Sõit Inglismaale läbi Skandinaavia

26.05.-03.06.2015

Seekord sai Inglismaale minu pealekäimisel mindud läbi Skandinaavia, kuna tavapärane Läti-Leedu-Poola-Saksamaa oli kohutavalt ära tüüdanud. Tagasi pidime nagunii altpoolt tulema, nii et kõik oli tasakaalus.

Rootsi.

DSC_8532-EditLaevareis kestis 17 tundi, mille jooksul jõudsin kümneid kordi mõelda, millal uppuma hakkame. Tegelikult oli meri suviselt rahulik ja sile, aga ikkagi… 17 tundi! Minu viimane kogemus nii pikast laevasõidust ulatus 24 a tagusesse aega, kui Estoniaga üle Balti mere Rootsi laagrisse sõitsin ning kui laev mõne aasta pärast põhja vajus, jäi täiskasvanuina järele vaid nentida: “hea, et see 4 a hiljem juhtus”.

Seega 5 tundi üritasin laeval endale mingit tegevust leida, et mõtteid põhjavajumisest eemal hoida ning magama minnes vaatasin kajutis veel rahustuseks telekast Scooby Dood. Uni oli rahutu ning aeg-ajalt ikka kiikasin aknast välja, kas juba näen kalu akna taga ujumas. Kui aga lõpuks Mariehamnis maabusime, saabus rahu – nüüd sai rahulikult magada, kuna kallas oli edaspidisel teekonnal nii lähedal, et isegi mina oma mõttetu ujumisoskuse juures oleksin sinna kohale sumanud.

Stockholmis võttis meid sadamas vastu kohustuslik puhumiskontroll, st masin, mille kõrvalt mööda ei saanud. Täitsa lahe, Eestis võiksid sellised iga tee alguses olla. Ja edasi kulges üsna üksluine sõit Malmö poole.

Kuna mul oli kaasas peotäis TBsid, sai ka paari geopeituse aaret külastatud, et Rootsi ära märgistada. Esimene aare asus suurele teele suhteliselt lähedal kuskil võsas. Aare ise sarnanes TB hotellile Eestis, kuid oli tunduvalt kehvemas seisus. Esiteks oli korralik kast toika otsas ümber kukkumas ja kuna ta oli seeal pooleldi külili, siis vihma pealesadamise takistamiseks oli talle suur must prügikott üle tõmmatud. Kaugelt vaadates nägi üsna eemaletõukav välja, kuid sisemine lahendus oli tore. Sahtlikesi, kuhu TBsid panna, oli palju ning kui sahtel oli täis, kleebiti sinna kleepekas peale näitamaks, et seal sees on midagi. Huvitav süsteem.

Võsast välja tulles leidsin endal Rootsi puugi peal kõndimas, pärast midagi toimus kõrvalisel teel väga põhjalik ülevaatus, ega neid rohkem pole, kes tahavad end Taani smuugeldada.

DSC_8553-Pano-EditKuni Grännani oli suhteliselt sündmustevaene sõit. Seal aga tegime korra sirutuspeatuse, kus sain ka väheke pildistada. Väga ilus koht.

Taani.

Ootasin pikisilmi silda, mida pildistada, kuid kohale jõudes seda väga suurt teha ei saanudki. Peatuda seal ei tohtinud ja nii sain ma vaid autoaknast natuke klõpsida. Olin päris pettunud, kuna isegi läbi auto esiklaasi ei saanud korralikult pilti teha mingi eessõitva suure rekka pärast, kes varjas poolt silda. Niisiis pildid tulid nigelad. Samas sild oli äge.

DSC_8605-Pano-EditTaanis tegime peatuse ka Stensbys, kus lootsime süüa saada, kuid nagu selgus, oli restoran mõni minut tagasi kinni pandud. Niisiis jalutasime niisama ja ma sain lõpuks ka ühest teisest sillast täitsa normaalseid pilte teha.

Olin märkinud üles ka paar Taani geopeituse aaret, mida otsida, kuid juba esimesega tabas ebaõnnestumine. Koht oli kena, kuid aaret ei leidnud. Seal pinkide all roomamisega nikastasin endal veel ka jala ära, mis siiani tunda annab. Seevastu otsisime Rodbyhavnis enne laevale minekut aaret, mille ka võsast leidsime.

Laevale saime juba peaaegu pimedas. Väina ületamine võttis aega u 2 tundi, mille jooksul saime vähemalt süüa. Ja maabusimegi Saksamaal.

Saksamaa.

Saksamaal oli eesmärgiks vaid ööbimiskohta jõuda, milleks oli valitud Motel 24h Bremenis. Nende kohtadega on alati see häda, et pole kindel, kas sissesaamisega mingeid probleeme ei teki. Seekord oli küll broneering olemas ja kood ka, millega uksest sisse saaks, kuid makseautomaat ei tunnistanud ühtegi maksekaarti. Veerand tundi me pusisime seal, mina järjest vihasemaks minnes, kuna hirmus uni oli ja kell juba 1 öösel. Proovisin valveteenindajale helistada, kuid seal ka kedagi ei vastanud. Kui mitmenda proovimiskorra järel lõpuks keegi toru võttis, hakkas Murphy seadusele kohaselt masin tööle ning saime uksest sisse. Pomisesin teenindajale, kes telefoni teises otsas hallootas, et “Everything is fine now” ja kobisime voodisse.

Edasine teekond möödus vahejuhtumiteta, kuid peab märkima, et Saksamaa on ikka neetult lai.

Holland.

Olime nõuks võtnud, et seekord PEAB lausa minema pannkooke sööma ning hakkasime eelmisest aastast tuttavat kohvikut otsima. Ma teadsin, et olen selle kunagi FBs ära märkinud, kuid ei suutnud kuidagi seda kohta tuvastada, mis mulle infot näitaks. Viimaks mingite imenippide ja settingute muutmistega saime kohviku nime teada ning võtsime suuna sinnapoole.

Algul tiirutasime mõnda aega vanalinnas nõutult ringi, kuna selles kohas, kus meie mäletamist mööda kohvik eelmine kord asus, ei olnud teda enam mitte. Kui lõpuks ühel tänaval juhuslikult sõites pannkoogikohvikule pilk pidama jäi, oli kerge hämming, kuid parkisime siiski auto (tasulisele alale) ja läksime sisse. Koht OLI hoopis teine. See oli suurem, maitsekamalt kujundatud, kuid õnneks menüüd olid endiseks jäänud, mille järgi saime aru, et oleme ikka õiges kohas. Mina tellisin sama pannkoogi, mis eelmine kordki ning lisaks klaasi piima. Piim võttis esimese maitsmise järel lausa ahhetama, kuna see tundus olevat puhas vahukoor – nii rammus ja tugeva koore maitsega. Väga palju seda juua ei julgenud, kuid kui juba minema hakkasime, mõtlesin ikka klaasi tühjaks teha, kuna selle eest oli ju makstud.

Parem kui ma seda teinud poleks. Ülejäänud kaks tundi oli mul nii halb olla, et ägisesin. Kõhus keeras ja pannkook otsis teed välja. Alles Prantsusmaal hakkas veidi parem.

Belgia.

Selle riigi läbisin mina pooluimases olekus, kuna piim nõudis väljasaamist.

Prantsusmaa.

Polegi muud mälestust, kui tankla ja wc otsing ning pikk praamijärjekord. Praami õnneks kaua ootama ei pidanud. Seevastu reis Inglismaale oli üsna rappumisrohke.DSC_8615 Lained laksasid vastu aknaid, nii et mõned nõrgemanärvilised läksid kuhugi, kust seda kõike näha polnud. Mina läksin hoopis teisele korrusele, kus seda kõike paremini pildistada sai. Lainete tõttu aga praam hilines ligi veerand tundi ning lisaks ulpisime pool tundi sadama lähistel, kuna selgus, et Doveri sadamas on kohad täis ja rohkem laevu sinna ei mahu. Niisiis istusime ja ootasime, kuni keegi eest ära läheb ja siis lasti ka meid maapinnale.

Inglismaa.

Kohale jõudsime pimedas ja ees seisis veel 2 tundi sõitu Birminghami. Vähemalt meie teada. Sõit venis aga 4-tunniseks, kuna ka Inglismaal olid teeremondid. Ehk siis poole maa peal suunati meid kiirteelt maha ja me sõitsime ligi tund-poolteist kuskil külavaheteedel pika autorongi keskel. Kogu see venitamine ja rappumine tekitas aga kange isu metsapeatuse järel ja nii siis ühe teeotsakese peal pidsa Aigar auto kinni ning mina hüppasin võssa asju ajama. Pidi kähku tegema, kuna kui oleksime rongist maha jäänud, oleksime väga tõenäoliselt ka ära eksinud. Seega kogu tegevus toimus sekunditega ja ma jooksin tagasi autosse, misjärel kihutasime saba viimasele autole järele.

Hotelli jõudsime kell 3 öösel ja siis selgus asjaolu, et tuba on küll kinni pandud, aga loodetud 5 päeva asemel kõigest üheks päevaks. Vajusin kottidele istuma, kuna hotelli personal hakkas kibekähku asju ajama.  Poole tunni pärast vabandati meie ees ohtralt, kuid ka maksmine ei toimunud päris libedalt ning alles kuskil kolmandal katsel läks kõik õnneks.  Viimaks juhatati meid tuppa.

Tuba oli vinge. Eriti vaimustusin nahkdiivanist ja vannitoast. Veel vingem olid aga hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid. Kui alguses olime arvanud, et söögi peale hakkab ikka räigelt raha minema, siis tegelikult ei kulutanud me nende 5 päeva jooksul seal hotellis söögi peale sentigi. Hommik algas rikkaliku hommikusöögiga – munapuder, sink, grillitud tomatid, vorstid, kuklid jne. Oleks võinud mitugi ringi teha, kui oleks jaksanud. Lõuna paiku toimus väike 4-tunnine snäkk, mis sisaldas ohtralt igasugu koogivalikuid. Ning õhtul oli taas 4-tunnine snäkiaeg, kus sai erinevas valikus juuste, kevadrulle, küpsiseid jms. Kolmandal päeval olime juba söögist nii küllastanud, et jaksasime vaevu liigutada, kuid alles ka ühtegi asja jätta ei saanud. Viimasel hommikul haarasin pisikese meepotikese kaasa, mille järel Aigar arvas, et nüüd hakkab meid politsei jälitama.

Mess läks vaikselt ja pärast messi läksime seekord Oxfordi vaatama. Panime auto kahetunnilisse parklasse ja kihutasime väikese ala läbi, kuna olin pähe võtnud, et pean ülikoole nägema. DSC_8672-EditMuidugi kõige esimesena jäi teele lauamängukohvik ja nii me siis pidime sealt üht-teist ostma, kuna hinnad lausa kutsusid raha raiskama. Pärast jooksime mööda linna suurte mänge täis kilekottidega.

Aeg möödus lennates ja nii pidime me sealt ka varsti lahkuma. Tagasitee polnud enam nii ummikuterohkem ja jõudsime isegi täiesti mõistlikul ajal sadamasse. Seal aga selgus, et kuigi meil oli praamile kindlaks kellaajaks koht bronnitud, siis polnud see piletilt aru saada. Nii järgnes pool tundi tüütut asjaajamist, mille järel meid siiski õigele praamile lubati. Aigar arvas, et selle meepoti pärast meid kinni hoitigi.

Praamil ronisime kohe teisele korrusele, kuna eelmine kord kiitsin, kui hea vaade sealt avaneb. Kuid kui olime seal mõnda aega istunud, panime tähele, et meie ümber istuvad ainult mehed. Ning alles siis kui alla poodi läksin, nägin silti, et see koht on vaid rekkameestele.

Prantsusmaa.

Omapärane sündmus toimus bensukas, kuhu sisse sõitsime. Lähenesime just tanklale, kui mingi valges kitlis mehike meie ette hüppas, kätega vehkima hakkas ja meid tankuri juurde suunas. See ei lugenud, et autol asus luuk hoopis teisel küljel. Vahtisime toda tüüpi mõistmatu näoga, kuid hakkasime siiski autot ringi keerama, et end automaadi ette mahutada. Tüüp nägi seda, raputas pead, vehkis veel kätega, kuid läks siis minema. Seda enam meie hämming tõusis, kuna tundus, et tegelikult ei kavatsenud ta meie heaks rohkem enam midagi teha. eemal putka juures seisid mingid teised tüübid, suitsetasid ja muigasid ainult.

Aigar läks tankima, mina vaatasin, kuidas tankla tüüp järgmise sissesõitnud auto juurde juhendama läks. Kui aga Aigar lõpuks maksma läks, selgus ka põhjus, miks tankima tulnud autosid sellisel viisil rünnati. Seal nimelt toimusid filmivõtted. Ja ilmselgelt olime me väga ebaõnnestunud osalejad, kuna ei tankinud nii, nagu ette oli nähtud, vaid omavolitsesime.

Saksamaa.

Pikk, tüütu ja üksluine reis. Nagu Poola juba. Ainult teed on paremad.

Poola.

Siin tegime oma tavapärases kohas šoppamispausi. Väljas oli 34 kraadi sooja, seetõttu oli kaubanduskeskuses väga mõnusalt jahe. Samas enne ja ka pärast kaubanduskeskust istusime mõnusates ummikutes. Ja ikka tõsistes mitmetunnistes ummikutes, mitte mingites 20-minutilistes hädistes järjekordades Eesti moodi.

Leedu, Läti, Eesti.

Leedu lõpuosas hakkas juba pimedaks minema ja ülejäänud riigid said läbitud suurt midagi nägemata. Koju jõudsime kl 6 hommikul ja oleksin läinud mõrvanud selle naabri, kes oleks julgenud kl 8 hommikul puurima hakata.

Advertisements