Rummu veealune maailm

Kui geopeituse lehele ilmus info, et Rummu karjäär on läbipaistva jää all, tormasin fotokaga kohale. Vaevalt ma neid veealuseid varemeid kunagi lähemalt näen.

Sõitsin kohale ning sain üsna vapustava vaatepildi osaliseks. Juba seetõttu, et ümbruskonda kattis paks udu, mis tegi kogu järve veel eriti müstiliseks. Esimesed sammud kaldaäärsel jääl jäid üsna kobavaks ning vaatasin võlutult kalu enda all paaniliselt ringi tiirutamas.

Kaldaäärt pidi varemete juurde jõudes nägin jääl kahte uisutajat, kes julgustasid mind esimesi arglikke samme sügaviku poole tegema ning pakkusid isegi lahkelt oma uisukeppe toeks. Keeldusin neist viisakalt, kuna oli selge, et kui ma juba pikali hakkan kukkuma, pole mingit tuge olemas, mis mind püsti hoiaks.

Väga vinge oli. Pärast mitmeid kõhklusi ja kobavaid samme käisin järve keskel varemete juures ära ning pildistasin ümbrust igasugusest asendist, v.a. kõhuli, kuna jääd kattis korralik veekiht. Pikali ei käinud kordagi, kuigi hullult libe oli, ja tagasi auto juurde minnes sain nüüd omakorda väikest uisutajate gruppi julgustada, kes pisikesel lombil tiirutasid, et mingu ikka keskele – on mitmekordselt katsetatud, et see kannab. Tundsin end Joosep Tootsina ja ma loodan, et keegi sisse ei kukkunud.

Samuti kohtasin kalda ääres üht poolakat, kes oli spetsiaalselt Tallinnast Rummu järve külastama tulnud ning kes imestas minu julguse üle, kes ma just veealuse müüri juurest lähemale liuglesin. Minu lahkudes nägin, kuidas ta üritas nagu alguses minagi paari kõhklevat sammu jääl teha.

Loodetavasti saabub talv ikka korra veel. Seda, et meri jäässe läheks, mida ma juba mitu aastat olen oodanud, on ilmselt palju tahetud.

18.12.2016

Advertisements