Kaeviku

03.09.2009

gpsygis2009 (47)Kaeviku aare võttis meil Heleniga aega kaks päeva ning mõlemas päevas mitu tundi. Kuna aarde kirjeldus on täis igasugu tundmatuid x, valemeid, kahtlasi termineid, siis ma olin juba alguses kindel, et nii nagu peaks asja lahendama, meie seda kindlasti ei lahenda.

Esimesel päeval läksime kohale, vaatasime piirkonna üle ning otsisime moepärast x. X me ei leinud, küll aga leidsime mingi torujupi maast ning väidetava kiviringi. Või vähemalt Heleni arvates oli see kiviring. Mina nägin vaid käsitsi lapitud pisikestest kivikestest ovaalset ringi, mis on ajas väga kergesti muutuv.

Kuna me kirjelduses olevaid asju ei suutnud leida, siis otsisime oma arvates loogilistest kohtadest aaret. See tähendas seda, et ma ütlesin Helenile, kus asub ilmakaar loe ning otsisime siis karstiala põhjalikult läbi, alates loodest lõpetades loodega. Siis oli meil võhm väljas ning me lasime jalga, lubades tagasi tulla.

Tulime õige pea ning alustasime taas ikside, igrekite, kiviringide ja torujuppide otsimist. Kui olime tund aega ringi trampinud ning kaalusime juba äraminekut, kuna jalad kippusid üles ütlema, helistasin isale ning küsisin, mis on tankitõrje tetraeeder. Tagantjärgi olen mitu korda mõelnud, miks ma ometi kodus selle tähendust enne ei vaadanud. Miskipärast mõtlesime Heleniga mõlemad, et see on mingi maja ja nii me siis käisime ringi ja imestasime, kuidas selliseid asju seal ei leidu. Isa teatas, et ega temagi õieti tea, mis see on ja küsis kõrvalt tudengilt sama küsimuse. Kuna ka too midagi ei teadnud, siis isa ütles, et loogiliset võttes peaks see olema mingi kivist püramiid, mida tankide ette visatakse, et need edasi ei liiguks. Mul jäi suu lahti ning ma tardusin mingite telliste otsa seisma. Nende püramiidide ümber, mida oli oma paarkümmend, olime me Heleniga tammunud mitu korda ning mille kohta me arutasime, et kas see võiks olla see kiviring. Üldiselt pole hea oma lollust kirja panna, aga väidetakse, et õppida pole kunagi liiga hilja. Ilmselgelt pole me Heleniga ühtegi sõjafilmi näinud.

Kui Helen mu hüüatust kuulis, et “ah SEE siis ongi tetraeeder” hakkas ka tema halba aimama. Lõpetasin isaga kõne ning pistsin nende püramiidide poole jooksu, hüüdes üle õla Helenile, et need ongi need asjad, millelt tuleb leida y. Kohale jõudes ei läinud kaua, kui tuvastasime y ning ma ütlesin, et ainus mõistlik viis on nüüd 150 m raadiuses hakata otsima kaevikut. Helen oli suunas kindel ning marssis minema. Mina aga nii kindel enam ei olnud, kuna Helen läks kohta, mida me olime korduvalt läbi otsinud. Mina jalutasin ümber tetraeedrite ning kui olin pool ringi teinud, tuli järsku Helen tuisates minu juurde. Ta olevat kuulnud, et ma hüüdsin “Leidsin!” ja tormas kohale. Ma ei olnud aga midagi taolist teinud, vaid vaatasin hoopis navigaatorit ning panin paika ühe punkti, mis asus ka umbes 150 m kaugusel ning nägi kahtlase kõrgendikuna välja. Hakkasin läbi kõrge rohu sinnapoole sumama, Helen mitte eriti entusiastlikuna tagapool. Lõpuks jõudsin künkale ning avastasin, et Helen seisab keset heinamaad ja uurib pabereid. Vaatasin pisut ringi ning avastasin rõõmsa üllatusena, et koht, millel ma seisan, on Kaido pildistatud kaevik ning mis pidi olema hea vihjepilt. Karjusin üle rohu Helenile, et leidsin õige kaeviku. Helen hüüdis vastu, et tema ei usu, et see õige koht on. Mina kisasin taas, et on küll õige, kuna see on just nii mitme uksega kaevik nagu pildil näha oli. Helen kisendas, et tema arvates on see ikkagi vale koht, kuna asub liiga võsas. Pomisedes vaikselt needusi, karjusin uuesti, et see ON sama koht ja tulgu vaadaku. See pani lõpuks Heleni liikuma, kuid kui ta üles ronis, paistis ta näost endiselt tugev kahtlus. Viisin ta peaaegu kättpidi kaevikusse ning ütlesin, et isegi kui tema pilti ei tea, siis mina olen kindel, et koht on õige. Lõpuks hakkas Helenisse ka mingi entusiasm tulema ning ta asus huviga ringi vaatama. Kuna sees ei paistnud olevat ühtegi asja, mille kujuks saaks öelda “sõõr”, siis hakkasime mööda käike edasi kõndima. Helen hakkas taas umbusklikuks muutuma, kuni ma hüüdsin ta lähemale vaatama, et üks käik pole üldse kinni kasvanud võrreldes teistega. Helen tuli ning nõustus, et näeb jah kahtlane välja. Mina hüppasin auku, kus polnud õieti üldse nõgeseid ning nentisin, et ühte kohta saaks isegi sõõriks nimetada. Aga meenus üks logi, kus öeldi, et algsest peidukohast on karp paari meetri võrra nihkunud, seega, kui see oli õige koht, asus aare veel kuskil eemal. Helen osutas ühele õõnsusele, mida ma vaatama küünitasin, kuid kus polnud midagi. Ronisin taas üles ning seisin mõtlikult serval, olles täiesti kindel koha õigsuses, kui Helen rõõmsalt hüüatas, et aare on leitud. Meid tabas ikka tõeline õnnejoovastus. Kaks päeva trampimist ja lõpuks ikkagi leitud. Leitud ilma valemite tarvitamiseta. Leitud, hoolimata mõistete mittetundmisest. Oli see vast kergendus. Panin meie nimed uhkelt kirja, Helen tegi vahetuskaupa ning kaevasime end läbi rohu jälle autoni. Olen kindel, et me oleksime aarde kiiremini leidnud kui meil poleks olnud kinnisideed, et geopeiturid on laisad ega viitsi aaret võssa peita.

Õhtul ütles mu suureks üllatuseks ema, mis on tankitõrje tetraeeder. Ta põhjendas seda sellega, et ta on näinud nii palju filme, kus selliseid asju on kasutatud.

Advertisements