Muraste baasjoon

22.05.2016

Veiko tahtis närve puhata ning minna rappa end tuulutama. Lähim raba, kus meil mõlemal veel käimata oli, paistis olevat Muraste, niisiis suundusime sinnapoole, kuigi avaldasin kahtlust, et seal asuva aarde tõttu ei tule närvide puhkamisest ilmselt midagi välja.

Jõudsime punkti, mis mul kaardil oli ära märgitud kui sobivaim koht metsa tungimiseks ja ütlesin just Veikole, et võtan fotoka kaasa, et saaks põtru pildistada, kui nägin kahte isendit 100 m kaugusel metsast välja tulemas ja kraavi poole suundumas. Sirutasin käe ja näitasin Veikole, et näed, seal ongi pildistamisobjektid ning Veikol, kes enne mu vaimuka pildistamisnalja peale oli viisakalt muianud, kadus hetkega naeratus näolt. Nagu välja tuli, siis polnud ta põtradele varem nii lähedal olnudki. Mina muidugi klõpsisin pilte teha, kuid kahjuks jõudsin teha vaid ühe pildi seisvast ja mind põrnitsevast põdrast, kuna loom arvas, et mul on käes püss ja kihutas hirmsa raginaga võssa.

Suundusime Veikoga veidi kõhklevalt mingi puidumassi poole, mis kraavi ületas ning Veiko oli just poolel teel üle, arutades samal ajal häälekalt, kas see ikka hea mõte on, kui üks kits jooksis täiel aurul metsa suunas. Hüüdsin Veikole: “Näe, vaata, veel keegi jookseb!”, kuid Veiko, kelle pilk oli ainiti teda kandvate kõikuvate puujändrike peal, undas: “Üldiselt, ei näe…” Mõnekümne sekundi pärast aga teatas ta mõtiskleva tooniga, ise sillal meeleheitlikult tasakaalu hoides: “Ei tea, kas me ikka läheme…. On juba jalutada saadud küll.”. Tõesti-tõesti, olime autost 20 m kaugusele jõudnud.

Kuna hetke pärast asusin mina turnima, siis paistis, et me ikka läheme. Imelikul kombel tundsin ma end seekord päris julgelt, ehkki tavaliselt kardan põtru ikka meeletult. Kuid täna olin julgust täis ja vedasin Veiko metsa poole, ehkki see andis teada võimalikust probleemist, mis võib tekkida silla ületamisel, kui me peaksime põdrakarja eest ära jooksma.

Veidi maad metsas astumist leidsime mingi rajakese, mis suundus nagu nõiaväel täiesti õiges suunas. Kuna mets oli täis igasugu raginaid ja raksatusi, üritas Veiko  julgustuseks laulukesi laulda, aga nagu kiuste tulid tal meelde vaid “Põdral maja metsa sees… ” ja “Minu vend on põdrakasvataja kaugel põhjas…”.

Paarisaja meetri pärast avastasin, et numbrid hakkavad suurenema ja nii pidime kahetsusega rajalt maha astuma ja mätaste vahel hüplema hakkama. Siin oli juba raskem järgida ohutut ja ohtlikku ala, kuna enamus maastikust tundus roheline ehk ohtlik olevat. Selle tõestuseks astus enne pooljoostes mööda metsa ringi tormanud Veiko koguni põlvist saadik vette ning jätkas seejärel teekonda tunduvalt aelgasemas tempos. Lõpuks olin mina teejuht, teadustades iga paarikümne meetri tagant, palju veel maad on jäänud.

Raba oli loomaradu paksult täis. Seda mööda oli päris kindel liikuda, kuna nagu Veikogi tähendas – põder peaks temast ikka tunduvalt raskem olema. Aarde lähedal ehmatasime veel ühe kitse lendu, kuid see jäi ka viimaseks loomaks meie seiklusrikkal rabareisil. Aare sai leitud üsna kiirelt ja tagasitee oli tunduvalt lühem nagu ikka. Ka oodatud põdrakarja, kes oleks tahtnud grupipilti, kraavi kaldal ei olnud, nii et täitsa vaba tee autoni pärast keerukat sillaületamise protseduuri.

Kuna rabas läks ebatavaliselt kiirelt, otsustasime veel ühe aarde üles otsida. Kirjeldusest mäletasin vaid lauset, et kirjeldust tuleb lugeda ja nii vuristasin selle pärast auto parkimist Veikole ette.

Tavalist aaret nähes, milles on neli lisapunkti, olin kindel, et siin ikka paar tundi aega läheb. Õnneks nii hirmus ei olnud, kui mu geopeituse karjääri algusaegadel, kus peitja aarded mind hulluks ajasid, kuna mitte kunagi ei ühtinud minu saadud andmed tema omadega.

DSC_4096
Jälitaja

Nullis me muidugi ei hakanud üldse pikemalt jändama, kuna oli selge, et kiiremini läheb siis, kui vajalikke punkte külastame. Seega toimus mõnus jalutuskäik väga vaikses ja läbipaistvas metsas ning oligi kõik vajalik käes. Vahepeal sai koguni kohalikku jälitajat pildistatud.

Konteinerit avades avastasid sääsed oma rõõmuks hästi maistva Veiko tegevusetult puude varjus kükitamas ning kuni mina rahulikult logisin ja asju tagasi pakkisin, vehkis eemal sajatuste saatel Veiko. Muidugi kui olin konteinerile kaane peale pannud selgus, et see oli valepidi ja nii pidi Veiko ikka uuesti käed külge panema, küsides tarbetult: “Miks sa selle ometi valepidi tagasi panid?”

 

Advertisements