Suveseiklus 2011 1.

27.06.2011

I päev

Kogunemine toimus Mandri-Eesti keskpunktis. Varem kohalejõudnute vahel toimus seiklejatele omaselt diskuteerimine selle üle, kus Eesti keskpunkt tegelikult on, kuid kuna inimesi järjest saabus, siis järelikult teistes sellised kahtlused ei tekkinud.

Punktis jagati kätte suveseikluse kleepsud ja kohalesõidumängu paberid, mis sisaldasid endas laagriplatsi kaarti, ristsõna, noolekesi ja hunniku pilte, mis kõik tuli üles leida. Piltide osas võtsime Aigariga kohe kahtleva hoiaku, kuna need paistsid olevat tüüpilise seikleja vaimus tehtud – postkastid, liiklusmärgid, väravad jms. Panime seega kõik lootused kohalejõudmisele ning ees sõitvatele seiklejatele.

Tegelikult läks aga nii, et Aigar orienteerus ning mina sihtisin kullipilguga välja, üritades tabada piltidel kujutatut. Lõppkokkuvõtteks läks päris hästi – kõigest 4 pilti jäi leidmata, kuid ristsõna jäi seetõttu ka lahendamata. Tegelikult oli see ilma süü, kuna vahepeal läks kohutavalt pimedaks ning hakkas sadama ja ka auto süü, mille esiklaas tahtis kogu aeg udune olla. No natuke on see ka meie süü, kuna mingist hetkest alates hakkasid kõik liiklusmärgid paistma ühesugustena.

Kohale jõudes oli telkimisplats juba hõivatud. Inimesed lobisesid, otsisid erinevaid vajalikke asukohti ning mina keerasin üsna varakult magama. Öösel äratas mind seevastu nii kõva äike, et arvasin sellest eluga mitte pääsevat.

Hommikul jagati legendid kätte ning ülejäänud paar tundi möödus kõigil guugeldades. Kui me ükskord hakkasime liikuma, nägime, et suurest lauast oli tehtud IT-nurk – 8 inimest istusid, läpakad ees, ning aeg-ajalt paberit kiigates kirjutasid midagi üles.

Suundusime esimeste punktide poole, kui nägime Mannisid ühe kiriku ees autost välja ronimas. Aigar tähendas, et järelikult peab seal kindlasti midagi olema ning läksime ka sinna, ise arutades, mis legendiga tegemist võib olla. Juhuslikult tabasime õige ning saatsime vastuse ära, misjärel tõusime kohe edetabelis paari koha võrra. “See pole võistlus. See pole võistlus.” kinnitasime endile.

Vabadussõja mälestusmärgi juures hakkas asi rappa jooksma. Esiteks jäime vägeva rahe alla. Teiseks saatsime ära mitu vale vastust. Alles siis kui läksin mina luurele ja sambale lühikese pilgu heitsin, läks õige vastus teele. Kuid sealtmaalt jäi must märk meile külge.

DSCN3790Suundudes mõisa juurde armatuurvardaid lugema vaatasime täiesti ebaseiklejalikult, et see punkt on ju täitsa autost võetav. Muigasime rajameistri naiivsuse üle ning saatsime ära vale vastuse. Aigar leidis siis, et ok, ilmselt peab siiski välja lugema minema, avastas ühe metallvarda nurga tagant ning saatis ära vale vastuse. Siis ei pidanud ka mina enam vastu. Läksime koos lugema ja avastasime veel ühe varda teise nurga tagant ning saatsime ära vale vastuse. Asi hakkas juba kurbi noote võtma. Vahepeal ilmusid seiklejad, kes saatsid esimese korraga ära õige vastuse ning sõitsid edasi, kuni me ikka selle müsteeriumi üle juurdlesime. Lõpuks läksin, hakkasin nurga tagant algusest peale kätega kobamisi lugema vardaid ning leidsin veel ühe. Tervelt neljanda korraga läks õige vastus teele.

Vahepealne aeg möödus sekeldusteta, kuid kui jõudsime kohani, kus pidime sillal loendama A tähti, läks asi jälle keeruliseks. Lugesime sillal kõikvõimalikke igas suuruses igat pidi olevaid A-sid, nii et meie vastused varieerusid 32st 140ni. Kui olime 3 vale vastust ära saatnud, otsustas Aigar rajameistrilt küsida, milliseid A-sid õieti mõeldakse. Seepeale soovitati meil mitte üle mõelda.

Kui läksime muistsest hiiest järele jäänud pärna kõrvalt metallvardaid lugema, käisin igaks juhuks kaks ringi ümber puu, et ega midagi kahe silma vahele ei jäänud. Seni, kuni ma loendasin kahte varrast, tuli meie poole pooljoostes üks naisterahvas, kes tahtis teada, mis paganama mürgel päev läbi selle puu ümber käib. Ta on eemalt vaadanud, aga kui hakkab kohale tulema, on kõik jälle kadunud. Kui me rääkisime, mida kujutab endast Suveseiklus, oli naine vaimustuses ja imestas, et pole varem sest midagi kuulnud. Nii et võib-olla on järgmine aasta üks uus osaleja juures.

Minnes lisalehelt saadud küsimusele vastust otsima, leidsime, et nullis seisab mingi kamp poisikesi, aukartustäratava koguse pudelitega. Läksime kõhklevalt sinnapoole, ise arutades, kuidas küll nende istumise all olevad lauad üle lugeda, kui meid eemalt tulemas nähes hüüti: “Vastus on 19!” Mõh, tegime meie ning läksime lähemale. Meile kinnitati, et nad räägivad ausalt ja nad teavad juba ammu, milles point on, kuid igaks juhuks lugesime siiski lauad üle. Mine tea, palju nad neid vägijooke tarvitanud on… Vastus oli õige ning siis andsime juba ka neile selgitust, mis värk on. Nad haarasid õhinal legendiraamatu ja hakkasid pilte nähes üksteise võidu karjuma, kus need asuvad. Nad teadsid täpselt, kus asub seinale joonistatud traktor ja nii mõnegi legendi vastust teadsid nad paremini kui google. Igatahes tänasime neid ja lahkudes hüüti meile järele, et kui me võidame, siis helistatagu neile.

Suundudes Sõpruse parki, avastasime suure stendi eest ühe tiimi juba puid ja nimesid loendamas. Õppisime kaardi pähe ja läksime parki, kus tekkis täielik peataolek. Jooksime ühe puu juurest teise juurde ja avastasime, et see pole ikka see. Viimaks, kui me Aigariga juba mõtlesime uuesti stendi juurde minna, anti meile vilega märku, et otsitav on leitud. Ühtlasi manitseti meid väga hoolikalt vaatama, mis on kõige ülemisel kohal oleva inimese eesnimi. Me kehitasime õlgu ja vaatasime, et see on ju lihtne. “Algajad, mis muud.” Siis aga läks Aigar teisele poole sammast ja muigas – seal oli ka veel üksik nimi, mis asus tõesti kõige kõrgemal. Jälle oleks tünga saanud.

Hakkas juba hämarduma, aga me polnud ikka veel kuskil näinud kollast lillelist sapakat. Sõitsime isegi need teed läbi, kus enne polnud käinud ja üritasime teiste seiklejate vastuste järjekorrast oletada, kus nad vastasid. Niimoodi ringi sõites jäid nii mõnedki vastused tee peale, sealhulgas ka traktor, mida me hoolimata pudelitega seltskonna instruktsioonidest polnud iseseisvalt leidnud. Ja ühel hetkel röögatas Aigar, et ta näeb kollast sapakat. Tõepoolest, see seisis kenasti tee ääres omal kohal, kuigi olime juba ammu matnud maha lootuse seda veel leida.

Kui jõudsime Adavere mõisahoone juurde (esimestena, kusjuures), läks lahti tõeline möll, kuna kõikvõimalikud vastusevariandid, mida saatsime jalgrataste parkimiskohtade kohta, olid valed. Me loendasime nii neid, mis olid korralikult maapinnal kui ka neid, mis asusid miskipärast puu otsas. Meiega ühinesid lõpuks veel mitu tiimi, kes tegid korralikku detektiivitööd. Nii näiteks saime teada, et üks rattahoidla on alles hiljuti murule veetud. Niimoodi arutledes saatsime lõpuks ära ka õige vastuse. Nagu hiljem välja tuli, olid kohalikud tahtnud meiega nalja teha. Päev läbi käivad mingid rohelised ja loevad rataste parkimiskohti. Aga kui paneks neid juurde, mis siis saab? Sai see, et oli päris mitu segaduses ja pooleldi vihale aetud suveseiklejat, kes arvasid, et rajameister teeb nendega kurja nalja.

Kuigi hakkas juba päris pimedaks minema, suutsime tuvastada ühe pildil oleva puu, lugesime taskulampide abil Pilistveres represseeritutele pandud mälestuskividel üles nimed ning läksime viimase punktina kiriku juurde, mille legendi alla oli kirjutatud – NB! Öösel vastuse leidmine raskendatud.

DSCN3795Kohale jõudes tegime oma pisikeste taskulampidega suursuguse tiiru ümber kiriku, nähes vastust või midagi, mis kujutas vastust, kuskil kõrgel katuse lähedal. Aigaril tuli suurepärane idee kasutada fotokat vastuse kättesaamiseks, nii me siis valgustasime lampidega teksti, üritades kindla käega pilti teha. Saime just sellega hakkama kui saabusid Metskassid. Jätsime nad sinna tiirutama ja läksime fotoka pilte vaatama. Ega midagi, täitsa tubli aparaat – pildil eraldus selgesti vastus  : SOLI.

Advertisements