Tugev tükk

18.05.2008

Selle konkreetse seikluse puhul läks vaja eelkõige tugevat närvi, nagu hiljem selgus. Ühtlasi kannatasime pärast läbielamisi “sildistatud kivide” sündroomi all.

Seiklus algas meil Tuhala nõiakaevu juurest, sest keegi meist polnud seda veel näinud ning kuna me polnud kindlad, millal me jälle tagasi jõuame, siis tuli päevavalgus ära kasutada. Koht oli ilus, kuigi minu suureks pettumuseks kaev nägi välja nagu harilik kaev. Ma ilmselt ootasin vana nõiamoori ennast kaevurakkel istumas näha. Seevastu energiasammas tuli järele proovida. Helen väitis, et tema tundis posti vastas end ülimalt hästi, nii et lahti lasta ei tahtnudki. Mina aga seisin vastu posti ligi 10 min ja ei tundnud üldse mitte midagi. Väga suure kujutlusvõimega inimene oleks ehk tajunud soojust kätes, kui ma proovisin ka jääkülma kivi peal energia võimeid. Kogu selle tegevuse tagajärjena hakkas mul ainult kergelt iiveldama ja ma jätsin katsed pooleli. Mine tea, mis järgmisena tuleb. Äkki polegi nii ülepaisutatud see jutt energia avaldumise kohta…

Kuna ma käesoleva seikluse objektide asukohta tegelikult väga hästi teadsin, siis polnud probleeme kohalejõudmisega. Mis aga valmistas muret oli see, et meile sammus tee peal vastu rood sõdureid, hoolikalt maskeerituna ning püssid käes, vaadates kahtlustava pilguga igale poole ringi. Sellel hetkel olime me veel autos ning lootsime, et meie pihta tuld otsekohe ei avata. Kuid infotahvli juurde jõudes läks eemal lahti hirmus tulistamine, mis ei tundunudki olevat väga kaugel. Kaalusime, kas peaks autot maskeerima hakkama, kuna selle punane värv paistis kaugele, aga muretute inimestena lõime käega, et eks tagasi tulles loeme augud auto peal üle. Seevastu võtsime vastu otsuse, et kontroll-lehel tuleb vajamineva varustuse hulka lisada kuulivest ja kiiver ning kindlasti vastupanuta allaandmiseks valge lipp.

tugevtykk (6)Esimese kahe kiviga läks väga lihtsalt. Polnud muud kui kivi üles leida, käega katsuda, vaadet nautida ning vastus ära saata. Teine kivi oli muljetavaldavalt võimas ning me nautisime parajasti selle võlusid, kui meiega ühines keegi noormees, kes kivi ümber tiire tegi ja pildistama hakkas. Mina aruka inimesena ei lasknud end sellest häirida (nimelt ei märganud ma tema käes ei A4 paberilehte ega telefoni, vaid kõigest fotokat), kuid Helen ja Veiko võtsid endale pähe, et see on kindlasti seikleja, kelle eest tuleb ära joosta, muidu jääme punktidest ilma (ehk siis oleksime saanud ühe punkti võrra väiksema tulemuse). Seega hakkas tulistamiste vahepeal käima metsik võidujooks järgmiste kivideni. Kolmanda kivini jõudsime samuti probleemideta, kuid nähes tuttavat noormeest lähenemas, hakati paanikas ümber kivi jooksma ning sosinal aru pidama, kas lähedalasuvad puud on veel elujõulised või mitte. Mis minu arvates oleks pidanud veenma mu kaaslasi noormehe süütuses oli see, et antud kivi teda üldse ei huvitanud, vaid sammus meist rahulikult ja ükskõikselt mööda. Helen ja Veiko olid aga veendumusel, et see on osa mingist kurjast plaanist meist ette jõuda ning me ruttasime läbi metsa edasi.

Nüüd läks asi huvitavaks, kuna neljas kivi tekitas peavalu. Me jõudsime oma arvates õigesse punkti just hetkel, kui meile juba tuttav kogu parajasti võsast välja ragistas. Olime kindlad, et kivi peab olema kusagil läheduses ning tõepoolest, taamal paistis tõesti üks üsna kogukas vari. Liikusime antud suunas ja käisime paar tiiru ümber kivimüraka. Kuna küsimuse vastus meile otse näkku ei karanud jõudsime veendumusele, et see on vale kivi ning hargnesime jällegi laiali. Igaüks hakkas otsima kivi sellest kohast, kus see tema arvates oleks pidanud olema. Aeg-ajalt hõikusime üksteisele oma tundeid väljendavaid lühisõnu ning kolistasime mööda metsa edasi. Veiko kihutas teadmata suunas minema ning meie Heleniga võtsime oma arvates ette õige tee. Kuna minu käes oli paikkonna kaart, jäime me Heleniga kokku ning üritasime maastikku plaaniga kokku viia. Tegime ühele raiesmikule tiiru peale, uurisime jällegi kaarti ning üritasime mõistatada, kas kolmnurkadest joonistatud triip kaardil tähendab okastraati või kiviaeda, ragistasime võsas ringi ning leidsime end lõpuks… teekonna alguspunktist. Veiko auto tundus ka päris lähedal olevat. Vaatasime uuesti kaarti ning jõudsime äratundmisele, et me oleme kogu aeg vale teed pidi käinud. Üritasime ühendust võtta Veikoga, kuid kas oli tema liiga metsas või meie liiga karjääri keskel, kõned jäid üsna napiks. Arvestades seda, et Veiko fotokas oli minu käes ning polnud viisakas teda sellest ilma jätta (ühtlasi tahtsime koju sõita, mitte jalutada), liikusime tuldud teed pidi tagasi. Päev hakkas juba vaikselt õhtusse minema ning meie, väsinud ja näljased, kaalusime juba seikluse lõpetamist. Jõudes tuttavale lagendikule, nägime Veikot endale vastu kõndimas, kes rääkis oma briljantsest ideest, et nimetatud kivi peab olema ikkagi seesama suur rahn keset lagedat välja, mille kõige esimesena avastasime. Pisut uimaste ja tüdinutena liikusime sinna tagasi, käisime jällegi 10 tiiru ümber kivi, nägime igasugustes märkides vastust (a la imepisikese kivi sisse uuristunud aukudest lugesime kokku numbrid 2 ja 5) ning lootuses, et ikka eksime koha suhtes, tuiasime veel kord kaugemalasuvate kivide juures ringi. Helen pidi äärepealt pesa peal hauduva linnu peale astuma ning kui see oma olemasolust märku andis ja vuhinal lendu tõusis, haarasime meie Veikoga südamest kinni, kuna see kiljatus, mis üle metsa kajas, pani vere tarduma. Igatahes pärast seda väikest vahejuhtumit, mis meid tardumusest välja tõi, alustasin mina ühe suurema eemaloleva müraka peal koristustöid, lootuses vastust sambla ja oksterägastiku alt kätte saada. Tundes sügavalt pahameelt isiku peale, kes oli metsalangetamise just selle koha peal ette võtnud nii, et kõik oli kaetud erinevate puuliikide tükkidega, loobusin lõpuks koristusplaanist ja läksin tagasi lagendikule, kus Helen parajasti oli puhkepausi ette võtnud ning nurmenukke korjas. Seisime nõutult ringis kivi ümber ja arutasime edasisi plaane, kui otsustasime veel viimase triki teha. Nimelt ronida selle neetud mürsu otsa ning vaadata, kas ülalt paistab maailm teisena. Ehk siis äkki oligi mõte selles, et pidime ülevalt kõrgelt vastuse kätte saama, mis oleks eeldanud muidugi seda, et me oleksime pidanud sinna saabuma lendava taldriku vmt asjandusega. Minu ronimine jäi pooleli, kuna tundsin end maa ja taeva vahel libedal samblal üsna ebakindlalt. Lisaks haarasin ma tasakaalu kaotamisel lähedalasuvast kuusest kinni, mis minu innukust teataval määral vähendas, kuid Veiko viis alustatu lõpule ning nautis kõrgel vaadet. Kuuldes fakti, et ülalt paistavad kõik pisikesed kivid sama mõttetutena kui maa pealt vaadatuna, jätsime Heleniga ta juurdlema selle üle, kuidas uuesti alla saab, sest Helen leidis midagi VÄGA huvitavat. Ta oli juba mõnda aega kivide ümber ringi roomanud ja leidis lõpuks tõepoolest paar vaevumärgatavat kriipsu lähedalasuva kivi pealt, olles rohu esmalt ümbrusest maha niitnud. Viimaks olime kõik seal kõhuli maas ning üritasime märke dešifreerida. Igaüks luges välja erinevaid numbreid, kuni lõpuks kolmanda katsega ma saatsin ära ka õige vastuse. Kloppides end mullast, rohust ja puukidest puhtaks, jätsime šokiseisundis linnukesega hüvasti, keda mitmetunnine pesa ümbruses trampimine oli tõenäoliselt viinud mõttele pesast loobuda, ja suundusime kiirel sammul auto poole, et näha, mis sellest veel järele on jäänud. Lisaks tuli nüüd ju ka viimane kivi üles leida, sest lõpp tundus olevat lähedal.

Pannes kaardi järgi teekonna paika, kolistasime mööda eriti suuri munakive hoopis teisele poole metsa, kus meie teada oleks pidanud olema viimane vastus. Poolel teel kui auto põhi hakkas juba eriti raskelt vastu maad käima, jäime seisma ning vaatasime kaarti, kas me oleme ikka õigel teel (millest oleks tulnud alustada). Keset elavat arutelu kuulsime järsku automürinat ning nägime vana ja väsinud olemisega mersut nurga tagant välja tulemas. Veiko asutas oma autot tee pealt kõrvale ajama, kuid sellega polnud väga kiiret, kuna vastutulevast autost ronis välja üsna tõreda olemisega naine, kes tahtis teada, mida meie seal teeme. Peaaegu eravaldusel. Üritades kohalikega sõbralikke suhteid sõlmida, kirjeldasime oma eelnevaid otsinguid ning avaldasime soovi minna edasi vaatama, kas otsitav asub seal. Naisterahvas hakkas mõlema käega vehkima ning vandus käsi südamel, et seal ei ole mitte midagi, kõik huvipakkuvad kivid pidid asuma meie selja taga. Paludes taevalt kannatust, seletasime, et sealt me juba tulime ning pealegi edukalt, kuid viimane kivi PEAB asuma sellel “peaaegu eravaldusel”. Kohalikku tarkpead meil ei õnnestunudki veenda, kuid ka temal ei õnnestunud mind veenda, et objekti seal pole. Lasime mersul viisakalt ära sõita, taludes enda peal kahtlustavaid pilke ning kuivõrd Veiko oli oma auto juba ringi keeranud, võtsime suuna tõepoolest tagasi, et igaks juhuks kontrollida veel kord kaardi ja tee vastavust. Tegime aeglase tiiru ümber karjääri ning jõudsime samasse kohta tagasi. Ettevaatuse mõttes jätsime auto karjääri juurde, kuna mersu omanik oli üsna sellise moega, et ta sõidaks meie autost üle kui see peaks ette jääma, ning seadsime sammud uuesti eravalduse poole. Jõudsime autode kokkupuutekohani ning sealt veel paar sammu edasi minnes nägime eemal kahtlaselt suurt halli massi, mis sarnanes vägagi kiviga. Kohale jõudes saimegi kinnituse sellele, et kohalikud ei tunne ajalooväärtusi oma koduõue lähedal. Kivi oli käes, vastus samuti ning olles teinud mõned eputavad pildid, võtsime jalge alla kodutee.

tugevtykk (16)Kuivõrd sõda oli lõppenud, tutvusime kohalike ehitistega – mina tagasihoidlikult eemal puud toetamas, kuna Helen ja Veiko kolistasid maja sisemuses ringi. Kuulsin aeg-ajalt nende arutelu teemal, kui suured need toad ikka on, kuni nad jõudsid viimasele korrusele. Nagu ma hiljem teada sain (ja nad ise samuti), kartsid mõlemad kõrgust, kuid sellest hoolimata oli vaja rõdul poseerida.

Fotografeerivat kutti me enam ei näinud, kuna tema meiega sammu pidada ei jaksanud (ikkagi 5 tundi metsas). Selle saime teada juba 4-ndal tunnil, et ta pole seikleja, kuna Veiko häkkis vahepeal seikleja.ee kodulehele ning tuvastas, et peale meie ei lahenda keegi teine seiklusi.

Järgmiste nädalate jooksul sain ma kaasseiklejatelt informatsiooni mõningate kivide asukoha kohta, mis on omal kohal ilmselt muutumatult püsinud juba aastakümneid või isegi sadu, kuid mida alles pärast käesoleva seikluse läbimist märgata osati. Lisaks ehmatatakse mind aeg-ajalt siiani autosõidu ajal röögatusega “Näe, kivi!”

Advertisements