Reis läbi 9 riigi

26.05.-03.06.2014

Meeldejäävamad sündmused tuleb ikka kirja panna, et oleks aastate pärast (juhul kui FB veel eksisteerib) hea meenutada. Ega mälu pole ju enam see…

Läti.

Lätis võib juba kilomeetri täpsusega öelda, kus asuvad mõningad tähelepanuväärsemad punktid: oranž puu, toolid, õllekapp, Münchhausen jne.

Leedu.

Avastasin, et iga korraliku pisikese maja juurde kuulub ka oma lehm.

Poola.

Jõudsime taaskord järeldusele, et parem on kiirteede eest maksta, kui 50ga läbi külakeste logistada. Iseenesest nägi muidugi nii mõndagi huvitavat. DSC_0152-EditSh Jeesus Kristuse monumenti, millele lähenedes silmad jõlli ajasime, uskumata, mida me näeme. Kolossaalne. Möödusime ka vingest äikesetormist, millest suutsime küll enamjaolt ringiga mööda sõita (ja seda ka tänu ummikule, mis teel seisis), kuid päevase pimeduse koos korralike välkudega nägime ära ja mõnusa vihmavaligu kätte jäime ka.

Ummikust ringiga mööda minnes ekslesime korralikult Poola metsades ja seisime muuhulgas ka kenakese aja raudtee taga, kus punane hoiatustuli vilkus, ehkki latti polnud alla lastud, kuid rongi ei tulnudki. Lõpuks sai meil kannatus otsa ning hoolikalt ringi vaadates ületasime rööpad, kuna olime veendunud, et äike on miski süsteemi rikki löönud.

Saksamaa.

Seal me kiirteelt maha ei tulnudki. Polnud ka mõtet – praegu on veel kõik tasuta. Viidad samas üritasid meid kangekaelselt suunata Essenisse, kuna Saksamaa oli veendunud, et sinna me ka, hoolimata veidrast aastaajast, suundume. Kuni viimase hetkeni prooviti meid teelt kõrvale juhtida, kuid me ei lasknud end eksitada.

Holland.

Hollandi ristmikud on ühed hullemad. Vaatad navigaatorit ja siis vaatad neid 5-tasandilisi teid ja mõtled – kuidas krt nad küll ise seal orienteeruvad. Ilma navikata oleks me sinna pikalt tiirutama jäänud. Tõesti – nagu Futuramas.

Seekord käisime Eindovenis, kuna mul oli ju ka Hollandi tassi vaja oma kollektsiooni. Sörkisime kiirkõnnil linna läbi, kuid tassi sain lõpuks 5 minutit enne poe sulgemist tibatillukesest turistiinfopunktist, mis asus väga lähedal kohale, kuhu auto panime. Muidu polnud turistipoode rohkem kuskil näha.

Hollandis nägime ka ühe kohaliku küla pannkoogikohviku ära, kus tellitud koogid võtsid õhku ahmina. No milline delikatess, kui tohutu suur ja kui vingelt kaunistatud. Loomulikult oli see ka väga maitsev, nii et 10 eurot selle kõige eest polnudki kahju maksta. Kooki valides õppisin ka paar kohalikku sõna selgeks: slagroom ja ijs.

Belgia.

Ei võtnud vaevaks peatudagi, kuna mõned aastad tagasi sai seal korralikult ringi uidatud. Aeg hakkas ka otsa saama.

Prantsusmaa.

Sai maha sõidetud vaid väike nurk, kui jõudsime juba sadamasse. Prantsuse tolliametnik oleks ID-kaarti näinud nagu esimest korda. Küll uuriti üht, küll teistpidi, keerutati neid käes ja vaadati ilmse nõutusega teise töötaja otsa. Kuid tunnistati siiski vastavaks ja me jõudsime Inglise ametnike juurde, kes meile vaid rõõmsalt Cheers! hüüdsid ning juba võisimegi bronnisappa asuda.

Sadamahoones süüa veel ei antud, seega laeval kihutasime pärast kohtade broneerimist kohe hommikusööki tellima. Olles full englishi kätte saanud ja sööma asunud, nägime siiski meie kiirustamise mõttetust. Kuigi praam sarnaneb väliselt Saaremaaga ja sisemiselt Viking Line’ga, siis pealolev rahvas ei sarnane vähimalgi määral meie või lähinaabritega. Ei mingit võitlust kohtade või söögijärjekorra pärast – rahulikult ja tasakaalukalt jalutati ringi, istuti, kuhu juhtus ning võeti süüa, kui tuli tahtmine. Ning veel tähelepanek – mitte keegi ei istunud ninapidi telefonis või muus elektroonilises seadmes. Inimesed tõepoolest istusid ja rääkisid üksteisega, oli nalja ja naeru ning lõbusat keskustelu.

Inglismaa.

DSC_0273-EditDoveri tollis ei tundnud seekord prantlased meie vastu mingit huvi, kuid inglased ei teinud meie saabumisest ka suurt numbrit. Taas sooviti meile lõbusas meeleolus head teed ning me asusime Stonehenge’i poole teele.

Miskipärast oli meil mälestus, et Inglismaa on tasane. Kui me aga korralike mägede otsas turnisime, mõtlesime küll, et ajame ilmselt mingi muu kohaga segi.

Enne reisi meid hirmutati, et oma autoga minnes on Inglismaal sõitmine keerulisem, kuid otse vastupidi. Vähemalt asusid kõik asjad autos omal õigel kohal. Polnud ka mingi probleem reastumine või teepoolega harjumine. Lisaks kuna ligi kolmveerand autodest, kes praamilt maha tulid, olid oma õiges stiilis, siis sulandusime massidesse üsna sujuvalt.

Eraldi tasub muidugi märkida, et ringteid on Inglismaal palju. Kohe väga palju. Muud ei kuulnud, kui “in 0.8 miles enter roundabout then take second exit”. Tipptundidel olid need üsnagi üleasustatud.

Stonehenge oli üks paras pettumus. St kivid ise olid muidugi vinged, aga kui ma sain teada, et nende nägemise eest peab maksma 20 eurot, kadus peaaegu tahtmine lähemale minna. No umbes nii nagu teada saades, et wc kasutamise eest pead maksma 2 eurot, kaob igasugune pissihäda. Kuid lõpuks ma selle 20 eurot siiski maksin, kuna unistus tuli ikkagi täide viia. Logistasin rongiga kohale, tegin tiiru ümber kivide ja sõitsin rongiga tagasi. Ausalt öeldes oleks eelistanud bussi, kuna see sõitis kiiremini, aga sinna mind ei lastud, kuna üksi reisival inimesel on eelis kasutada rongi. Mõni eelis nüüd…. Rahvast oli muidugi megapalju, nii et kui ma ka lootsin seal kohapeal olles mingit pühalikkust tunnetada, siis kadus see tahtmine üsna kähku. Meenepoes müüdi muidugi ropult igasugu stonhenge’i-teemalisi asju: kive, kaelakeesid, raamatuid, lauamänge, tasse, T-särke jne jne.

Minek Birminghami poole läbi väikeste inglise külakeste oli fantastiline. Ootasin iga hetk miss Marple’t ümber kiriku nurga nähtavale tulemas ja Barnabyt mõrva lahendamas. Ühte sealsesse külasse ma elama jääksingi. Samas küladevahelised teed olid uskumatult käänulised, kitsad, kõrge umbrohuga tee ääres, nii et üle ei näinud midagi. Ja ega seal koperdada ei saanud midagi; kohe oli mõni auto sabas, kes andis väga selgelt mõista, et me võiks kiiremini kui 70 km/h ees liikuda.

Birmingham oli ikka sama räpane, nagu eelmisest aastast mäletasin. Mess oli seekord kuidagi igavam, kuigi mu pilte väga kiideti ja ühe (selle tõmbenumbri – Fleeced) müüsin ka maha. Kuid ringi liikuda väga ei viitsinud – nagunii sai tunniga kõik nähtud – ja midagi endale osta ka eriti ei tahtnud.

Birminghamis käisime siiski ühel päeval ka keskuses, st šoppamas, kus ma jäin esialgu pidama 5-korruselise raamatupoe juures, suutmata mitmesajast fotoalasest kirjandusest midagi välja valida. Ei ostnud palju ka x-boxi mänge – kõigest 2. Filmid jäid üldse puutumata. Seevastu käisime kirikus, kus meist haaras rõõmuga kinni kohalik giid, kes väga huvitavalt rääkis meile kiriku ja üldse Birminghami ajaloost.

Omaette elamuseks kujunes muidugi ka Jamie Oliveri Itaalia restorani külastamine. Kelneri poolt soovitatud jook, mis koosnes siirupist, sidrunist, veest ja ma ei tea millest veel, oli täiesti taevalik (loomulikult alkoholivaba). Seda pidi lihtsalt nautima nagu tõelist kokteili. Söögiks ma võtsin seal küll tagasihoidlikult burgeri, mis minu arvates ei erinenud küll millegi poolest Eesti restoranides pakutavatest, kuid magustoit oli fantastiline. Pavlova koogist ei saa ma kunagi ära öelda ja see, milline kogus beseed koos lisanditega siis ette toodi, ületas muidugi kõik mu ootused. Seevastu pidi kuskil veerand tundi ootama, et kelner taas meie ette ilmuks, kuna tal oli seal palju pakilisemat teha – söögiriistade puhastamist koos korraliku klatšimisega.

Tagasipöördumine Eestisse oli üsna kurb.

Esiteks ei tahtnud ma kuidagi Inglismaalt ära tulla. Ega meid ei tahetud ka eriti lasta – auto esiots kombati ikka päris põhjalikult läbi, aga kuna nägime välja piisavalt ohutud ja mõttelagedate nägudega, siis anti luba praamile minna.

Sellist viisakust ja tähelepanu mujal kui Inglismaa ikka ei kohta. Taas pani mind hämmastama asjaolu, et kui ma kellegi ette töllerdama jäin, öeldi mulle viisakalt “sorry”, kuigi mina olin see oinas. Selle inglasliku galantsusega ei suutnud ma lõpuni harjuda.

Teiseks otsustasime nüüd korralikult mööda kiirteid sõita ja pole midagi igavamat, kui ühtlase kiirusega mööda sirgteid liuelda. Midagi vaadata ei olnud ja ainsad meeldejäävamad kohad olid need, kus ööbisime. Sealjuures oli huvitav see, et enamik hotelle, mida me külastasime, olid täiesti täis. Nii et ühe öö suutsime ekstreemselt isegi autos veeta. Ei olnudki kõige hullem – peaks ütlema, et tunduvalt parem kui kodus korteris, kus järgmisel päeval pärast saabumist hakati kell 9 hommikul puurima.

Kolmandaks ei tahtnud ma muidugi tööle tulle. Võõral maal ringi sõita ja pildistada on tunduvalt meeldivam kui Eestis 9st hommikul kontoris töötada.

Neljandaks… tahaks juba tagasi.

Advertisements