Võhma välja võtnud raba, kivi ja katkine peegel

23.04.2016

Ühel täiesti tavalisel kevadpäeval võtsin pähe, et tuleb rappa minna ja valisin selleks Võhma. Hommikul uurisin hoolikalt erinevaid ilmalehti ning nagu ikka, lubas Eesti ilmateade terve päev vihma ja lörtsi, Norra leht aga päikest. Seega olin kindel, et tuleb midagi vahepealset.

Võhma raba piirneb väga detailselt kirjeldades Järveraba, Kõverjärve, Peenessaare, Võhma saare ja Valgejõega. Lühidalt öeldes asub see aga Põhja-Kõrvemaal. Käidud on seal juba üsna palju, kuid koht on nii ilus, et pole kahju sinna tagasi minna.

Auto jäi juba tuttavasse parklasse, kummikud said jalga ning ühtlasi helistasin hoiatuseks mehele, et kui kuskil vajuma hakkan, siis saadan talle koordinaadid. Teab sinna siis risti püsti panna, mis järgmistele geopeituritele avastamisrõõmu pakub.

Loomulikult kui olin parajas kauguses nii autost kui aardest läks ilm täiesti pilve ja hakkas midagi vihma ja rahe vahepealset sadama. Kuhugi varjuda polnud, tagasiminek ei tundunud mõttekas, edasiminek oli jällegi vaevarikas. Vihma ladises, mina aga seisin keset teed, vettisin ja mõtisklesin. Lõpuks otsustasin, et kui juba sai see tee jalge alla võetud, siis tuleb lõpuni minna ning vantsisin edasi. Mõned kilomeetrid sain täielikus vihmasolinas astuda, siis jäi sadu üle ja taevasse vaadates andis lootust, et kui aardeni jõuan, siis tuleb ehk koguni päike välja.

Kuna mul ju räätsasid ega midagi pole, meenutasin vaid kunagi raadios kuuldud õpetust, et “rabamaastikul tähendab punane – kindel pinnas, roheline – ohtlik” ja nii ma seal siis vaikselt teosammul aarde suunas tippisin. Aarde juurde jõudnuna tuligi tõepoolest päike välja ning pärast nime logiraamatusse salvestamist läksin veel natuke maad edasi, et pildistada. Pole ammu nii eraldatud looduses olnud – kõik vaimustas.

Pärast fotosessiooni liikusin aeglaselt jälle kindlale pinnasele tagasi ning siis otsustas päike, et aitab nüüd küll, rohkem nagunii enam ei pildistata, ja kadus pilve taha, nii et ülejäänud tee autoni vantsisin taas suhteliselt kõleda ilmaga.

Clipboard01
10 km kõndimist

Autosse jõudes näitas Endomondo 10 km astumist, aga kummalisel kombel polnudki ma üldse väsinud. Ju siis raba ikka nii palju jõudu tagasi andis.

DSC_3510-Edit-2
Mustrid

Lendurite kivi juures mind aare väga ei huvitanudki, kuna leidsin hoopis imeilusa järve pildistamiseks. See oli üle hulga aja üks pilt, mis mulle ka endale meeldis.

Viimane aare oli Oru aare, kus kunagi teises punktis jänni jäin. Enne Võhma rappa minekut sõitsin aarde juurest läbi, kuid üks seltskond veetis nullpunktis aega, nii et otsustasin hiljem tagasi tulla.

Pärast rabaskäiku suundusin Oru poole tagasi ning sõitsin kuskil 10 km/h metsateel, pidades hoolega lõkkeplatsi silmas. Kuna vaatasin rohkem platsi kui tee poole, sõitsin autol praktiliselt peegli maha, kuna ei märganud puudevirna, mis täpselt tee ääres maas oli. Kui enne näitas peegel ikka auto taguotsa suunas, siis nüüd näitas otse ette.

Pidasin auto kinni ja hakkasin peeglit tagasi väänama. Samal ajal tegin kindlaks, et lõkkeplatsil on järgmine seltskond ja kirusin vaikselt, et pidin ma sinna galeerile ronima. Peeglit väänasin üsna jõuliselt tükk aega ja paar krõksatust ning mahakukkunud plastmassist jubinat andsid tunnistust sellest, et tehaseväärtust sel peeglil enam pole, kuid muidu sain kõik paika. Tahtsin just testida, kas asi veel töötab (soojendus ja liikuvus), kui kaks poissi platsilt minu juurde tulid ja uurima hakkasid, mis juhtus. Olid ka hirmsat raksakat kuulnud ja arvasid, et rehv läks katki. Kinnitasin, et üldiselt on kõik korras, ainult peegel sai kergelt kannatada. Noormehed olid üsna kohkunud ja tulid ka peeglit uurima, kuigi seletasin, et vigastused on ainult seespool, väljast on kõik ok. Lõpuks nad rahunesid ja soovisid mulle head teed. Ma muidugi ei mõelnudki veel edasi minna, vaid nokitsesin auto kallal edasi. Tegin kindlaks, et peegel töötab, kuid vastu autot seda enam ei kääna. Nojah, ega ma polegi seda funktsiooni väga kasutanud, nii et käib küll.

Poisid otsustasid mingi hetk kuhugi kaugemale jalutada, kuniks nende šašlõkk küpseb, ehkki piidlesid mind kahtlustavalt. Mina aga kasutasin juhust ja hiilisin aaret otsima. Aare asus üsna šašlõkivarda läheduses ning minu lootus kiiresti nimi kirja panna kadus sellel hetkel, kui avastasin, et karbis pole pliiatsit. Roomasin autosse kirjapulga järele ning siis jälle peidukoha juurde tagasi, lootuses, et kutid ei pea mind lihavargaks. Kange tahtmine oli küll paar tükki sisse vehkida – nii head lõhnad olid ning kuna kell oli juba üsna õhtu, siis kõht oli ka päris tühi. Õnneks laabus kõik: nimi sai kirja, šašlõkk jäi küpsema ning poisid jalutasid eemal. Peatselt sai juba kodu suunas sõitma hakata.

Advertisements