Nigula tupik

23.07.2016

Kui Vango talureisi plaanisime, ütlesin Aigarile, et mina igatahes tahan Nigula rabas käia, kuna viimane külastus oli -26 kraadisest talvepäevast ja kuigi oli ilus, siis aardeni  ikkagi ei jõudnud. Aigar oli nõus, kuigi ma talle igaks juhuks ei öelnud, palju aardeni tegelikult maad on.

Kell 7 õhtul hakkasime parklast vantsima ning kui esimese vaatetornini jõudsime oli Aigar lootusrikas, et oleme kohale jõudnud. Kuid mina vaatasin kaarti ning ütlesin, et üle kilomeetri on veel. Seepeale hakkas Aigar oigama ning ma panin ette, et jäägu siis torni juurde mind ootama. Tornis pingid ja puha. Aga Aigar keeldus. Et mismõttes võetakse teda kaasa ja siis jäetakse karudele söödaks. Ning nii me vantsisime koos edasi.

-26 kraadiga oli kohutavalt külm. Nüüd oli aga +26, soe ja väga niiske. Juba mõnesaja meetri pärast olid meie figuurid särkides kenasti välja joonistunud, kuna need kleepusid keha külge. Aeg läks aga üldiselt kiiresti ning nii jõudsime teise vaatluspunkti. Ronisime üles, nautisime vaadet ning Aigari väsinud nägu nähes panin uuesti ette, et jäägu mind ootama. Ei, kangekaelselt otsustati lõpuni minna, kuna minu ettepanek oli liiga veider ausa inimese kohta.

Majakest uurisime ka lähemalt ning oletasime alguses, et madalam korrus on vaatluspunktina mõeldud. Siis aga hakkasime arutama, et äkki see on hoopis karude valmistatud inimlõks. Ukse saab ju isegi väljast riivi panna. Kujutasime ette pilti, kus karu uhkelt fotograafile poseerib akna ees, kust kellegi peanupp välja paistab, ning trofeed ripuvad kodus seinal. No umbes nagu ses laulus:

Kõik metsaloomad teadsid ammu juba
et varsti tuleb inimjahi luba.
Nüüd õige aeg on valmis panna lõksud,
küüned, hambad ja veel teised nõksud.

Viimased sajad meetrid edasi laulis Aigar sama laulukest, et entusiasm ei raugeks. Ning kui süngesse metsa astusime, oli seda samuti julgustuseks vaja, kuna puudevaheline tume maa ei olnud üldse mitte kutsuv. Kuid viimaks jõudsime aardeni ning pärast mõningat segadust hüppava gepsiga saime karbi kätte.

Nüüd aga lidusin mina edasi veel teise aardeni, kuid seekord otsustas Aigar mu nõu kuulda ning jäi pingile puhkama. Mulle anti aega 15 minutit, siis otsustas ta igatahes koju minna. Õnneks selgus, et sellest ajast piisas täielikult ning ähkides jõudsin etteantud ajaraamis tagasi.

Tagasiteel olime mõlemad üsna vaiksed ning kui tegin ettepaneku vaatlustornis puhata, ohkas Aigar, et lähme aga edasi, kuna muidu me jäämegi sinna. Või vähemalt tema jääb.

Kokku kõndisime 8,5 km kahe tunniga ja üldiselt oli tore. Ilma Aigarita poleks ma igatahes söandanud sinna metsloomadele söögiks minna.

Advertisements