Kollased torud ja Kurna oja

04.06.2016

Suundusin õhtul soovitatud kvaliteetaardeid otsima. Esimesena jäid ette kollased torud.

DSC_4482

Auto jäi raba serva lahtise tõkkepuu taha ning hakkasin astuma. Alguses oli samm kiire, kuna päike oli pilve taga ja tuul väga vilu. Kuid kui päike taas välja tuli, kadus ka tuul nagu nõiaväel ja samm hakkas järjest enam aeglustuma. Põhiliselt seetõttu, et sai muudkui igasugu pudi pildistatud.

Teekonda sai ilmestatud erinevaid teid pidi sammudes, millest üks oli huvitavam kui teine. Väga pehme turvas kandis täpselt nii palju, et sahistasin pahkluudeni pudeda tolmu sees. Pärast eriti kuivanud silla ületamist kõmpisin vanal metsaveoteel, ainult et kui ühel hetkel lindu pildistama hakkasin, vajusin sellest alusest lihtsalt põlvist saati läbi. Kolmas teekene oli sissetallatud rada, kuid mööda mättaid ei tahtnud väga komberdada, nii jäi põhiliseks teeks siiski vana sõidutee.

DSC_4445Aardeleid tuli kiirelt ja kuna kätteantud ajaga muud teha polnud, pildistasin linde. Need seirasid mind huviga, lennates koguni üsna lähedale. Nii põrnitses mind tükk aega üks linnuke, kellel oli isegi mingi kiil või ussike noka vahel, aga polnud aega seda äragi süüa.

Kuna torude juures läks kiiresti, otsustasin veel ka Kurna oja juures ära käia. Olgugi, et kell oli juba päris hiline ning hakkas kergelt hämarduma.

Kui nimetatud aare ilmus, istusin parajasti Ülemiste Citys ja lõunatasin. Muu tegevuse käigus otsisin siis ka vajalikud arvud välja ja pidasin seejärel aru, kas tormata nüüd FTFima või mitte. Nagu kiuste sadas just siis ladinal vihma ja sellise ilmaga ei olnud kuidagi tahtmist minna padrikusse tuiama. Nii see minust sinna jäigi. Pärast Hannes kirjutas, et vihma sadas ainult Ülemiste Citys ja nüüd võib arvata, kas see FTFi minnalaskmine jäi minus kripeldama või mitte.

Õhtul polnud jõe ääres peale ühe kalamehe kedagi. Arvata oli, et asun aarde suhtes valel pool jõge, kuid tänu varasematele aaretele ei olnud silla leidmineprobleem ja pääsesin ka kenasti ilma sisse kukkumata üle.

Juba silda ületades oli tunne, et sääsed ootavad sobivas kauguses vaid hetke, mil peale lennata. Poolel teel aardeni hoidsid nad veel aupaklikku kaugusesse, kuid aarde juures kuulsin valju pininasegust käsklust “Rünnakule!” ning mustmiljon putukat vajus mulle otsa. Vehkisin kätega ja kirusin peitjat, et ei või siis lihtsamat karbi kättesaamisviisi mõistatusaardele teha, kuna abivahendit polnud kuskil näha. Komberdasin mööda mättaid ja vandusin vist päris valjusti juba. Lõpuks ei pidanud närv vastu, eriti veel siis, kui üks tegelane mind otse silma alla nõelas, ning helistasin abi saamiseks Hannesele, kes võttis mind mingi venekeelse mulinaga vastu. Sääsepirin oli nii kõva, et enamus jäi kuulmata. Karjusin telefoni, et tahan abi, kuid Hannes ei jõudnud veel lausetki lõpetada, kui ma juba abivahendit märkasin. Kuram küll, peitjad on sulid.

Nüüd algas probleem, kuidas seda kätte saada, kuna asus päris kõrgel. Varasemad maastik 4 aarded on mind aga päris hästi juba välja koolitanud, nii et kättesamine ei olnudki nii hull. Suure kiiruga logisin ning alles siis algas probleem – kuidas see vahend nüüd tagasi panna. Katsu sa sääserünnakute vahel keskendunult tasakaalu hoida. Vahepeal kaduski see keskendatus koos kirumisega, kui nühkisin sääsekuplasid erinevates kehaõnarustes. Lõpuks aga sain abivahendi paika ning jooksin hullunult sillakese poole, kus peale joostes kartsin mingi nublaka taha kinni jääda ja siruli käia. Aga polnud aega sellele mõelda ja  õnneks tippisingi ohutult üle. Hetke pärast vajusin juba kergendusohkega autosse. Oeh, õnnis vaikus. Ei mingit pirinat. See muutus lõpuks nii mõnusaks, et julgesin uuesti koos fotokaga nina välja pista ja paar pilti teha. Kalamees oli kadunud, nii et hõivasin tema koha. Aga väga kaua siiski ei õnnestunud seal mingeid ilufotosid teha – sääsed avastasid, et konserv on taas lahti tehtud ja tormasid mulle peale. Nii et taas jooksuga autosse ja hooga minema, et piinajad maha jätta.

Advertisements