Reis Narva, 1. päev

09.-10.07.2016

Veiko rääkis millalgi, et 2009 a jaanuaris tehtud Narva reis oli ikka päris äge, mis siis, et Narva jõudsime alles millalgi ööseks. Meenutasime mõningaid seikasid, nagu 12 tundi teel orienteerumist, heinapallide vahel sõitmist, tanki pildistamist nii, et tank peale ei jäänudki, meeletut külma ja jääpankadel hüplemist, nii et tuli tahtmine kõike seda korrata. Aastaaeg tundus küll kordamiseks olevat väga vale, aga see-eest on kauem valge ja näeb ehk rohkem.

Mõeldud-tehtud. Pidasime mitu nädalat plaani ning mina kirjutasin vaimustusega aarete nimekirja, mis kõik oleksid vaja läbi käia. Kui ausalt tunnistada, siis selliste plaanide tegemine mulle väga meeldib, kuna elaks nagu kogu reisi juba läbi. Veiko jälle rõõmustas, et mina viitsin seda teha, kuna tema jaoks oleks see hirmus tüütu olnud.

Kuna aardeid ilmus geopeituse lehele aina juurde, oli mu koostatud nimekirjas lõpuks juba 70 nime, mida ma isegi parima tahtmise korral ei suutnud teostatavaks pidada. Aga no vähemalt on plaan. Lisaks lahendasin nädalate viisi igasuguseid mõistatusaardeid, mis vähegi kannatasid arvuti taga lahendamist, ning igasugused pikemad matkad jäid listist välja, kuna me ei tahtnud kumbki väga palju aega raisata sellise päevakava juures. Kõige tipuks palusin Hannesel telefoni kaks päeva käepärast hoida juhuks, kui ma helistan. Viimases olin ma tegelikult üsna kindel.

Etteruttavalt võib öelda, et loomulikult läks kogu meie plaan vett vedama, kuna aardeid leidsime vähem kui poole ning hoolimata kinnitusest, et me kuskil aega ei raiska, suutsime me vähemalt kahe aarde juures pool päeva veeta, nii et tagantjärele on sest kaotatud ajast ikka hullult kahju.

Algas meie reis päris hästi. Kell 6 hommikul oli äratus ja kell 7 vurasime juba Narva suunas, ise maru õnnelikud, et nii vara alustasime. No jõuab ju ikka rohkem.

Esimene peatus oli Abergi, mis Veiko oli leitud. Kuna me tahtsime kangesti kinni pidada plaanist aega mitte raisata, ütles Veiko mulle ette, kus aare on ning ma läksin lihtsalt logima. Sõitsime juba edasi, aga kuna mul oli plaan ka vaatamisväärsusi pildistada, veetsime mõisa juures oma pool tundi ringi kolades ja nurgataguseid avastades.

Röövitud pruut oli täitsa tore aare, väärtuslikku aega ei kulutanud ning peatselt suundusime juba järgmise aarde juurde. Tule eile meile, võta homne ajaleht kaasa tundus pealkirja järgi üsna ebamaine aare olevat, kuid üllataval kombel läks kõik lihtsalt ja ladusalt. Eriti lõpus, kus ma geniaalse osavusega juba esimese kombinatsiooniga täkkesse panin. Veiko ei saanud ka pärast seletamist loogikast aru, nii et täielik naiste värk.

Päkapikk metsas tõotas olla kena lihtne aare, seega olime veidi ebameeldivalt üllatunud, kui nägime, millisesse võssa peab ronima. Pool teed saime käia üsna maltsa kasvanud teekesel, kuid siis selgus, et kuskil 100 m tuleb ikka täitsa metsa ronida. Kirusime peitjat, et ei võinud sellele päkapikule kodu siis vähe lähemale teha ning komberdasime üle mädade puutüvede nulli suunas. Lõpp oli samas lahe, nii et emotsioonid, mis vahepeal üsna madalale langesid, tõusid jälle. Kuna meid kumbagi ei kiskunud sellele maltsasele teele, ronisime otse läbi metsa teele tagasi, ehkki vahepeal kippus olema tunne, et oleme eksinud. No täpselt sama puitunud pilt igas suunas, kuhu vaatad.

Kadunud järve olin suure vaeva ja mõningase abiga netis ära lahendanud, nii et see tõotas tulla kena lihtne leid. Seda pahasemad me olime, kui raiskasime nullis ära oma tund aega ja mitte midagi ei leidnud. Tundsime Veikoga mõlemad ära puu, mille all oleks pidanud karp olema, aga ei olnud kohe teps mitte. Siis hakkasime endas kahtlema ning Veiko ronis koguni teisele poole kraavi, kus paistis sarnane puu olevat, kuid ikka ei midagi. Mina tüdinesin vahepeal ära ja läksin autosse logisid lugema, kui Veiko ikka kraavi kaldal müttas. Lõpuks sai mul küllalt ning vedasin Veiko minema, tuletades meelde punkti – aega mitte raisata. Pahased olime ikka. Nüüdseks on aare veel pealegi arhiveeritud, nii et mina olen kohe ekstra pahane.

Elektriku aarde maastik oli üsna kõrge, aga lootsin Veiko ronimisoskuse peale. Seda suurem oli üllatus, kui avastasime, et ronida pole kuhugi. Kui Veiko isegi kaalus juba mööda betoonposti turnimist nagu ahv ronib palmipuu otsa, siis ma vaatasin vähe laiemalt ringi. Hämmastaval kombel avastasin meetri kauguselt sobiva abivahendi, mis tundus olevat MacGyveri tehtud, kuna oli hoolikalt kokku teibitud. Igatahes saime sellega karbi kätte ning kuna mu sedalaadi õngitsemisoskused iga aardega järjest paranevad, sai aare ka elegatnse liigutusega tagasi pandud.

Saabusime Võsule, kus mõtlesime ka süüa, aga seal tuli selline tagasilöök, et polnud aega isegi puhkamisele mõelda, söömisest rääkimata. Kaks tundi müttasime seal ringi ja otsisime küsimustele vastuseid. Alguses suht piiratud maa-alalt, siis juba järjest suuremaid ringe tehes ning lõpuks sõitsime juba autoga läbi terve asula. Kogu selle ringitraavimise tulemuseks oli see, et kaks vastust jäidki leidmata. Sellest hoolimata panin koordinaadid kuidagi kokku, mis näitas isegi üsna loogilisse asukohta. Kuna kaotada polnud enam midagi, läksime asja uurima, kuna aare oleks vähemalt osaliselt kompenseerinud kogu seda mõttetut ajaraiskamist. Mina läksin nulli läbi metsa ja mööda randa, Veiko mööda korralikku sõiduteed. Minnes uurisin läbi peaaegu kõik ettejäävad vähegi ronimiseks sobivad puud, kuna peitjaid tundes oletasin, et aare on peidetud just ühe sellise otsa. Nullis saime Veikoga kokku ja uurisime veel puid, kuid lõpuks helistasin ikkagi abi saamiseks Hannesele ning uurisin lõpu kohta detailsemat infot. Üldiselt oli kõik õige, aga meie oletused peidukoha suhtes olid totaalselt valed. No enam madalamale ei saa laskuda, ütleks ma selle peale. Siis kaevasime veel pool tundi nullis, kuid lõpuks, kui üks sipelgas mind rinna pealt hammustas, vihastusin ja sõitsime minema. Olime kohutavalt pettunud, kuna aega läks meeletult ja isegi karpi ei leidnud.

Üsna pahastena ja mina valutava esiotsaga saabusime Laevapõhja allika juurde, kus läks jällegi pool tundi, kuna me ei saanud kuidagi nulli paika. Alles siis, kui Veiko ütles, et aarde juures on ka vihjepilt, läksin mina ja võtsin aarde peidukohast välja. No oleks ma seda pilti varem vaadanud….

Metsaoti seifiga olid mul eelnevalt kurvad kogemused, seega nüüd lootsin parimat. Poolel teel selgus, et olin ära unustanud sinna viiva tee seisukorra ning üritasin 50ga metsas ringi kihutada. Kui Veiko juba mitmendat korda pea vastu autolage ära lõi, võtsin küll vähe vaiksemaks, aga üritades Võsul kaotatud aega tasa teha, kimasin ikka kiiremini kui oleks hädapärast vaja olnud. Nullis leidsime kenasti seifi ning siis läks jällegi kolmveerand tundi, kuna me ei suutnud seda lahti saada. Vahepeal helistasin jälle Hannesele, kes ustavalt telefoni juures passis, ning saanud nii palju targemaks, et midagi on seal seifis ilmselt katki, kuid kuigivõrd ikka veel töötab, jätkasime endiste tegevustega. Siis helistas Veiko peitjale endale (esimest korda elus, kui mind mitte arvestada) ning sai veel targemaks ja kannatust juurde, nii et jätkas innukalt muukimist. Kahtlustan, et vargal on samasugune ahnusest ja lootusest tulvil pilk seifi juures, nagu ma Veiko silmis nägin. Kordamööda pusisime seal, Veiko rohkem kui mina, kuna minul olid sõrmed valusad ning Veikol jällegi kannatust rohkem. Kui ma juba heietasin endamisi mõtet, et tuleme kunagi hiljem tagasi, sai Veiko ootamatult seifi lahti. Kergendunult panime nimed kirja ning tagasiteed saab nimetada vaid hullumeelseks kihutamiseks, kuna Veiko lendles mööda autot ringi ning ühel eriti õõtsuval kohtal karjus ootamatult “Iiiihaaa”, vihjates ilmselt millelegi. Ma oleks ehmatusega selle peale peaaegu puu otsa sõitnud.

Kõrve oli meeldivalt lihtne ja mõnusas kohas, kuigi Veiko tiirutas ringi rohkem kui vaja oleks olnud. Õnneks tuvastasin ma aarde piisavalt kiiresti, nii et sellest ajast polnud ka kahju, mida Veiko kulutas ringivaatamisele.

Seevastu Oandus läks meil jälle kõik metsa.

Olin kunagi mingid numbrid hankinud, kuid ega ma kindel polnud, et need õiged on, seega tuli ikka korralik tiir kompleksile peale teha. Alustuseks vaatasime kaarti ja kui ma küsisin Veikolt, et kus need postid siis nüüd peaksid olema, vastas tema, et tal pole õrna aimugi, kuna ta ei jaga üldse mingit matsu.

Sarnaselt Võsule suutsime ühte posti mitteleida ja nii pidime oma puudulike andmetega koordinaadid kokku panema. Saime nagu täitsa asjalikku kohta, aga kui olime pärast 10 minutilist hiilimist kindlaks teinud, et linnumaja on see, kelleks ta end peab, läks asi keeruliseks.

Läksime majja sisse ja asusime kavalate nippidega tädilt infot välja pressima. Näiteks alustas Veiko vestlust järgmiselt:
V: See on väga ilus koht siin. Ma ei teadnudki, et siin nii palju vaatamist on. Tundub ju üsna väike küla olema. Palju siin üldse inimesi elab?
T: Jaa, koht on väga kena. Minge kindlasti ja vaadake kõik majad üle. Aga palju siin inimesi elab, seda ma küll ei tea. Seal majas elab Anne ja seal elab Ruudi (nimed muudetud). Nii et kaks on kindlasti. 🙂

Tädi pealekäimisel tegime majas tiiru peale, uurisime tihaste näitust ja majaseinte ehitust, aga lõpuks läksime jälle päikese kätte. Seal üritasin peitjat kätte saada. Kolm korda. Aga see sunnik ei võtnud toru kuidagi. Ringi jalutades uurisin möödaminnes veel üht objekti, kus minu arvates oleks olnud ideaalne peidukoht aardele, aga vaevalt olin saanud kummarduda, kui Veiko teatas kindlal toonil, et see nüüd küll õige koht olla ei saa, kuna see olevat teisaldatav. Jätsin sellise resoluutse teate peale otsimise pooleli ja istusime tüdinult trepil. Vahepeal hüppas üks või teine püsti ja läks lootusrikkalt midagi kontrollima või kadunud posti otsima, kuid asi lõppes sellega, et istusime jälle trepil. Lõpuks mõtlesime, et loobume ja tuleme teine kord tagasi ning hakkasime juba ära sõitma, kui möödusime juhuslikult infost, mida olime tund aega otsinud ja mitteleidnud.

Nüüd oli kogu koordinaatide komplekt käes, aga probleem oli selles, et see tuli ikkagi selle teisaldatava objekti juurde. Nüüd ei pidanud ma enam vastu ja helistasin Hannesele, kes ainult irvitas torus ja küsis, et miks me seda aaret juba leidnud pole, kui null nii täpne on. Selle peale tõmbas Veiko aarde välja kohast, kuhu ma kõige esimene kord olin üldse vaadanud ja mille kohta Veiko ütles, et sealt pole mõtet otsida.

Oeh, kaks tundi! Samas kui me juba esimese poole tunni jooksul aaret peaaegu käppisime. Mitte peitja pole suli, vaid hoopis Veiko on.

Suureliiva oli mul arvutis lahendatud ning kaardil kenasti punkt ära märgitud, kust peaks otsima. Kuna looduses oli seal ka paar puud, mis paistsid olevat ideaalsed aarde varjamiseks, otsisime seal mõnda aega ringi, kuid lõpuks teatas Veiko, kes vahepeal oli kaarditööd teinud, et tegelikult on mu punkt täiesti vale ja peab minema hoopis 30 m itta. Kuna seal polnud mitte ühtegi kohta, kuhu oleks saanud aardekarbi peita, olin kahtlev, aga tegin moepärast siiski väikese tiiru. Lõpuks oli mul selge, et seal aaret pole ja Veiko vastuväidetest hoolimata läksin oma nulli tagasi. Veiko läks kuhugi mereäärde seda kivi otsima, et ikka korralikult null paika saada, kuni mina tuvastasin aarde. Karjusin Veiko kohale ning teatasin talle, et unustagu oma c:geo oskused ära, kuna neist asja pole ning panime nimed kirja.

Entide aare oli varasemalt poolikult lahendatud. St vihje leidsime, tünga leidsime, aga aarde juurde ei hakanud minema. Nüüd, kuigi kõhud olid ilgelt tühjad, tundus olevat ideaalne aeg hämarasse metsa minna. Pistsime kumbki ühe kohukese sisse, et ära ei nõrkeks ning panime ajama. Alguses oli samm kiire, sest tee oli täitsa korralik. Siis läks see kitsaks, maltsasemaks ning rägastikuliseks. Edasi oli juba täitsa korralik takistustega jäneserada, mis hiljem taandus veel kirburajaks. Kui kohale jõudsime, olime mõlemad hämmingus, et mis siis nüüd edasi. Malts kasvas üle pea ning mitte midagi mõistlikku silma ei hakanud. Õnneks tuvastasin vaevumärgatava jäljeraja minemas kuhugi puude alla ning sealt avastasingi korralikult pakitud aarde. Pärast logimist üritasime nii kiirelt kui rada võimaldas autoni tagasi pääseda. Ronisime kiiruga üle mahakukkunud puude ning mingi hetk vajus Veiko täie raginaga läbi mäda tüve, millele korraks peale astus. Aga kuna lõpp läks järjest paremaks, siis olimegi peatselt auto juures, tunduvalt kiirema ajaga kui minnes.

Karepa pidi olema enne söömaminekut viimane aare, niisiis üritasime kähku teha. Selle tõestuseks hüppas Veiko peaaegu sõitvast autost välja ja jooksis aardeni ning tõmbas selle välja. Vähemalt nii ta alguses arvas. Mina, olles kindel, et Veiko juba logib, panin autos hoopis uut teekonnapunkti kaarile, kui mossis näoga Veiko autosse tuli ja teatas, et konteiner on kinni. Jätsin siis oma tegevuse sinnapaika ning läksin appi. Pika pusimise peale saime konteineri kätte, milles mängis väga suurt rolli minu osavus käsitseda autovõtmeid ning logimisprotsessi ajal tegi Veiko kümme umbsõlme konteineri külge.

Kuna pärast sööki ajutegevus alati hangub, ei tundunud Kunda silla otsimine väga mõistliku tegevusena, kuid kuna kirjeldus lubas vaid loendamist, jäime siiski haigutades stendi ette seisma. Edasine kulges selliselt, et Veiko dikteeris küsimuse, mina otsisin vastuse, mille Veiko kas kinnitas või lükkas ümber ning mina panin kirja. Kuna loendamine läheb meil alati hästi, siis ei saanud me muidugi ka nüüd kohe kontrolli roheliseks, vaid pidime juurdlema, mis siis seekord valesti läks. Õnneks väga pikalt ei pidanud arutama ja peatselt läks Veiko juba aardele järele. Veiko otsis aaret tunduvalt raskematest kohtadest, kui see tegelikult oli, aga logimine oli siiski kergendus, kuna seda oli päris õudne vaadata. Lisaks ei kuulnud Veiko mitte midagi, mis ma talle karjusin, nii et see suhtlemine nägimõnevõrra koomiline välja.

Mina: “Punkt asub silla keskel, mine vaata sealtpoolt!”
Veiko: “Ma vaatan kaugemalt, kuna punkt asus üsna keskel!”

Lõpuks päeva viimane aare (kui Lambamäge mitte arvestada) – Malla mõis. See korvas terve päeva saamata jäänud naerukoguse ning ajan ma selle kõik üleväsimuse ja täis kõhu kaela.

Algas see sellega, et ronisime nulli ja hakkasime pealiskaudselt asju üle vaatama. Kuna ma mõnda peitja aaret juba teadsin, siis ütlesin Veikole kohe, et mingit lihtsat karpi kivi taga pole nüüd küll mõtet otsida. Seega hakkasime kõiki seinast suuremal või vähemal määral väljaulatuvaid osi kergelt näppima – üritasime lahti kruvida, pooleks teha, ära võtta jne. Nii läks sinna üks pool tunnikest.

Siis hakkasime väsima. No polnud enam midagi näppida, mida polnud näppinud. Hoolimata mu enda manitsusest uurisime ka seina luubiga läbi. Osasid asju kangutasime juba sellise ägedusega, et kartsin, et tulebki ära. Lõpuks küsisin telefonitsi Hanneselt vihjet ja Hannes, tubli inimene vihjaski. Mille peale me seisime Veikoga mokad töllakil ja vaatasime tühjade pilkudega seina. Etmismõttes? Siis tegi telefon plõnn ja Hannes oli oma vihjet täpsustanud. Lugesin selle Veikole ette ja vahtisime täpselt sama nüride nägudega seina edasi. Läksid mitmed minutid, siis kirjutasin Hannesele, et ei saa aru ning Hannes kirjutas juba otsemini lahti. Mitte midagi ei muutunud. Seisime seina ees nagu kaks lammast, kratsisime pead ja jõllitasime seina. Igaks juhuks näppisime kõiki asju veel kord üle ja Veiko teavitas mind asjaolust, et ta jääb edaspidi toidukarbiaarete juurde. Siis tegi telefon jälle plõnn ja Hannes küsis, kas leidsime. Tunnistasin, et ei, mispeale Hannes kirjutas eelmisele selgitusele veel selgitavama vihje lisaks. Ja siis varsti, kuna me sama lollakalt ühe koha peal seisime, kirjutas juba päris otse, kus aare on, aru saades, et ega meist asja ei ole. Lugesin Veikole selle ette, vaatasime teineteisele otsa ja vaatasime seina edasi. See hakkas juba nii sürrilt naljakaks muutuma, et ilmselt nii üleväsimuse kui selle situatsiooni koomilisusest ma lihtsalt lõkerdasin hüsteeriliselt naerda. Ja lõpuks, kui Veikole järsku koitis, mida Hannes kõik see pool tundi meile kirjutanud on, hüppas ta seina juurde, haaras aarde pihku ja karjus üle väljaku: “Siga!”

DSC_5488
Süüdiolev mõis

Me oleme selle üle hiljem mitu korda arutlenud, et kelle kohta see käis. Minu arvates tundus ebaõiglane Hannest selle nimega kostitada, kes õhtu läbi meile ühe ja sama aarde kohta vihjeid andis. Veiko kinnitas, et see polnud Hannesele mõeldud, vaid aardele… või siis endale… või et ta ei mõelnud eriti, lihtsalt pidi midagi karjuma.

Logida oli ka raske, kuna Veiko tegi logimise hetkel Beavise (või siis Buttheadi) häält, mis mind veel rohkem naerma ajas. Aga see illustreeris väga hästi kogu seda otsingut.

Igatahes otsustasime pärast sellist meeldejäävat sündmust ööbimiskohta minna, et end järgmiseks päevaks välja puhata.

Advertisements