Reis Narva, 2. päev

Veiko magas väidetavalt nagu kott. Mina ei saanud aga peaaegu terve öö korralikult magada. Iga natukese aja tagant ehmatasin üles ja kujutasin ette, kuidas mu auto minema veetakse. Kõik väärtuslik sai küll välja võetud, aga ikkagi… Äkki keegi tahab autoharja või klaasipuhastajaid vmt.

Nii et kui Veiko hommikul lõpuks silmad lahti tegi, olin mina juba peaaegu täisriides ootamas, et saaks ära minna. Pakkisime asjad kokku ning suundusime autosse, mille ma oma suurimaks kergenduseks leidsin puutumatult maja eest.

Läksime haigutades alguses poodi süüa ostma ning siis bensiinijaama kohvi muretsema. See viimane oli muidugi vajalik mulle. Sealsamas parklas panime hommikusöögi kinni ning Veiko oigas, et miks ta pidi ainult magusaid asju ostma ning mina kujutasin elavalt ette pilti, kuidas Veiko järgmise aarde juurde suundub, suhkrujutt taga.

Linnapark jäi esimesena ette ning kuna mina olin endiselt üsna uimane, leidis Veiko aarde. Minu hooleks jäi nimede kirjutamine.

Vagoneti juures põhjendasin mina telefonitsi kassile, miks ma öösel koju ei jõudnud, nii et ka selle aarde leidis Veiko. Kuna mulle meenus poole kõneluse ajal veel ka fakt, et autouksed jäid lahti, auto 200 m kaugusele ning esiistmel vedeles mu kallis fotokas, ei hakanud ma isegi logimist ära ootama, vaid traavisin tagasi.

Algul mõtlesime, et ei lähe Kivihiit otsima, aga kuna ma tahtsin lõpuks oma uut objektiivi proovida, mille nädalase kasutusaja Fotoluksi loosimisega võitsin (nädal hakkas ju juba peaaegu läbi saama), keerasin autonina siiski sinnapoole. Kui aga mäe alla jõudsime, kust Veiko sõnul oli 80 m nullini, jätsin mitmekilose objektiivi siiski maha, kuna kui oleksin sellega kõhuli käinud, oleksin pidanud ka tonni välja käima.

Kuigi ma arutasin mäe all seistes, et võiks ikkagi ringiga minna, teatas Veiko, et tema igatahes läheb otse, kuna on ikkagi palju-palju lühem maa, mis siis, et maastik 4. Ega mulgi jäänud siis muud üle, kui asuda ronima. Poole mäe peal Veiko juba kergelt kahetses, aga ronis siiski ohkides lõpuni. Minust ei maksnud rääkidagi. Poole mäe peal puhkasin veidi ja kui tippu jõudsin, läks ikka päris mitu minutit, et hingamine taas kontrolli alla saada.

Nulli leidsime kiirelt ja vahva konteineri samuti. Kuid siis algas tagasitee. Isegi Veiko ei tahtnud enam otse minna, vaid soostus täitsa mõistlikku teed pidi kõndima. Niiviisi jalutasime mitusada meetrit, vahepeal meile omaselt peaaegu ära eksides, kuni viimaks vajaliku teeotsani jõudsime, mis auto suunas viis. Loomulikult suutsin ikkagi ühel pisikesel poolemeetrisel mäkketõusul kõhuli kiviklibu otsa kukkuda ja kuna ma üritasin päästa fotokat, siis läks käsi kõige alla. Tagajärjeks oli tohutu suur ja valus sinikas, mis oli veel paar nädalat näha.

Kuna Kukruse nagunii teele jäi, otsustasime ka sealse mõistatusaarde käigupealt ära lahendada. Lugesin Veikole kiiruga kirjelduse ette näitamaks, et keerulist pole midagi ja keerasin külla sisse. Nulli suunas sõites aga keerasin ühel hetkel valele poole, kuna ootasin Veikolt juhiseid kohalejõudmiseks, kes mässas oma telefoniga ning ei kuulanud mind üldse, ja nii tiirutasime läbi terve Kukruse küla.

Jõudsime mingi maja juurde, mille ees seisma jäin ja ütlesin Veikole, et väga laheda välimusega ehitis. Veiko nõustus ja küsis, et kas siin ongi null. Kuna null oli kaugemal, siis jätsime maja sinnapaika ja sõitsime alguspunkti, kus lugesime uuesti kirjeldust. Muidugi suutsime sellest täiesti valesti aru saada ning liikusime läbi terve tänava, mis polnud üldse asjaga seotud. Siis jõudis loogika kohale ning valisime õige tänava, mis viis täpselt selle majani, mida enne Veikole olin näidanud. Loomulikult selle maja küljes oli ka vastav  tähis.

Veiko pani tähise juures suuna paika ning pani ajama. Mina läksin autoga, kuna eeldatavasti oleksime pidanud sealt ka hljem startima. Kuna me oskame asju enda jaoks keeruliseks teha, oli suund muidugi täitsa metsas ja Veiko läks uuesti tähise juurde. Mina näppisin mingit traati ja ootasin. Kuna minu telefonis näitas koordinaatideks hoopis teist kohta, hakkasin seda just kontrollima minema, kui saabus Veiko, kes tõmbas aarde välja just kohast, mida ma enne näppinud olin. Väga tüüpiline meie puhul.

Teel Narva-Jõesuusse logisime kiirelt kaks aaret ning siis asusime Pardilaulu otsima. Sellega hakkas juba alguses metsa minema, kuna ilm läks täiesti pilve ning kergelt juba tibutaski. Õnneks oli mul esimene punkt eelmise külastuskorra ajast teada, niisiis läksime otse lõppu. Seal tuiasime väga kaua ringi. Kohe nii kaua, et jõudis korralikult sadama hakata. Õnneks toimus enamus otsimisprotsessist varju all, kuid ikkagi. Suhteliselt niiske tunne oli.

Me aimasime, kus karp võib asuda, kuid mitte kuidagi ei suutnud seda tuvastada. Kui Hannes meile telefonitsi abivahendile vihjas, lõi ka meil kelluke põlema ning pärast vahendi hankimist kordasime kõike eelnevat. Npüüd lõuks näkkas vähemalt nii palju, et asukoht oli teada, kuid kätte ikka ei saanud. Kuigi oli hoiatatud, et lõhkuda ei tohi, asusime siiski ettevaatlikult peidikut kangutama, kuna olime kindlad, et põuaperioodil me sinna linna ei satu. Viimaks andis peidukoht järele nng saime karbi koos meeletu koguse sipelgatega kätte. Mul oli veel meeles eelmine päev, nii et ma põrkasin tagasi ja logimine ning tagasipanek toimus väga kiirelt.

Teel Narva jäime sellise vihmakose alla, et ei näinud õieti sõitagi. Seetõttu keeldusin mina ühe aarde juures autost välja minemast, eriti kui veel avastasin, et vaja oleks minna 100 m võssa. Kukele see aare.

Narvas läksime me kõigepealt sööma ning kui olime poolele linnale tiiru peale teinud ja navikas olevaid söögikohti mitte leidnud, suundusime kaubanduskeskusesse ja tellisime burgerid. Meil mõlemal olid silme ees suured mahlased burksid nagu BBQ restoranis ning vesistasime oodates suud. Oodatud prae asemel toodi meile aga hoopis MacDonaldsi burgeri hädine koopia. Olime kohutavalt pettunud, eriti veel seetõttu, et see maksis pea sama palju kui BBQ burger, kuid kuna olime näljased, neelasime peale burgeri ka pettumuse alla ning pärast söömaaja lõpetamist olime juba veidi rahulikumad.

Välja tagasi minnes leidsime, et suurem sadu on järele jäänud ning on isegi lootust päikesele. Ent esimeste aarete otsimisel oli ilm siiski veel pilves ja tibutas vihma, kuigi oli soe. Võtsime ette kodus lahendatud mõistatusaarded ning kõik nimekirjas olevat kolm aaret said leitud, kuigi viimase aarde juures tekkis meil Veikoga tuline vaidlus selles osas, kes aardele järele ronib. Veikol polnud sugugi tahtmist mingisse koopasse ronida, kus maa oli ühtlase sodikihiga kaetud. Mina ei tahtnud sinna sellepärast minna, et maas vedeles muule rämpsule ka mingi linnu tiib ja ma polnud sugugi kindel, et ülejäänud lind sealsamas pole. Kui aga Veiko lõpuks teatab, et las see aare siis jääb, ma vihastasin ning, meeste nõrkust kirudes, ronisin niiskesse urgu. Üldiselt polnudki kõige hullem. Ma lihtsalt maha eriti pilku ei teravdanud ja kuna aare oli tegelikult peaaegu ukse juures, sain kähku logitud.

Järgmise aarde juurde kõndisime alguses suhteliselt mornis vaikuses, kuid kuna ilm läks aina paremaks, soojemaks ja päikesepaistelisemaks, kadus varsti meie hapu meeleolu. Aarde lähistel sai isegi mõned pildid tehtud ning siis asusime peidukohaga tutvuma. Üldiselt oli esimamulje selline, et kõik kohad on rämpsu täis topitud. Kartsime juba, et ka aare on kõige kaduva teed läinud, kuid huvitaval kombel leidsime selle täiesti nähtaval kohal täiesti puutumatult. Ilmselt seda siis juba peeti prahiks.

Kreenholmi aarde lahendasime ka kodus, kuigi mul oli sellest natuke kahju, kuna sellega oleks külastanud kohti, mis oleksid väärt pildistamist. Aga eks siis saab pildistada teine kord. Loodetavasti. Nulli seevastu ei osanud me alguses kuidagi minna, kuna kõik teed tundusid suletud olevat. Viimaks julgesime siiski mingite politseilintide vahelt läbi põigata ning peatselt Veiko juba logis. Mina seevastu nautisin vetemängu, mis, nagu ma hiljem kuulsin, oli just sellel päeval avatud.

Temaatilise aarde lahendasin samuti kodus, millest mul oli jälle kahju, kuna kõik punktid on ägedad ja pildistamisväärsed kohad. Lõpp seevastu pakkus palju nalja, kuna pool tundi pildistasin ma seal üht kassi, kes mingil rohumaal jahti pidas. Vähemalt sain oma uue objektiivi täiel jõul proovile panna.

Pärast Narva Issanda Ülestõusmise peakiriku ja elektrijaamade külastamist hakkasime kodu poole liikuma, kuigi nimekirjas karjus veel oma 40 aaret, et nad tahavad leidmist. Tahtsin siis mõned paremad palad välja noppida, kuid Veiko tahtis kangesti mägesid vallutama minna. Lõpuks leppisime kokku, et kui peab võssa minema, siis jätame asja katki, kui aga on mõistlikus kohas, no siis vaatame veidi ringi. Asi lõppes muidugi sellega, et külastasime kõiki mägesid, kuna teoreetiliselt sai öelda, et tegemist on “mittevõsase” kohaga. Lihtsalt natuke puine.

Pargimägi oli totaalne pettumus sellegipoolest. Vaatamisvääsusi polnud, torni polnud. Lihtsalt mingil porisel libedal nõlval tuigerdamine ja olematu nulli tagaotsimine. Lõpuks kui ma GC kirjelduse lahti lõin ja esimest lauset lugesin, oli aare käes. Pärast kirusin, et ei võinud ma seda siis pool tundi tagasi teha.

Kuna Pargimäe juures läks nii neetult kaua aega, tahtsin ma Põrguaugumäe juurest kohe jalga lasta, eriti kui nägin, et nullini on 400 m. Kuid enne kui ma jõudsin auto ringi keerata, tegi Veiko ukse lahti ja pistis punuma. Hoiatasin, et kaua ei tohi minna ja läksin ohkides kannul. Meie kannul tuli lisaks veel mingi Soome perekond, keda kahtlustasime viimse hetkeni geopeiturluses. Nulli jõudes leidsime kohe peidukoha ning kui Veiko logis, hiilis Soome meesturist Veikole selja taha ning uuris, kus Veiko õieti kükitab. Ootasin iga hetk, et nad küsivad logiraamatut, kuid selle asemel keeras mees hoopis selja ja läks minema, kuna leidis, et me ei ole üldsegi huvitava koha peal.

pärast logimist romasin tuulekiirusel autosse ning asusin kärsitult Veiko ootaa, kes eemal pildistas ja muid asju ajas. Lõpuks saime minema ja viimast mäge vallutama asuda. Seal saatis meid aga totaalne ebaõnn. Kõigepealt selgus, et oleme “valel kaldal”. Siis läksime küll alla, kuid mina ei viitsinud enam aarde juurde ronida ja jäin autosse istuma. Veiko aga läks ja kadus. Tükiks ajaks Isegi telefonitsi ei saanud enam kätte. Pidin teda juba peaaegu  otsima minema, kui asjaosaline lõpuks nähtavale ilmus ja teatas, et aaret ta ei leidnudki. Kirusin ja läksin turnisin ka veidi, aga lõpuks sai mul mudast ja sääskedest kõrini ning jooksin autosse reoluutse teatega, et nüüd lähme otsime neid aardeid, mida ma tegelikult leida tahtsin.

Purunenud viadukti tahtsin ma külastada seetõttu, et eelmine kord sealkandis viibides jäi mul aare leidmata ning mulle kohutavalt meeldib selle aarde lugu. Seekord läks leidmine üsna kiirelt, kuid väga palju aega võttis autosse tagasiminek, kuna ma otsustasin läbi maltsa mitte ronida ning läksin ringiga. Pagana pikk ring oli ning autoni jõudes avastasin, et ega peale ühe aarde rohkem aega meil polegi. Need viimased geopeituseminutid sai kulutatud siis Vaivara koonduslaagrivõrgustikku külastades.

Kojusõit oli üsna monotoonne. Olime üsna väsinud, hämardus ja ühtlane sõit tekitas tugeva magamajäämise tunde. 11 ajal me jõudsime aga linna ning viskasin Veiko koju. Oma kodu poole sõites mõlgutasin mõtet, kas ja millal me viitsiksime sellist retke veel kord ette võtta. Võimalik, et taaskord 6 a pärast.

 

Advertisements