Geotest

22.07.2012

Geotesti lahenduse mõtlesin kunagi ammu Tallinnas välja või vähemalt ma ise arvasin, et mõtlesin, kuna tulemus näitas kaardil üsna loogilisse kohta. Kuigi mõned küsimused testis olid küll sellised, millele ma vastaks teisiti, siis üldtunnustatud põhitõdede järgi arvasin vastused õiged olevat.

Saaremaa läänetuuri hommikul läksime Heleniga geotesti juurde optimistlikult kohale ja leidsime kohapealt kena õunapuuaia, kus veel mingid varemed sees olid. Muidugi järeldasime loogiliselt, et ka aarde peidukoht võiks lähedal olla. Kui aga avastasime, et null näitab 40 m kaugusele võssa, küsis Helen õudusega hääles: “Kas me tõesti peame sinna minema?” Nojah, ma ei tea, miks ta oli pannud selga kleidi ja botased, kui on teada, et minuga koos geopeituma minnes jõuame lõpuks ikka kuhugi rappa välja. Seekord jõudsime sinna koguni esimeses järjekorras.

Kuna mina läksin ees minema (mul olid loomulikult pikad püksid jalas ja puha) ei jäänud ka Helenil muud üle kui mulle järgneda, kuigi valukarjatused mu selja taga kostsid kaugele. Põldmarjaväädid on üsna vastikud, ma pean tunnistama. Isegi minul olid hiljem jalad lõhki.

Olles tund aega võsas ringi tiirutanud, hakkas meie esialgne ind lahkuma. Leidsime nullist mingi vormitu hunniku ja mõtlesime, et see võiks ju õige koht olla. Kui aga helistasin Hannole, kes muuseas jagas lahkelt infot otsitava objekti kohta, sai selgeks, et see nüüd küll see pole. Tiirutasime veel kuskil tund aega järjest suuremas raadiuses ringi, kuid objekt jäi siiski leidmata.

Läksime auto juurde, kaalusime äraminekut, kuid võtsime siis hoopis mõistatuse taas ette ja lahendasime küsimused ükshaaval läbi. Saime ikka sama tulemuse. Helistasin elus esimest korda Märdile, olles kindel, et tema oma mäluga suudab meile meetri täpsusega aarde peidupaiga öelda. Märt oskas ilmakaari öelda, kuhu suunas aare peaks jääma ja me läksime uuele ringile, aga ikka me ei suutnud midagi tuvastada, mille tagajärjel võtsime jalad selga ja läksime Lääne-Saaremaale ringi peale tegema, et päeva ainsaks otsimiseks see neetud test ei jääks.

Päeva jooksul jõudis minuni kindel veendumus, et peame õhtul tagasi minema, kuigi Helenis see mõte vaimustust ei tekkinud. Mitu korda päeva jooksul küsis ta haledal häälel: “Kas sa tõesti tahad sinna uuesti minna. Me ei tea ju, kus null tegelikult asub.”, kuid ma jäin kõigutamatuks. Olin valmis Helenit raamatupidamisaruannetega võssa meelitama, kuna just nende pärast muretses ta kõige rohkem.

Niisiis, õhtul tulime Heleni suurest vastupunnimisest hoolimata Geotesti juurde tagasi  ning ma helistasin Aigarile, paludes tal test ära lahendada. Kuniks me vastuseid ootasime, teatas Helen, et tema nimi tuleb logiraamatusse lausa topelt kirjutada, et ta üldse minuga veel sinna võssa kaasa tuleb. Ning siis helistas Aigar, kes ütles meile vastused ette, millest vaid üks, kuid väga oluline number erines. Aga eks vanemgeopeitur teabki neid reegleid ilmselt kohati paremini, kuigi võiksin vanduda, et ma teeks vähemalt ühe asja, mis testis märgitud, teisiti.

Saime koordinaadid, mis näitasid ikkagi mitte eriti paljulubavasse kohta, kuid suundusime siiski minu pealekäimisel asja uurima. Seekord läksime otse läbi metsa (mis Heleni arvates pidi olema ohutum tee). Õhtuhämaruses paistis see päris sünge ja ma ütlesin Helenile, meenutades meie mõningasi metsaseiklusi, et loodetavasti pole need Saaremaa hundid just sinna metsa end sisse seadnud. Helen teatas, et olgu ma kuss ja meie sammud kiirenesid.

Läbi metsa minnes läbisime mitmeid tuttavaid kohti, kus juba hommikul olime olnud ning lõpuks leidsime end praktiliselt üle pea kasvava maltsa ees. Nähes nõgestest seina lõi isegi minu tugev kangekaelsus korra kõikuma, kuid kuna Helen suutis veel üsna vähe protestida, hakkasin ees minema. Sumades mitusada meetrit läbi tiheda võsa nägimegi enda ees lõpuks seda objekti, millest järgnevatel öödel isegi und nägime. Tormasime nii kiiresti kohale kui meie jalad suutsid põldmarjaväätides sumada ja hakkasime arutama, kes aardele järele läheb. Helen arvas muidugi, et see olen mina, kuna tema on selle päeva jooksul niigi palju kannatanud. Seisime ohutus kauguses arutades endamisi, kas aare on tõesti see, mida kahtlustasime olevat. Selle aja sees kuulutasid sipelgad mulle sõja, kuna pidasid mind miskipärast vaenlaseks.

Igaks juhuks helistasin Hannole, kes telefoni vastuvõtmisel küsis teretamise asemel: “Kas te tõesti veel seal olete?”. Saanud jaatava vastuse turtsatas ta kergelt naerma ning tähendas siis, et me olevat tublid. Nojah, olgu sellega kuidas on, kuid igatahes kinnitas ta meie kahtlusi aarde osas, misjärel mina kui retke vastutav juht karbil järel käisin ja nimed kirja panin: virtuaalne Aigar, Helen ruudus ja Inga.

Muidugi kui metsast välja tulime selgus tõsiasi, et hommikul keerasime 15 meetrit enne peidupaika otsa ringi.

Advertisements