Kummitusmaja, hulkuv koer ja kuningas Oidipus

13.11.2012

Olin viimasel ajal hakanud puudust tundma Heleniga metsas seiklemisest ja seega sai juhuslik päev välja valitud, mis mõlemal juhtus vaba olema ning käidud kolme aaret otsimas. Loomulikult tegime selle ühe õhtuga kõik puudujäägid kuhjaga tasa.

Esimesena suundusime lahendama üht hiljuti tehtud multiaaret. Jõudsime pilkases pimeduses ilma igasuguste sekeldusteta mingi kivini, kus autost väljumata nägime mingit arvu ja asusime õhinal arvutusi tegema. Juba teise tehtega oli selge, et midagi on täiesti metsas. Ohates leidsime, et tuleb siis ikka välitöödele minna ning auto kaugtulede valguses jalutasime kivini, nägime lähedal olles veel üht arvu ja tegime uued arvutused, mis näisid üsna paljutõotavad.

Enne järgmisse punkti sõitmist arvas Helen, et võiks lähedalasuvas poes käia ja kuna mul hakkas samuti keskelt õõnsaks kiskuma, olin sellega päri. Jätsime auto parklasse ja marssisime poe suunas, kusjuures mingi hästiistuvas ülikonnas härrasmees trepil seisis ja tühjale platsile loengut pidas. Meiegi ei jäänud teda kuulama, kuna oli selge, et mees on lihtsalt hiljutisel peol parajal määral kangemat pruukinud.

Tegime poes kiire tiiru ja haarasime maitsvaid asju kuhjaga kaasa. Elu on õpetanud, et alati tuleb ootamatusteks valmis olla, juhuks kui kuskil kinni jääme või muudel põhjustel planeeritust kauem läheb. Välja minnes põrkasime taas loengut pidava õppejõuga kokku, kes otsustas meile mu autoni järgneda, ise midagi elavalt seletades. Ma ei pööranud sellele enne suuremat tähelepanu kui rooli ronides avastasin, et mees on vahepeal ametit vahetanud ja Püha Isa kohustused endale võtnud. Igatahes seisis ta autotulede valguses, vehkis kätega, aeg-ajalt neid palveks kokku pannes ja kõigest jäi mulje, et auto on nüüd õnnistatud. Sellest elavnenutena tagurdasime parklast välja, lehvitasime auväärt härrale ja geopeituse punkti poole sõites olime veendunud asjade edasises kordaminekus.

Punkti jõudes küsis Helen esimese asjana, kas oleme ikka õiges kohas. Täielik pimedus, selja taga üksik maja meeletult haukuva koeraga ja ees mingi rusuhunnik, mis kunagi oli olnud vist päris kena eluhoone. Koordinaat näitas just selle lagunenud elamu suunas, seega jätsime autole taas tuled sisse ning komberdasime nulli poole.  Mida enam edasi, seda rohkem hakkas kõhedus sisse tulema. Maja ja selle ümbrus oleks sobinud õudusfilmi võtteplatsiks ning kui maja taha jõudsime, kus näitas 2 m aardeni, oli üsna ebameeldiv seal kobama hakata. Lisaks kuulsin aeg-ajalt metsast kahtlast krabinat, mis pani vahel kahtlustavalt sinnapoole vaatama.

Kui algselt olime läinud sinna kindla tundega, et aare ilmub 2 minuti pärast nähtavale, siis pärast 5 minutilist otsingut hakkasid juba käed külmetama ning ma hakkasin üha enam muretsema auto pärast, mis üksikuna, täiesti valgustatult ja lahtiste ustega kuskil aasal seisis. Sellises pimeduses oleks igaüks võinud täiesti julgelt auto juurde minna ning iga hetk arvasin end juba ärasõitva auto mürinat kuulvat. Lõpuks ei pidanud mu närv enam vastu ja ütlesin Helenile, et kui me edasi otsime, siis lähme paneme vähemalt autouksed kinni.

Läksime meeldiva valguse ja soojuse kätte ning maja juurde tagasiminek tundus üha enam täiesti ebamõistliku mõttena. Kahe niru taskulambiga valgustada lagunenud maja nurgataguseid ei paistnud enam üldse nii mõnusa seiklusena. Lisaks oli neetult külm. Kuid ikkagi läksime tagasi ja otsisime aaret veel 10 minutit, endiselt samadest kohtadest. Siis hakkas juba kannatus katkema ning Helen mainis üha sagedamalt, et võiks juba ära minna. Ma ei tahtnud end aga sugugi lööduks tunnistada. Proovisin Hannole helistada, et küsida, kas aare on ikka tõesti maja küljes või otsime täiesti valest kohast, kuid see tegelane istus hoopis mugavalt soojas kinos ja jälgis actionit ekraanilt ning ei tahtnud meie läbielamistest midagi teada. Ehk siis Hanno ei võtnud torugi.

Läksime autosse mõtteid koondama, mütsi pähe panema ning aarde logisid lugema. Nojah, nagu ikka saab sellistel juhtudel, kui oled 20 minutit edutult aaret otsinud, netist lugeda seda, et “meeldivalt lihtne” ja “väga kiirelt leitav” aare. Helen istus kõrval ja mõlgutas mõtteid soojast kodust ja saiast, mida ta hetkel seedis. Mina mõtlesin ka korra kodule, kuid lõpuks sai see kuri saare vaim ikka võitu. No ei saa ju nii lihtsalt alla anda, kui aare on kindlasti olnud juba käeulatuses. Ronisin autost välja ja viisin kergelt vastupunniva Heleni taas rusude taha. No ja nüüd läks muidugi vaid 2 minutit, et purk üles leida kohast, mida varem polnud vaadanudki. Loomulikult väga lihtsast ja ainsast loogiliselt kohast. Panime rõõmsalt nimed kirja ja saime kummitusmajale lõplikult selja keerata. Samas on mul nüüd kahju, et mul fotokat kaasas polnud.

Kui Helen nägi, mis on järgmine aare, ei varjanud ta oma kahtlust, et pimedas mõistatusaaret otsida on selgelt üle meie praeguste võimete. Mina aga kohmasin vastuseks – eks me näe – ja toksisin küla nime navigaatorisse. Navika järgi tundus see olevat nii lähedal. Lihtsalt keerad nurga taha ja oledki kohal. Tegelikkuses nägi asi pisut teisiti välja.

Sõitsime suure hurraaga kohalt minema ja mõnesaja meetri pärast selgus, et täiesti vales suunas. Keerasin ringi ja liikusin ettevaatlikult teises suunas, ise pidevalt navika ekraani jälgides. Pidin niimoodi peaaegu kraavi sõitma, kuid vähemalt liikusin õige küla suunas. Õigemini – nii meile tundus. Kui olime mõned sajad meetrid teosammul liikunud ja küla silti ikka näha polnud, keerasime taaskord ringi ja valisime uue tee. Jõudsime raudteeni ja ootasime kannatlikult ära rongi, mis üsna kaugel oli. Teisel pool raudteed avastasime suureks rõõmus valla sildi, mida oligi vaja, kuid ei leidud küla silti, mida oleks samuti vaja olnud. Keerasime ringi, sõitsime taas üle raudtee ja valisime teeotsa, mis paistis minevat täpselt vajaliku küla keskele. Raudväravate ees jäime aga nõutult seisma. Kui kogu küla just lukustatud aia taga pole, siis oli see vale tee. Vandudes keerasin auto ringi, ootasime raudtee juures ära uue rongi ja läksime valla piirile mõtteid koguma. Uus tee, mille valisime, oli taas vale ja nii me ületasime neljandat korda raudteed, et valida rada, mida oleks tulnud kohe teha, kui sealt poolt tulla. Saime sõita mõned kümned meetrid kui nägime õiget küla silti. Helen teatas vaimustusega, et see oli küll kiire kohalejõudmine ning me hüppasime aktiivselt autost välja.

Mõnda aega komposti- ja kivihunnikus tuhninud nagu kaks usinat arheoloogi, leides isegi mõned aardeleiud (katkine savipott ja tühjad viinapudelid), loobusime lõpuks vastumeelselt mõttest, et seal asub vajalik geopeituse aare. Kuigi see oleks nii hästi selleks sobinud. Niimoodi mõtteid vahetades isutsime autosse ja sõitsime mööda sama teed edasi, et jõuda küla teisele poole. Nii möödusime mitmetest lillelistest tänavatest, suurest sildist ja jõudsime teelahkmele, kus seisma jäime ja ootamatult logisid lugema hakkasime. Muigasime Algaja logi üle ning mõnekümne sekundi pärast Helen röögatas, et sellest külasildist, millest kõik räägivad, me ju enne möödusime ja seal peab olema järelikult küla kaart. Keerasime otsa ringi, sõitsime kaardini ning piisas sekundist, et aru saada – me sõitsime täiesti õiges suunas, lihtsalt me ise ei teadnud seda. Taas ümberpöörd ja suund aardeni, põigates hetkeks valele teele ja leida end kuskilt aiast, võttes siis aga lõpilikult suuna õigele kruusakale.

Poolel teel jõudis minuni järsku selgus, kus aare asub. Teatasin seda ka Helenile ja nii ei olnudki muud, kui kohale jõudes purk peidukohast välja võtta. Kuigi me leidsime, et valla piir on küll kaugemal kui aardekirjelduses mainitud, oli koht siiski nutikalt valitud. Uhked oma saavutuse üle võtsime ette kolmanda aarde, mille küla nimeski ma enam kindel polnud, kuid mille navikas suutis mängleva kergusega üles leida. Polnudki muud kui taas ümberpöörd, sõit läbi nii tuttava külakese, üle raudtee ja suund uute ootamatuste poole.

Jõudsime vajaliku sildini ja pikemalt mõtlemata keerasime näidatud suunale – tervelt 200 m veel õige kohani. Kui aga jõudsime kahe aia vahele ja silt näitas, et vot seal ongi õige koht, jäime mõtlikuks. Midagi oli valesti. Võtsime aardekirjelduse ette ning vaevalt lugenud sõnu “aare asub 0,2 km kaugusel kohast…” kui hakkasime vanduma ja tegime taas kannapöörde. Sõitsime taas sildini ja kui ma olin seal mõnda aega sudinud, teatas Helen, et ta on äkki pikem ja saab purgi lihtsamalt kätte. Ma muidugi teadsin, et Helen on juba mõnda aega minust pikem olnud, aga selle teadvustamine taolistel hetkedel mõjub viimastele jõuvarudele eriliselt jõuetult, seega loovutasin aarde väljavõtmise talle ning mõne aja pärast saime logida.

Õnnitledes teineteist võiduka päeva puhul keerasime auto Tallinna poole ning võtsime nõuks varsti asja korrata. Arvan, et kinnijäämisest ja täielikust äraeksimisest päästis meid poe juures oleva vanamehe õnnistus.

Advertisements