Tallinna Pühakojad

01.-02.05.2012

Ja neid on nii väiksel pindalal nii palju, kui tsiteerida Algajat.

Geopeituse multiaare, mille osas meil alguses mingeid erilisi kahtlusi polnud. Seega läksime Heleniga täis optimismi 1.mai päeval vahepunktidesse küsimustele vastama. Täiesti muretult parkisime Vene vanausuliste palvela juurde ning autost väljumata panime numbri küsimuse taha “Mitu “ruutu” on palvela kolmnurksel aknal?”. Rõõmustades, et nii lihtsalt läks, läksime Eesti Evangeelse Vennastekoguduse ukse taha tolle vappi vaatama ja jäime nõutuks küsimusega “Kes on vennastekoguduse vapiloom?”. Helen pakkus, et tegemist on kitsega, kellel on kroon peas. Ma ei tahtnud sellega sugugi nõus olla ja nii panime kirja looma, kes meile suupärasem oli. Hiljem kodus vaadates selgus, et eksisime õige vähe, lihtsalt suuruses oli asi.

Siiski jäime esialgu selle vastusega rahule, et liikuda edasi Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku juurde. Vaatasime teksti “Kiriku sissepääsude arv. Loe kõik kokku, olenemata sellest, kas nad on hetkel kasutusel.” ja kibrutasime laupa. Kas see peab olema nõksuga küsimus? Tegime ringi ümber maja ja saime ühe ja ainsa vastuse. Igaks juhuks tegime teise veel, kuid saime ikka sama vastuse. Panime selle veidi kõhklevalt kirja ning suundusime Tallinna Jumalaema Kõikide Kurbade Rõõmude Ikooni kogudusse, mille rohelise värava ees seisma jäime. Vaatasime küsimust: “Mitu vene risti on kiriku roheliste väravate küljes?” ja seal tekkis meil esimene tuline vaidlus.

Olen varem päris palju paberitega seiklejate seiklusi lahendanud, suveseiklusel käinud ja tean, missuguseid küsimusi esitatakse. Tean ka, et kui variantidega annab midagi väänata, siis tehakse seda mõnuga. Seega esitasin ma Helenile arvu, millega tema aga sugugi rahul polnud. Ta teatas, et ma loen juurde ka neid asju, mis esiteks – pole värava küljes ja teiseks – on hoopis risti modifitseeritud kujutised. Kuna Helen oli selle vaate juurde kindlaksjääv, siis kodurahu huvides jäin temaga nõusse, et äkki tõesti… kuid salaja panin kaks vastust kirja.

Tallinna_Peeteli_kirik_(2)Sellega ühele poole saanud, võtsime suuna Tallinna Peeteli kiriku juurde. Ka see küsimus “Leia kiriku hoovist päevakeskuse laste palliplats. Mis mäng see on, mida nad fännavad? Lisavihje: Taaniel 5.” tekitas minus kõhklusi. Kui läksime väljakule, hõiskas Helen vastuseks esimese asjana pallimängu, mille jaoks see plats ehitatud oli. Vaidlesin vastu, et kui see nii ilmselge on, siis oleks seda kuidagi teisiti küsitud. Kõndisime ringi, uurisime seinu ja neil olevaid kritseldusi ning ma oletasin, et üks nendest joonistustest peab õige vastus olema. Ma isegi aimasin, milline see on ja nii me panime vastuse kirja. Aga kui väga me ka ei otsinud, ei hakanud meile kuskilt silma Taanieli nimi, mis tegi mind veidi rahutuks, kuid kuna Helen lonkis juba auto poole, siis läksin talle järele.

“Kloostri hoovis seisab Jumalaema. Mitu kivikest on kaares tema pea kohal?” Minu silmadele näis see põneva küsimusena, niisiis kihutasime Halastuse Misjonäride Ordusse kohale ja hakkasime Jumalaema otsima. Kaua otsida ei tulnudki ning kivikesed saime hetkega loetud. Niisama lihtne ongi? Uskumatu. Edust tiivustatuna sõitsime Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kirikukeskuse juurde ja ronisime autost välja, et seista vastamisi mustas rüüs oleva habemikuga, kes veidi eemal värava taga seisis. Piilusime üle tema õla tahapoole, kuid ta liikus ähvardavalt lähemale ja küsis puhtas inglise keeles, kelle juurde me oleme. Vastasime, et mitte kellegi, vaid tulime kabelit vaatama. Tema vastu, et kas meil on kellegagi aeg kokku lepitud. Mõeldes endamisi, et kas ta inglise keelest aru ka saab, kui ta ise seda räägib, vastasin mina, et meil pole kellegagi midagi kokku lepitud, tulime vaid kabelit vaatama. Helen sosistas juba kõrval, et ta teab vastust, kuid vanamees oli meie sealoleku üle silmnähtavalt ärritatud ja mures. Päris kindlasti arvas ta meid sissetungijateks, kes tulid kabelit ära varastama. Igatahes teatas ta meile igaks juhuks, et see polevat vene kirik, mis pidi meilt ilmselt kabeli sisse vehkimise tahtmise ära võtma. Vastasin, et ma tean seda ja hakkasin tasakesi auto poole nihkuma, kuna Helen tungiva ja valju sosinaga mulle küsimuse vastuse ette ütles. See lisas habemikule ainult kahtlusi juurde, kuigi ta ei öelnud enam midagi, küll aga toetas rinnaga väravat, et meil ei tekiks kiusatust üle tema aeda ronida. Mul igasugune soov kabeliga lähemalt tutvuse tegemiseks puudus, seega palusin häirimise pärast vabandust ja tagurdasin autosse. Peaaegu oleks kummardanud. Vana noogutas eemaloleva näoga ja vaatas tühjade silmadega kaugusesse.

Ronisime autosse, kus ma hakkasin Krishna Tunnetuse Tallinna Koguduse Püha Nime Templi koordinaate telefoni toksima, et kohale sõita. Helen vadistas mu kõrval midagi, mida ma ei kuulanud ning ärasõites nägime vanameest endiselt väravale toetumas. Ju tal olid kahtlused, et proovime nüüd autoga tanki moodi läbi värava sisse söösta ja sellisel juhul ainult üle tema laiba.

Koguduse juures pidime otsima vastust küsimusele Otsi üles valge lootos. Mitu õielehte tal on?”, ent tee sinna oli kui mu isa õudusunenägu, kes teadaolevalt vihkab autoga kuskil linnas sõitmist. Kõigepealt leidsin, et saan pöörata mitte soovitud suunas, vaid hoopis vastassuunda, kuna tee oli ühesuunaline. Läbisin igasugu foore ja radasid, et suur ring teha ja siis õigest kohast mööda sõita. Tegin uue ringi ja sõitsin mööda õiget tänavat, kuid parkida polnud kuhugi. Lõpuks keerasin meeleheitega kuhugi hoovi sisse, mille kõrval asuvas majas kedagi ei elanud. Koht oli päris kole ja kõle, kuid astusime siiski välja ja liikusime koordinaatide suunas.

Kohale jõudes nägime kohe lootost ja asusime selle lehti lugema. Kui aga tekkis aga küsimus, kas see lill on üks tervik või mitte, hakkasime väheke kõhklema, kas me ikka õigeid asju loeme. Kuid muud me ei näinud ja nii leppisime taas kahe vastusevariandiga. Hakkasime auto poole tagasi liikuma, kui heitsin korra pilgu üle õla ja tardusin paigale. Näitasin Helenile väriseva käega, kus see õige valge lootos tegelikult on ja saime nüüd muidugi ainult ühe vastusevariandi. Muigasime endi üle, et kõigepealt oli ikka vaja roosat lootost vahtida, enne kui õigele otsa vaadata ja läksime autosse, et viimasesse punkti minna.

Tallinna Allika Baptistikoguduse ukse taga meenutasime küsimust “Kes valvab seda pühakoda? Vastus on nende telefoninumbri viimase viie numbri summa” ja vaatasime telefoninumbreid. Vastus tundus lihtne olevat, kuigi miskipärast ütlesin ma Helenile hoopis mingi muu summa valjusti ette kui selle, millele tegelikult mõtlesin. Olen muidu kindel, et ma arvutada oskan, kuid mingil kombel suutsin ma isegi paberile täiesti teise numbri kirjutada. Sellest veast sain aga alles järgmisel päeval aru.

Toksisime koordinaate gepsi ja juba esimese proovi järel lõime oma edus kahtlema. Muutsime neid vastusevariante, milles kindlalt eriarvamusel olime, siis juba neid, milles me enne ainult kõhkleval seisukohal olime ja lõpuks muutsime juba kõiki numbreid, kuna ükski ei tundunud enam õige. Viimaks lõime asjale käega ja läksime koju.

Järgmine päev vaatasin numbreid ja meenutasin vahepunkte. Rääkisin Helenile nii ühe kui teise vastuse kohta, millised variandid veel võimalikud on. Lõpuks ei pidanud närv vastu ja leppisime kokku, et lähme õhtul uuesti asja kaema.

Helen tuli kenasti tööriietuses autosse, miniseeliku, sukkade ja kontsakingadega. Mina olin tema kõrval täielik vastand ja läksin nagu kartulipõllule. Seekord alustasime kohe telefoninumbri kokkuliitmisest ja nüüd meie vastused ka ühtisid. Lootoselehti ei läinud me enam lugema, kuna mõlemal oli pilt silme ees. Küll aga suundusime mõningase hingevärinaga kabeli kupleid vaatama.

Seekord olid väravad pärani ja kutsuvalt lahti. Piilusime ühele ja teisele poole, kuid kurja vanameest, kes tahtis meid eelmisel päeval kogu aeg kellegi juurde kirja panna, ei olnud näha. Kahtlesime väravaaugus, kas ikka lähme lähemalt vaatama, kuni lõpuks lõin rinna ette ja tähendasin, et püha vanamehe kartmine meie imidžiga ei sobi. Liikusin kuplite suunas, Helen vaikselt sabas tippimas, et kontsadega mitte väga kõva lärmi teha. Vaatasime kabelit eest ja tagant ning saime ühe vastuse, tee mis tahad. Tippisime varsti uuesti välja, kedagi teist nägemata ning panime täiel aurul Jumalaema poole ajama.

Jumalaema seisis vaikselt omal kohal, kusjuures isegi üks kloostrielanik meid läbi akna huviga jälgis. Olime vaikselt kuju ees ja küllap jäi meist mulje kui palveid lugevatest tegelastest, reaalselt lugesime aga kivikesi Püha Ema pea kohal. Tegelikult, kui järele mõelda, siis ega suurt vahet polnudki, mida me lugesime, jumalaid kutsusime ikka endale appi. Nimelt ei jõudnud me kuidagi kokkuleppele, palju neid kivikesi on. Lõpuks ei jõudnud me isegi selles kokkuleppele, kas me loeme õigeid asju. Kuna aga vastusevariandid hakkasid juba väga suurelt varieeruma, siis hakkasin sealt auto suunas liikuma, sest ilmselgelt oleks me edasise lugemisega varsti sajani jõudnud.

Laste palliplatsile me samuti ei läinud, kuna ma juba teadsin, et meie kohalolek ei tee kuidagi asja paremaks. Pealegi olin ma päeval teada saanud, kust ma Taanieli nime leian ning pärast seda ei suutnud ma muidugi naeru tagasi hoida, kui meenutasin meid Heleniga seda nime liivakastist otsimas. Vapilooma jätsime ka vahele, kuna selle vastuses olin ma samuti kindel, sest selle olin ma internetist saanud ja seda usaldasin ma rohkem kui oma silmi. Küll aga suundusime me kiriku sissepääse loendama.

Tegime kirikule taas kord tiiru peale ja kuna Helen hakkas juba igasuguseid kassiauke ka kiriku sissepääsudeks lugema, leppisin mõttega, et see küsimus jääb meil endiselt lahtise vastusega. Ja kuna kiriku sees toimus mingi üritus ja meid vaadati läbi akna kaunis uudishimulikult, tõmbasime sealt varsti uttu rohelise värava juurde vene riste lugema.

Läksime kohale, kusjuures vene mammid meid tähelepanelikult eemalt silmitsesid, kui väravaid uurisime ja omavahel arutasime. Kuna ma suutsin Helenile selgeks teha, et isegi neid riste võiks lugeda, mis ristile mingilgi moel sarnanevad, olgu või peale joonistatud, saime järgmise vastusevariandi. Uuest võimalusest innustatuna istusime autosse ja tahtsime juba minekut teha, kui ma tegin ettepaneku, et teeks igaks juhuks aiale tiiru peale, äkki on riste kuskil veel.

Hea, et me seda tegime, kuna meie vastusevariantide hulk suurenes kohe tunduvalt. Sellest natuke murelikena panime 4 erinevat versiooni kirja ja läksime viimasesse punkti – palvela aknaruute lugema. Neid saime me alguses endise arvu, kuigi Helen suutis ka siin juba mõne aja pärast topeltnumbrid välja võluda. Lõpuks keelasin tal veel midagi mõelda ja hakkasin koordinaate geopeituse lehel kontrollima…

Pärast 30ndat valesti sisestatud korda viskasin telefoni käest. Me olime vahepeal juurelnud selle üle, kas lootosel on kroonlehed või ka aluslehed; mõelnud selle üle, milline lootos üldse välja näeb; kahtlustasime, et Jumalaema pea kohal olevad kivid on ära veetud; oletasime, et rohelise värava ristid on ka teisel pool väravat, kuhu me pilk ei küündinud; kaalusime varianti, kas tuli üle lugeda ka selle kabeli kuplid, mis sisehoovis peidus oli jne jne kuni tund aega.

Lõpuks helistasin Hannole, kes oli osaliselt abiks, kuid osaliselt ajas asja veel keerulisemaks. Ta väitis, et üks kirikuuks on nähtav ainult aerofoto pealt, et Jumalaema pea kohal tuleb lugeda kindlasti kive ja ei midagi muud ning et rohelise värava ristid on meil küll kõik ilusti selged. Kogu selle info alusel proovisin koordinaate veel paar korda ja läksin lõpuks koju.

Täna sain lõpuks õiged koordinaadid. Ja mil moel? Selliselt, et ei maksa ikka igasugustes asjades kahelda ja üldse ei tasu teiste juttu kuulata. Sain nende numbritega õiged koordinaadid, mis me olime kõige esimene kord pühakodasid kiirelt üle vaadates saanud. Ainult vene ristide arvu tuligi pisut täiustada.

Advertisements