Kuidas tundub?

Just sellist nime kannab üks Harjumaa aare. Ja, et kuidas tundub? Ma kohe räägin.

Tundub, et iga geopeituri elus saabub kord aeg, mil ta kaotab autovõtmed. Minu püüdis see tava ka nüüd lõpuks kinni.

Ega see vist ikka päris normaalne inimene pole, kes valib neemele minekuks päeva, mil tuult on kuskil 15 m/s. Parklasse jõudes tundus, et olen seal ennegi tuult taga ajanud – viimati 2015 veebruaris, mis lõppes fotoka ja statiivi jäässemineku ning minu enda suure nohuga.

Puude vahelt välja jõudes jäi esimesena silma vilkalt ringi jooksev asjandus, mida pidasin alguses kuivanud puuleheks, kuid tähelepanelikumal silmitsemisel tundus see siiski loomana. Panin fotoka õhinalt palgesse ja vajutasin päästikule. Loom kadus vaateväljast ja minul on nüüd mälestuseks täiesti musta ruumi pildistamisega sarnanev udune ollus, kuna loomulikult olin unustanud ND filtri ette. Looma nägin paar korda veel ning mul polnud aimugi, kes see oli. Kõige rohkem sarnanes see nanosuuruses nirgiga.

Nulli jõudes vaatasin hämmeldunult auku, mis nägi välja nagu pommivarjend, ja uurisin siis logisid, kas tõesti peab sinna minema. Krt, peab küll. Mõõtsin statiiviga kõigepealt ennast, siis auku ja jõudsin järeldusele, et saan hiljem ka välja, kui peaksin sinna ronima. Kuidagi ei tahtnud, kuid natuke nadi tunne oli aardest üle kõndida ja isegi mitte proovida logida.

Nagu Martin kirjeldas, siis oli allpool maapinda mõnusalt vaikne, soe ja turvaline. Nagu pommivarjend. Logimine toimus kergelt ning ülespunnimine ei olnud ka nii hirmus, kui alguses tundus.

Käisin tuletorni ja ka teise aarde juures ning asusin tagasiteele. Taas metsa varjus avastasin tohutu koguse seeni, mis lausa kutsusid end pildistama. Seega läks tunnike maas püherdamisele ning kübaratega modellide jäädvustamisele. Tundus tore mõte.

Auto juurde jõudes kobasin taskuid ja no mida põrgut. Mitte ükski katsutav ese ei tundunud sarnanevat autovõtmetele. Proovisin igaks juhuks uksi, et äkki jäid ette, aga ei, kõik oli turvaliselt kinni. Kohe liigagi turvaliselt. Alustasin siis lähimast punktist ehk seente juures maapinna sondeerimist. Kuna ma olin suht kaootiliselt seal ringi jooksnud, oli täpse trajektoori leidmine keeruline, kuid piltide abil tuvastasin siiski tuttavad modellid ja seega ka õige raja. Kuid muidugi ei paistnud kuskilt mingeid võtmeid. Hakkasin siis aarete juurde tagasi sammuma. Kuna ka seal olin tükk aega merd pildistanud erinevates asendites, lootsin, et ehk paistavad võtmed kivide vahelt. Aga muidugi mitte. Samuti polnud neid augus, kuhu logimise hetkel lootsin enam mitte kunagi tagasi minna.
Mornilt sammusin auto juurde tagasi, ise helistades Aigarile, et ma ei saa neemelt minema. Keegi telefoni vastu ei võtnud. Kell 4 pidid külalised tulema, mina jõlkusin aga pool 3 metsa all 40 km Tallinnast.

Lõpuks tuli veider mõte, et äkki on keegi siiski võtmed leidnud ja kuhugi auto juurde jätnud. Vähetõenäoline tundus küll, kuna pigem oleks võtmete leidja leekinud auto ja kõigi mu dokumentidega teadmata suunas, aga no lootus sureb viimasena. Kõndisin auto juurde ning esimene asi, mis silma hakkasid, olid hoolikalt kojamehe alla kinnitatud autovõtmed. Jõllitasin neid veidi aega jahmunult. Kas tõesti ongi ausaid inimesi ka veel maailmas olemas? Kahju kohe, et ei saanud aitähhigi öelda. Asusin kodu suunas teele, kuid saabuva kergendustunde asemel olin veel tükk aega üsna rabatud.

Kodus selgus tõsiasi, et pole ma ka sellekordsest tormist puutumata jäänud. Nüüd on mul vinge köha.

01.10.2016

Advertisements