Vahvate Geopeiturite Seiklused Vihmase Raplamaa Pärandkultuuri Uurimisel

17.04.2016

Eellugu.

Kuigi see aare oli mind juba väga kaua kriipinud, polnud ma seda kunagi tahtnud üksi ette võtta, kuna tundus liiga ohtlik. Niisiis kauplesin endale tunki julgestuseks kaasa, kuna Veiko tahtis kangekaelselt mingite tunduvalt ebahuvitavamate ja maisemate teemadega tegeleda.

Loomulikult sai tunkiga kokku lepitud, et aaret läheb otsima vaid ilusa ilmaga ja nii me müttasime pool päeva peaaegu lakkamatult voolava vihma all mudas ja mülgastes. Sellega sai vähemalt tõestatud punkt, mida Veiko juba ammu kahtlustas, et asi on tegelikult minus, kuna ma suudan alati kokkulepitud päeval vihmapilved peakohale tuua. Seega kirjelduses toodud vihjet “otsimiseks vali kindlasti ilus ilm” sai ülbelt eiratud.

Järgmist vihjet, mis rääkis õigete riietusesemete valikust, eirasin ma tahtmatult, kuna ma riietusin nii, nagu on kohane inimesele, kes läheb välja kevadisse metsa jalutama, mitte aga pori ja tulvavee sisse hullama. Nii et polnud midagi imestada, et mul ka kummisaapaid kaasas polnud.

Lugu ise.

Tunk teatas, et tal on mõned aarde otsimiseks vajalikud numbrid juba olemas ja nii me alustasime siis nendest, mida kummalgi veel polnud.

Z – Koordinaatidelt leiad selle aarde arvatavasti kõige raskemini ligipääsetava objekti – Alu Suurkivi. Kivi juures on tavapärane looduskaiteobjekti valge silt, kuhu on ka kivi enda nimi peale tähendatud. Kui sa aga uurid silti igast küljest põhjalikult, leiad sealt ühe kuuetähelise sõna. Võta selle sõna viimane täht ning kasuta oma näppe-varbad et teada saada, mitmes on see täht eesti tähestikus (näiteks täht ö on tänapäeva eesti tähestikus minu arvestuste järgi 29.). Liida järjekorranumbri numbrid kokku ja Z on sul olemas.

Kuna kirjelduses oli, et tegemist on kõige raskemini ligipääsetava kohaga, siis kartsin, et ei jõua kohalegi. Tegelikkuses sammusime 200 m kena metsateed pidi ja siis veel mõnikümmend meetrit läbi hõredate kuivanud puude. Kohapeal avastas tunk peatselt  vajaliku, kuid siis seisime kivi juures ligi 10 minutit pead longus vihma käes nagu lahkunut mälestades ja üritasime telefone uurides ülejäänud kirjeldusest aru saada. Kuigi tunki mõte töötas paremini kui minu oma, siis ei tulnud me kumbki sellise tähestiku peale, kus ö oleks 29 täht ning otsustasime seda hiljem, vähe kuivemas kohas, edasi arutada.

J – Sopi talu keldri leiad koordinaatidelt … Vupsa keldrisse sisse ning mine tagaseina juurde: ühe kivi peale on kraabitud kahekohaline arv. Jällegi on vaja liita omavahel numbrid, millest arv koosneb… ning ka J on sul seega leitud.

Püha taevas, kuidas me seda keldrit otsisime. Ja kui ma keset mingit kivihunnikut ladistava vihma käes kokkupõimunud okste alt läbi pressisin, käis peast läbi mõte, et just seda ma olingi üritanud kogu aeg vältida – eriliselt niru ilmaga vettinud puude vahel ringi roomata ja oletuslikke numbreid otsida. Olin ilma peale tige ja lõpuks kaotasin veel ka tunki ära. Kui alguses otsisin numbrit, siis hiljem otsisin juba tunki, kelle häält kuulsin vahepeal nagu maa alt tulevat. Olin varsti üsna veendunud, et ta on kuhugi auku kukkunud ja kaalusin juba päästemeeskonna kohalekutsumist, kui otsitavat täies elujõus enda poole sammumas nägin. Selgusid ka rõõmustavad uudised – kelder oli leitud ja veel parem – numbrid ka. Ronisin siis ka kohale oma silmaga kaema ja hurraa! – aimatavad numbrid paistsidki.

U – Tegu on Haavamäe lahingupaiga mälestuskiviga, siin langesid 1946. aastal punaste haarangu käigus neli metsavenda. Korras kalmu juures on pink, mille otsale on kraabitud päev, kuu ja aasta – liida kõik sinna kraabitud numbrid kokku ning saadud arvus liida taas numbrid kokku ning ka viimane vajalik väärtus on käes.

Majakese juurde jõudes tuli mul täielik deja vu tunne. Umbes nii nagu: “Doktor, siin te juba olite”. Igatahes sarnanes kõik, sh talu asukoht, ühe seiklusega, mille kunagi aastaid tagasi lahendasin. Taas hüppas tarest välja üks noormees, kes väga vastutulelikult juhatas meid edasi ning lisaks tahtis tema kass meiega vägisi jalutama tulla. Saime kõndida kuskil paarsada meetrit, kui selgus minu kaasavõetud varustuse puudulikkus. Ilma kummikuta sealt edasi ei pääsenud ja nii jättis tunk mu verejanuliste põtrade keskele ja läks üksi edasi. Kuniks ta numbritega tutvust tegi, tutvusin mina hoopis täiusliku oravaga, kellega me umbes pool tundi tõtt vahtisime. Vahepeal helistas metsast tunk, kes teatas, et ta on elus ja mingid numbrid leidis ka ning ta hakkab nüüd tagasi tulema. Kui tunk saabus, olin ma orava juures üsna läbikülmunud ja vettinud, kuid samas oli ka suur rõõm, et numbrid olid leitud.

Siis tahtsin ma teisi punkte ka külastada, et asi poolik poleks, olgugi, et tunkil olid numbrid olemas, ja selgus järgmist:

A- Koordinaatidelt leiad sa vana Kasepere karjamõisa mantelkorstna. Mine korstnasse sisse ja leia puidust tala pealt telliskivi; telliskivile on omakorda kirjutatud üks arv. Liida numbrid, millest see arv koosneb, kokku: see ongi A.

Numbreid ei leidnud. Telliskivi, mille tunk soovitas ära unustada, on ammu tolmuks pudenenud ja talad, mis seal veel viimaseid elumärke näitavad, ei andnud meile mingit infot. Õnneks olid tunkil numbrid olemas, eeldasin ka, et õiged, niisiis kaapisin need nüri pliiatsiga tala sisse.

M – Koordinaadid viivad sind Nõmmekivi juurde. Kivile toetub purustatud betoonpost, millele on musta markeriga kirjutatud kolmekohaline arv. Loomulikult tuleb sul liita numbrid kokku tähe M väärtuse teada saamiseks.

See oli mõnusalt lihtne. Jalutasime üsna hõredas metsas mööda pehmet sammalt kivini ja seekord tuvastasin ka mina lõpuks esimesena numbrid. Kenad selged, nagu oleks alles eile kirjutatud.

C – Seal on kultusekivi. See tähendab, et kunagi, mitusada aastat tagasi oli see kivi lausa superstaar. Nagu Birgit või Jana. Kivi juures on metallist, valge taustaga, musta kirjaga tahvel. Tahvlil on kuus rida, kolmandal real on kahekohaline arv – liida taas numbrid kokku, see ongi C.

Kuigi number pidi tunk sõnul olema isegi autost nähtav, läksin ikkagi välja ja seisin nina vastu tahvlit, et numbrit korralikult tuvastada. Peaaegu oleks veel ka luubi kätte võtnud. Ega vanainimese silm pole ju enam see… Noh, number oli, kuigi poolik, aga siiski üsnagi arusaadav.

D – Koordinaadid viivad sind Põrguallikate juurde. Põrgu allikat mina tuvastada ei suutnud, kuid tegu on väga kena kohaga sellegipoolest. Tegu on muideks iidse ohvripaigaga (superstaar, jee!). Niisiis – allika põhjapoolsel kaldal on kohe vee ääres (umbes meetri kaugusel veepiirist) suuremat sorti kuusk, suuremat põhjakalda ääres pole. Puusse on umbes pooleteise meetri kõrgusele kraabitud üks kahekohaline arv, taas tuleb liita numbrid. Ning ongi D käes.

Trampisime üle raiesmiku nulli suunas ja siis hakkasin seda vaest kraabitud puud otsima. Tunk otsis samuti, kuna ega tema ka enam ei mäletanud, kus see täpselt seisis, mis marki, kui jäme ja kui kõrge see üldse oli. Kui lõpuks tänu tunkile sai see puu ka lõpuks leitud ning siis selgus, et see käik läks täitsa asja ette. Tunkil olid märkmetesse sattunud mingid täiesti müstilised numbrid, mis polnud ligilähedaseltki asjaga seotud, ja nii saime neid uuendada. Teel auto juurde arutas tunk valjusti loogikat, mis sundis teda selliseid numbreid kirjutama. Minu kõrvale kõlas isegi üsna usutavalt.

Lõpp.

Valemis sai ikka üsna mitut varianti katestatud, enne kui ühed koordinaadid lõpuks sobivaks tunnistasime. Ja seal lõpus, pean ausalt ütlema, mina poleks aardele järele läinud, aga tunk muidugi ei saanud asja nii jätta, et tuleme kohale, raiskame pool päeva ja lähme siis leiuta minema. Seega raskete kummisaabastega ja ähkides ronis tunk aardele järele, samal ajal kui mina allakukkuvat sodi silmadest pühkisin ja pöialt hoidsin, et midagi kuskil järele ei annaks. Nii et tänu tunkile on mu nimi nüüd ka logiraamatus. Vist.

Kuna see aare sai nii kena lõpplahenduse, keerasin auto nina tunki soovitusel ka ühe teise aarde suunas, kus oli päris kindlasti vaja abivahendit aardeni jõudmiseks. Tunk väitis, et kui ta seal viimati käis, polnud seal ühtegi abivahendit. Nüüd läksime kohale ja leidsime neid lausa kaks. Olgu, see esimene ei kannatanud üldse mingit kriitikat, kuna tundus, et Tom Sawyer on mingi hoone ukse eest ära kiskunud, vette visanud ja proovinud, kas ujub. Ei ujunud väga hästi. Seevastu leidsime natuke maad eemalt teisegi aluse, mis tundus juba täitsa hästi pinnal püsivat. Isegi toikad olid olemas, millega seda parve sai lükata. Peitjalt kuulsin küll hiljem, et tema tehtud parv see nüüd küll ei olnud, aga tollel hetkel hoolisime me sellest vähe.

Tunk läks katsetama ja kuigi ta peale käis, et ma tuleks ka, otsustasin ma siiski esmalt vaadata, kuidas tal läheb. Aprillikuus jões supelda ma väga ei tahtnud.

Tunkil läks väga hästi. Aeglaselt ja väärikalt lükkas ta parve sihtpunkti suunas, nagu Viljandi paadimees, ainukese vahega, et miskipärast liikus ta tagurpidi. Seega pidin ma jõe teiselt kaldalt talle aeg-ajalt hüüdma, kas hoida kurssi või natuke keerata ja üldse, kas kallas on juba selja taga. See kõik nägi väga naljakas välja, nii et enamuse ajast ma hoopis klõpsisin pilte teha ja irvitasin.

46072
Tagurpidikäiguga saarele

Tunk jõudis kaldale, lipsas võssa ja juba paari minuti pärasthakkas tagasi sõudma. Kuigi eelnev tehnika oli end tõestanud, tuli ta tagasi siiski õigetpidi. Ma ei tea, miks.

Kui tunk kaldale jõudis, pidin ikka mina ka proovima minema, ehkki tunk teatas, etmu nimi on juba logiraamatus. No aga see on ju piinlik, kui kõik ette ära tehakse. Niisiis istusin graatsiliselt keset seda sopast alust ja lükkasin end vaikselt teise kalda suunas. Ei ole küll ilus end kiita, aga minu arvates tuli mul see väga hästi välja – rahulikult, kõikumata, ühtlaselt, nagu oleks terve elu paadimees olnud.

Mul läks logimisega natuke kauem aega kui tunkil, kuna ma ei suutnud kohe aaret märgata. Siis oli selle kättesaamine paras sikutamine, kuid siiski üsna peatselt sain tagasiteele asuda. Nagu mulle poolel teel sõudmise ajal tundus, võttis tunk kogu mu suurepärase kulgemise linti, aga kuna ma seda klippi pole näinud, siis loodetavasti ma eksisin.

Einoh, lõbus on ikka siis, kui selleks ise vaeva näha.

 

 

Advertisements