Igavene neetud teine

Selle aardega anti mulle selgelt mõista, et mul on kellelegi karmavõlg tasuda. Praegu mõtlen, et huvitav kellele ja mis ma talle ometi teinud olen…

Algus tuli ludinal. Lahendasin mõistatuse koolis andmebaaside tunni ajal ära koos pinginaabriga, kellel oli samuti tapvalt igav. Mitu päeva hiljem jõudsin ka vahepunkti, kuigi ma sealt iga hommik ja õhtu üsna lähedalt mööda kappasin. Kuna oli selge, et kohapeal mulle keegi kaikaga nii edukalt pähe ei laksa, et mõistatusest jagu saan, tegin samuti sündmuskohast pildi ja läksin koju lahendama. Mitte midagi ei saanud aru. Kuigi peitja pakkus lahkelt abi, siis keeldusin sellest algul viisakalt, et prooviks ikka omade jõududega hakkama saada.

Nädalapäevade lõpuks oli selge, et üksinda ma sellest mõistatusest läbi ei näri ning palusin Liivolt vihjet. Pärast poolt tundi seletamist ei julgenud ma talle tunnistada, et ma ei saa mitte kui midagi aru ja pöördusin Levia poole. Veerand tundi ja ikka ei saanud midagi aru. Viimaks kirjutasid Liivo ja Levia mulle korraga ning saatsid enda vahepunktis tehtud pildid ja mina ei saanud enam sellestki aru, millest algul arvasin saavat. Siis kui Levia lõpuks tähekaupa uurima hakkas, et mis number siit ja mis siit peaks tulema ning ma täiesti huupi arve pakkusin, hakkas lõpuks õigesti minema. Ning viimaks kui numbrid olid käes, andis Levia viimase põhjaliku selgituse, mille tagajärjel hakkas juba peitja idee koitma.

Tükk aega võitlesin endaga, kas minna karpi otsima või mitte, aga lõpuks ikka läksin, kuna pärast nii suurt ja põhjalikku eeltööd lihtsalt pidi ju minema. Oh, oleks ma ometi koju jäänud.

Läksin kohale ning pärast pisukest otsimist ning valede kohtade kindlakstegemist tabasin karpi. Ja kätte ei saa. Sikutan, tõmban, lükkan – kenasti tugevasti kinni kiilutud. Võtsin siis autovõtmed, et kangutan natuke …

Misiganes te kangutamiseks kasutate, ärge kasutage autovõtmeid. Ja parem hoiduge igasugustest võtmetest. Tegelt ärge üldse kangutage, vaid minge koju, kirjutage peitjale, et raske kätte saada ning heitke rahulikult magama lootuses, et peitja lahendab kõik teie probleemid.

Mina käitusin täpselt risti vastupidi ning tulemuseks oli see, et seisin ühel hetkel poolik autovõti käes, teine pool surnud kala kombel maas lebamas. Kui ma siiani olin imestanud “Muumia” filmis nähtud stseeni üle, kuidas on võimalik võtmeid murda, siis pean tunnistama, et see on tegelt imelihtne.

Auto jäi kenasti parklasse, kuhu oli lubatud sõita üldse vaid eriloal, ning mina kihutasin täiel aurul bussi peale, et kodust varuvõti tuua. Bussile minnes hoidsin madalat profiili, kuna riides olin kui geopeitur, mitte nagu pittu minev tibi ning ka ühissõidukikaart vedeles kodus kotis, sest kes tuleb selle peale, et äkki peab autoga nulli mineja paar otsa ka bussiga sõitma. Õnneks saabus buss kahe minutiga, koju jõudsin viie minutiga ning samuti teadsin ma täpselt, kus varuvõti asub, nii et sinna läks veel minut. Koduuksest väljudes jäin mõttesse, et see ei pruugi üldse olla minu auto võti, vaid Aigari oma. Kuna perekonnas mina tean ainsana, kus ma oma vajalikke asju hoian, on Aigar enamus olulisi asju ka minu kätte andnud ning need kipuvad vahel segi minema.

Läksin uuesti sahtli juurde. Krabasin sealt kõikvõimalikud autovõtmed kätte ning niimoodi kolme võtmega varustatult naasin umbes 15 minutiga taas auto juurde. Proovisin esimese varuvõtmega uksi lahti saada – ei saa. Proovisin teisega – krt, ikka ei saa. Tänasin õnne, et kodus poolikut võtit kohe minema ei olnud visanud ja sain sellega uksed lukust lahti ning varuvõtmega auto käima.Hiljem selgus, et varuvõtmel patarei ei töötanud.

Äkki mu võlg on nüüd tasutud, kuna ka trahvi polnud selle aja sees esitatud. Sõitsin sealt nii kähku minema, et see oleks au teinud ka väljakutsel olevale politseile.

19.11.2016

Advertisements