Uskumatu geopühapäev

07.06.2009

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean alustama sellest, et planeerisin pühapäevaks Heleniga geotuuri, mis hõlmas põhiliselt Kõrvemaa metsi. Kummalegi ei tulnud pähe kahtlus, et metsateed ei pruugi pärast nädalasi tugevaid vihmahooge eriti läbitavad olla. Seega hoolimata minu hommikusest nigelast enesetundest võtsime suuna sõna otseses mõttes rappa.

gpsuvi2009 (8)Esimene aare oli Järvi Pikkjärve, kuhu suundusime täis optimismi. Olin selleks tuuriks laenanud peale gpsi veel navigaatori, et olla kindel ka hilisemas metsast välja jõudmises, ning see juhatas meid kenasti mööda ilusaid metsateid 100 m kaugusele aardest. Suundusime 0-punkti poole ning ma hakkasin just uurima kohta, mis tundus olevat ideaalne paik aarde peitmiseks kui tuli Helen, kes teatas täies kindlusega, et seal aaret ei saa olla… et siis hetk hiljem minu eemaldumisel võtta karp just sealt samast välja. Pool teed autoni turtsusin ning nentisin mõttes 1:0 Heleni kasuks. Kas see oli meelega nii tehtud või?

Järgmisena oli plaanis 3. sünnipäeva aare, kuid lähim koht jalgsi startimiseks oli 1,28 km kaugusel aardest ning külm tuul ei soodustanud eriti autost loobumise mõtet. Võib-olla oleks selle retke isegi ette võtnud, kuid minus lõi välja tugev uudishimu. Tahtsin vaadata, kuhu navigaator edasi juhatab, sest selle järgi oleks aardeni saanud sõita kõigest paarikümne meetri kaugusele, mis aga maa-ameti kaarti vaadates tundus olevat võimatu. Läbi raba läks kena sile tee, nii et lootus tõusis, kuni jõudsime 4 km kaugusele aardest kuhugi parklasse, kust läks küll tee edasi, kuid alla lastud tõkkepuu taga. Lõime sellele aardele käega ning ma lõin uued koordinaadid gepsi, mis näitasid järgmise aarde – ITi-meeste – kauguseks 400 m. Täiesti juhuslikult õigesse kohta sõitnud ning kõigest 400 m kaugusele – muidugi tuli see aare üles korjata. Jätsime auto jahimeeste valvsa pilgu alla, kes kõrval onnikeses mõnusalt aega veetsid ning jalutasime otse karbini. Sonkisin parajasti maad, kui tuli Helen, kes võttis aarde 10 cm kauguselt välja. Kas terve see päev kulgeb selliselt? 2:0, masendav.

Jussi aarde kohta ma teadsin, et ette tuleks võtta 8 km matk, seega sellest mõttest loobusime kohe. Küll aga pakkus meile huvi Katkise Silla aare, lisaks tekkis taas uudishimu, kas navigaator juhatab meid tõesti õigesse kohta ning õigele poole jõge. Metsateed hakkasid juba kahtlastena tunduma, kuna järjest enam jäid ette sügavate lompidega teed, kust ma siiski oma autot usaldades läbi kimasin. 200 m kaugusel aardest jäime sügava mudaaugu ette seisma otsustades kiirelt, et ülejäänud tee läbime jalgsi. Ei tasu ikka liiga mugav ka olla. Olime täiesti õigel pool jõge ning Helen tuvastas kiirelt aarde asukoha. 3:0 – pole minu päev.

Aukjärve aardeni läksid teed üha jubedamaks. Pidevalt sõitsin läbi mingite mülgaste, nii et auto nägi välja nagu osavalt maskeeritud sõjamasin, kuid kuskil ei olnud veel nii hull, et oleks kinni jäänud. 700 m kaugusel aardest aga oli näha, et ilma traktorita edasi ei saa, niisiis jätsime auto taas maha. 10 m pärast astus Helen põlvist saati porri, nii et ülejäänud osa teest käis mu kõrval väike porin. Kuid niites osavalt rohtu, suutis Helen siiski suurema muda endalt maha “pesta”. Mina pääsesin üsna kuivalt ja porivabalt kohale ning kuigi koordinaadid polnud täpsed, leidsime peidiku seekord mõlemad. Ehk saab selle kohta öelda 4:1, kui ma ei taha endast totaalset algaja muljet jätta.

Kaalusime nüüd Maailma äärel aarde otsimist, kuid olles tund aega metsateedel jahimeeste keskel ringi tiirutanud, me viimaks loobusime. Ühtlasi tahtis navigaator meid juhatada edasi ka selliseid teid mööda, mis meie silmadele tundusid olevat nii tupikud kui veel olla said. Paar korda seisime mõtlikult eriti suure mülka ees ning pidasime aru, kas Helen jaksab kinnijäämise korral auto välja lükata või mitte, kuid teades, et lähedal pole ka lisaabi kuskilt saada, keerasime kindluse mõttes otsa ringi. Järgmine oli Rauakõrve aare.

See tundus olevat suurele teele üsna lähedal, nii et lootsime lihtsat kohalejõudmist. 500 m kaugusele aardest jõudsime tõesti lihtsalt, kuid siis ragistasime juba läbi rinnust saati rohu laia jõe äärde, et avastada tõsiasi – aare on teisel kaldal. Kuna kumbki ei tundnud vaimustust mõttest kilomeeter läbi rohu sumada, hakkasime otsima üle jõe pääsemise võimalust. Langenud puid oli küllaga, kuid kõik olid väga peenikesed ja peale astumise korral vajusid sügavale vette. Katsusin ühe pika haavapuu tüvega jõe sügavust, nii et see mul käest kadus. Kriitilisel hetkel helises Helenil telefon ning see süvenes veerandtunnilisse kõnelusse. Mina ragistasin võsas ringi ja otsisin lolli inimese järjekindlusega vee ületamise võimalust, kuna Helen truult mu kannul kõndis ning ümbrust üldse ei vaadanud. gpsuvi2009 (15)Lõpuks leidsin ühe toekama kase, mis ulatus teisele kaldale ning oli ligi meeter kõrgemal veepiirist, kusjuures teine kask oli käsipuuna kõrval. Meenutades oma kahtlast ujumisoskust, turnisin üle kitsukese ebakindla silla ning maandusin õnnelikult teisel kaldal.

Helen rääkis endiselt telefoniga, seega soovides ise ka päeva jooksul üht aaret leida, kihutasin mööda kallast minema. 10

m kaugusel aardest lülitas geps end välja, kuid sellest polnud enam hullu, kuna olin peidukat juba silmanud. Helenit polnud veel kuskil ning ma olin kindel, et ta üle selle silla ei tule, seega tegin kiire logimise ja hakkasin juba tagasi sammuma, kui Helen pooljoostes vastu tuli. Kartes seda, et tema aaret ei näegi, oli ka Helen ette võtnud ohtliku teekonna üle jõe. Kahju, et mul fotokat kaasas polnud, sest see oleks olnud vaatamist väärt. Igatahes läks ja tuhnis ka Helen karbi välja, vahetas nänni ning võtsime suuna tagasi auto poole. Olime ühel nõul, et sama silda me enam ei ületa, nii et olime valmis 500 m võsas ragistama, kui 10 m kaugusel pärast meie ületatud purret avastasime kobraste tammi, mis oli tugev, kindel ning täiesti kuiva jalaga ületatav.

Tapas tegime väikese peatuse, et Helen saaks oma veresuhkrut tõsta ning süüa ja mina selle ajaga küürisin suurema sopa auto klaasidelt maha, et ka küljeakendest midagi näha oleks. Hukkunud sõduri aare asus 100 m kaugusel teest, nii et see oli täiesti drive-in aare ilma igasuguse porita. Kihutasime üle heinamaa kohale ning kuna ma jõudsin paar sekundit varem kohale kui Helen, avatasin peiduka esimesena – 4:2.

Mõtlesime, et suurelt teelt enam palju kõrvale ei keera, kuid kuna Venemäe aare jäi suurele teele suhteliselt lähedale, otsustasime selle veel üles otsida, kuna ma kinnitasin Helenile, et aare ise asub u 70 m kaugusel metsateest. Navigaator juhatas mingeid imelikke teid pidi, kuid kuna me sõitsime siiski enamjaolt mööda asfalti, siis me väga ei protesteerinud. Kahtlaseks muutus asi siis kui tee keeras järsku metsa, mis minu arvates polnud küll kuidagi otsem kohale jõudmiseks kui see tee, mida mina teadsin, aga kui tark masin nii ütleb, siis tuleb selle järgi minna. Pealegi polnud rajal alguses viga midagi. Küll aga 2 km enne kohale jõudmist oli meie ees järsku korralike roobastega 20 m pikkune mudane ala. Helen teatas optimistlikult, olles päeval näinud, kust ma läbi sõitsin, et minule on see ületatav. Ainult nende sõnade toel ja teadmisel, et üks maja jäi kilomeetri kaugusele, sõitsin sinna mutta. Liikusin ilusasti ettevaatlikult roobaste äärtel, pooled rattad metsas ning jõudsin juba peaaegu üle, kui auto korraga libisema hakkas ning vajus kõhuli roobastele. Hetk oli täielik vaikus, siis kostus kõrvalt “Nojah”. Proovisin ettevaatlikult edasi-tagasi liikuda, kuid midagi ei juhtunud. Saatsin Heleni välja lükkama, mis lõppes sellega, et ühel eriti ägedal gaasi andmise hetkel valasin ka Heleni poriga üle. Naiselikult käepäraste vahenditega üritasime autole rattad kuidagi alla saada, et need poris ringi ei käiks, kuid tagajärg oli see, et rattad kaevusid ainult sügavamale mutta ning masin oli täielikult põhja pidi kinni. Heleni jutule vahele lõigates, et mis juhtub siis kui üritada ise autot liigutada, teatasin järsult, et nüüd lähme kõnnime sinna tallu ja laseme traktoril, mida õuel nägime, hääled sisse panna. Teekond taluni möödus täielikus vaikuses, kuna Helen minu temperamenti tundes püsis targu tasa. Majani jõudes ei paistnud kuskilt ühtegi hinge ning kuni ma kaalusin, kas üritada ise traktoristi mängida, hakkasime kuulma läheneva auto mürinat. Möödus paar sekundit ning nurga tagant ilmus nähtavale väikebuss täisliikmelise perekonnaga – isa, ema ja kaks suht porise väljanägemisega last. Meid keset õue nähes ei ilmunud kellegi näole mingit üllatust. Ka siis kui ma teatasin, et mu auto on kilomeetri kaugusel metsas kinni, ei avaldanud keegi imestust. Vastupidi – mees teatas, et ta arvas ammu, et keegi sinna varsti jälle kinni jääb. Ehk siis seda on juhtunud kordi ja kordi. Palusime abi ning mees teatas lahkelt, et seda muidugi saab ja läks esmalt perekonda maha laadima. Meie jalutasime auto juurde tagasi, kus veetsime veerand tundi täielikus vaikuses ja suht närvilises õhkkonnas. Viimaks kostus meieni traktori käivitamise mürin ja seepeale läks olukord lootusrikkamaks, eriti veel siis kui masin ise nähtavale ilmus, mille peal oli peale juhi veel ka kaks last. Traktori järel jalutas naine. Kuulates 10 minutilist loengut teemal “sellel teel on kindel kinni jäämise koht”, seoti mu autole lõpuks köis sappa ning alustati tõmbamist. 10 m lohises auto kenasti traktori järel, kusjuures ma üritasin kuidagi roobastest välja saada talumehe naise ja Heleni kaasabil, keda ma nägin läbi peegli ägedasti lükkamas, kuid ebaõnnestunult. Siis käis korraga tugev raksatus ning traktor sõitis tühjalt edasi, katkine köis järel. Naine teatas, et põhi on kinni ja tema läheb labidat tooma ning kaduski varsti puude taha. Mees sidus küll köie kokku ning proovis uuesti, mis lõppes eelmisega samamoodi. Mees jõudis just helistada koju naisele, et toogu peale labida ka uus köis kaasa kui nurga tagant ilmus nähtavale 6-liikmeline seltskond uhke džiibiga. Loomulikult tervitati meid suure rõõmsa hõiskega ning tunti huvi, mida me sinna ometi otsisime. Sellele küsimusele järgnes vaikus ning õnneks taipasid nad ruttu, et pole mõtet selliseid küsimusi küsida, millele järgnevad rumalad vastused. Džiibi pagasist võeti välja selline sõjaväe tross, millega minu arvates oleks saanud ka tanki mudast välja tõmmata, seoti see masinatele külge, järgnes väike sikutus ning ma hüppasin autoga mudast välja kindlale pinnasele. Selle ajaga jõudis ka naine labida ja köiega kohale. Kui kõik olid õnnelikult kaldal, järgnes taas 10 minutiline vestlus, kuna kõik tundsid kõiki ja taheti läbi võtta grillimise, jaanipäeva ning töö otsimise teemad. Mina istusin närviliselt autos ilma igasuguse jututujuta, soovides ainult võimalikult kiiresti neetud kohast pääseda. Lõpuks öeldi sõbralikult hüvasti, mindi laiali ning ma vurasin tagasihoidlikult traktori kannul õuele tagasi, kus ma mehele oma säästuköie tema katki läinud köie asemele andsin tänutäheks välja tõmbamise eest. Lõppkokkuvõtteks oli see siiski väga lahke pererahvas, kes kutsus meid veel külla ning telkima, soovitades siiski see metsatee teine kord puutumata jätta. Seda võisime julgesti lubada.

Heleni soovile minna ikkagi aaret otsima, vaidlesin mina kategooriliselt vastu, teatades, et mind kodus oodatakse. Pealegi olime me mudased, väsinud ning minul lisaks kõht jube tühi (mina oma veresuhkrut polnud vahepeal tõstnud). Tahtsin võimalikult kiiresti koju saada, kuid maanteel selgus, et autoga on midagi tõsist lahti. 80 tunnikiiruse juures hakkas auto metsikult vabisema, nii et kogu ülejäänud tee kulges väga rahulikus tempos, kuna 100 juures kartsin, et äkki tulevad rattad alt ära. Pole vaja vist märkidagi, et mu auto välimus pakkus teistele liiklejatele tohutut huvi, nii et linnas isegi pea aknast välja küünitati, et võimalikult põhjalik ülevaade saada.

Huvitav, kas selles loos mingi moraal ka on? Vaevalt kaks blondiini sellest tulevikuks midagi õpivad.

Advertisements