Kingutatik Saaremaal

 

“Ma tean, mis mind ühe pauguga kuulsaks teeb. Ma tahan ühe sõiduriistaga sõidu teha, millega ühel hoobil aarde juurde sõita saab… Mmm! Ma olen üks kõwa tegutseja.“

Kingutatik kargas püsti ja tormas wõssa, nii et tolm taga oli.

Plaani järele pidi sõit nõnda wälja nägema, et ta lihtsasti ja graatsiliselt topsi juurde sõudis ning sama kergesti tagasi sadamasse jõudis. Nii kergesti see siiski ei läinud.

Esiti tegi kingutatik köide pandud riistaga kuiwa katset. Katse oleks ilma kahtlemata wäga hästi korda läinnd, ’poleks mitte masinal üks tühine, kõrwaline wiga olnud, nimelt see, et ta koguni liikuda ei tahtnud; alles siis, kui kingutatik ta nööri otsast lahti päästis, jättis masin kõikumise ja keeras kaldasse kinni…

Siis sudis kingutatik sõiduriista kaldast eemale ning tegi sõudeproowi. Kergesti oleks ta otsekohe Australiasse wõinud sõita, kui jällegi pisukest äpardust ei oleks juhtunud. Eks neid karisid ja wetikaid oli seal järwpõhjas omajagu, lisaks kippus oskustest üksjagu wajaka jääwat. Kui aga kingutatik hoo sisse sai, alustas ta hoogsat sumamist. Masin kriiksus ja kääksus wäga kardetawalt, lisaks kippus ta endiselt minema sinna, kuhu kingutatik teda mitte suunata ei tahtnud.

Kahe tunni ägeda töö järel jõudis kingutatik mitte ainult aardeni, waid koguni kodusadamasse tagasi, olgugi, et ka tagasiteel teda mitmed äpardused saatsid, mille ohuks oli kogunisti ööseks järwe pääle jääda. Seewastu kodusadamas tagus kingutatik endale wastu rinda ja karjus, et see ei jää tema wiimaseks saawutuseks ning tormas uute awastuste poole.

Ehk siis Harilaiule…

14.08.2016

Advertisements