Suveseiklus 2011 3.

29.06.2011

III päev

Esimene mõte, et päev algab halvasti, tuli Aigarile kell 00:02 kui politsei ta teel metsavendade koopast tagasi tulles kinni pidas ning teatas, et kindlustus on juba 2 nädalat tagasi lõppenud. Trahvi õnneks siiski ei tehtud. Tõenäoliselt tundus üllatus Aigari näol isegi politseinikule ehtne.

Mina ei osanud ses päevas midagi kahtlustada ka siis kui Tauno teatas, et ta on oma legendidest ilma jäänud. Kui me Aigariga lõpuks liikuma hakkasime, venitades minekut nii palju edasi kui võimalik, haarasime ühe legendiraamatu laualt kaasa ka Tauno jaoks, et temaga kuskil kokku saada.

Mulle hakkas koitma, et päeval on midagi viga, siis kui Gert helistas ja ütles, et tal pole ka legendiraamatut – lauapealne tühjaks tehtud ja ülejääke ei paista kuskilt. Kuna me olime juba sõidus, siis ei saanud me talle midagi anda. Ja mida meil olnukski enam anda…

Veendumus päeva nurjumise kohta tuli aga Tõnult, kes märkis läbi telefoni, et ühe legendi juures on jäetud hämmastavalt palju otsimisvõimalusi, kui vastust peab otsima ida-loode suunal.

DSCN3797Kui esimesse punkti jõudsime, hakkasime Lembitu mõõga lähedalt otsima betoonposti, millel pidi olema üks number kirjas. Esimese postina jäi meil silma mingi looduskaitse mälestise märk, millel oli number peal ning hoolimata mu piiksatusest, et number pole betoonile kirjutatud, arvas Aigar, et see peab siiski õige olema. Et ikka kõik täiuslik oleks, avastasime, et telefon oli jäänud autosse, nii et pidime vastuse saatmiseks tagasi suurele teele kõndima. Ja et asi veel eriti äge oleks, siis loomulikult selgus, et vastus oli vale.

Ohkasin ja läksin Lembitu mõõga juurde tagasi, kus leidsin posti ja õige numbri. Teel sinna jooksis minust mööda Praali, kellelt ma küsisin, kas ta jookseb ikka õiges suunas, kuna maanteel pole rohkem autosid peale meie oma. Praali tardus hetkeks ning arvas siis, et ju see auto kuskil ikka on. Eks oligi… paarsada meetrit eemal teises suunas.

Hoolimata sellest, et kõikide nende märkide tõttu oleks pidanud minema laagrisse ja teki üle pea tõmbama, suundusime me optimistlikult edasi. Oli ju vaja ikkagi Taunoga kokku saada. See kokkusaamine aga venis ja venis, sest me ei suutnud kuidagi kokku leppida punktis, kus üks või teine oleks pidanud pisut ootama.

Niisiis läksime edasi ja suutsime koguni paar legendi täiesti õigesti vastata. Kuid siis avastasid osad seiklejad ühe legendi, mis nende jaoks oleks tulnud hävitada, põletada, kustutada jms. Nimelt oli üks punkt sildi kujul, millel sõna TAPAB, allpool ka veidi venekeelset teksti ja küsimus oli – mis on sildil lühim eestikeelne sõna. Kuid seikleja, kes oli sildist 10 cm kaugusel, nägi seal ka veel sõnu ÄRA RONI, TAPAB ja oli ülimalt pahane, et õige vastus alles kolmanda korraga tuli, kui midagi muud ei jäänud enam üle saata. Siiski, nagu me pärast logidest nägime, olid vähesed seiklejad silti suurendusklaasiga uurinud, kuna enamik oli suutnud ka esimese korraga õigesti vastata.

Varsti pärast seda tehti ühe punkti juures avastus, et see infosilt, mis algselt sisaldas endas ühele legendile vastust, oli kadunud. Kogu stendiga. Vaesed seiklejad olid kogu heinamaa läbi tallanud, et siis uskuda – järelikult on koht vale. Ometi suutsid paar tiimi saata ka info puudumisel ära õige vastus…

Mingil kellaajal helistas Märt, kes andis teada, et ühe punkti juures olid Mannid maaomaniku välja vihastanud küsimustega, mis ei puudutanud üldse selle koha kohta käivat legendi. Igatahes ei tahtnud maaomanik sinna enam kedagi lasta hoolimata sellest, et ta üritas neile seiklejatele isegi abi anda, pakkudes variante, kus nende kirjeldatud punkt võib olla. Kuid õnneks tähendas maaomaniku tõredus vaid seda, et autoga otse nulli enam ei saanud sõita. Seiklejad on aga sportlikud tüübid ning võivad paarsada meetrit ka jalgsi kõndida. Või siis paar kilomeetrit, nagu legend nõudis.

Hoolimata kogu selle päeva masendusest leidsime meie Aigariga mõned geopeituse aarded ja ühe juurde Tauno ka lõpuks saabus. Nimetatud punktis toimus esiti pikk arutelu teemal “Miks just see päev nii kehvasti läheb?” kui otsustasime, et nutame koos parem kuskil söögitaldriku taga. Tauno juhatas meid Viljandis ühte kenasse kohta, kus me lõunatasime ning arutasime, mis edasi teha: kas minna kõik koos aardeid otsima või käia eraldi ringi ja võtta vastu erinevast küljest saabuvaid ebaõnnestumiste hoope.

Kuskil sellel ajal Aigar avastas, et internetiühendus on kadunud, kuid me üritasime sellest end mitte heidutada lasta (nagunii igavesti sant päev) ning läksime lõpuks kõik koos paari geopeituse aaret otsima. Kui aga Taunolt tuli hiljem ettepanek koos rappa minna, siis me leidsime Aigariga, et ei, sinna me küll ei lähe. Arvestades selle päeva õnnetusi pole kindel, et üks meist sinna sisse ei vaju. Seega läksime laiali ning me suundusime Heimtali viinaköögi juurde.

Viinaköögi juures on üks kena võsa, kus asus veel üks geopeituse aare, mida ma üksi otsima läksin, kuna Aigaril on see varem leitud. Veetsin seal puude keskel ühe lõbusa pooltunnikese, mil mul aaretest lõplikult kõrini sai. Samuti ka küngastest, kus peab ronima. Ning putukatest, kes üliväga armastasid mu erkrohelist fliisi. Lõpuks tuli Aigar mulle appi ja tänu talle ma selle aarde lõpuks ka leidsin. Aga kui läksime viinaköögi juurde sillalaudu lugema, otsustas päev lõpliku hoobi panna.

Esiteks saatsime muidugi ära vale vastuse, sest silma järgi oli neid laudu seal rohkem kui tegelikult õigeks tunnistati. Aga kui hakkasime teist varianti proovima selgus, et enam vastuseid saata ei saagi, kuna Suveseiklus oli lõppenud. Seda siis vana aja järgi. Tegelikult oli lõpuni veel paar tundi aega, kuid andmebaasi oli jäänud kogemata vana kellaaeg.

Aigar helistas Gerdile, kes oli ülimalt tige, et temalt nõutakse võimatut ehk siis asja parandamist ilma netiühenduseta. Sealt saime me teada, et netiühendust pole mitte ainult meie telefonis, vaid üldse.

Sellest kohast hakkasid pihta seiklejate paanilised kõned, kes tahtsid teada, mis toimub ja kas on mõtet üldse jätkata. Aigar soovitas neil teha paberitööd ehk siis panna vastused paberile kirja ja vastata hiljem kui kõik on taastunud. Sama tegime ka meie ning me läksime viimase punkti juurde sel päeval, kuna tundsime, et rohkem me enam ei suuda.

Viimases punktis saime kokku Quercuse ning Shoppajatega, kes olid juba vaidlema läinud, kuidas seal malmplaadil neid kriipse ikka lugeda tuleb Peipsi järve peal. Kas Lämmijärv kuulub ka sisse või mitte?

Me läksime Aigariga kohale ning meil ei tekkinud isegi mingit kahtlust, et neid kriipse peaks kuidagi teisiti lugema ja me arvasime, et ka Tauno pole seda karva nii lõhki ajanud. Kuid kui meile toodi juba atlas kohale, et näidata, kus asub Lämmijärv, siis saatsime lõpuks ära vale vastuse. Kes pagan see oli, kellele selline mõte üldse tuli? Igatahes, otsustanud mitte kedagi teist enam kuulata saatsime ära ainuõige vastuse, kuna just sel hetkel teatati rõõmuhõiskega, et sms-id jälle liiguvad.

Pärast seda oli meil ka Suveseiklusest kõrini ning me läksime laagriplatsile. Seal saime kuulda Gerdi vihapurset selle kohta, kuidas paar tiimi olid osavalt lahendanud Suveseikluse Pähkli.  Nimelt kui ülejäänud seiklejad läksid eluga riskides saarele, et sealt vastus otsida, saatsid kaks tiimi geopeituse luuresalga kohale, suhtlesid telefoni teel ning said vastuse.

Gert oli veendunud, et selliseid tegelasi, kes ei oska ausat mängu mängida, peab kuidagi “autasustama” ning veenas ka Tõnu, et see auhindade jagamisel need tiimid välja kutsuks. Tõnu seda tegigi, kuigi hoolikalt sõnu valides ning nii anti üle eriauhind – kaks angerjat – kõige libedamatele tiimidele.

Siis aga hakkasid juba kõik rahunema ning üldistest muljetest räägiti juba nalja ja naeruga. Kohati võis näha inimesi, kes toppisid kellelegi fotokat näkku ning kuulsin lauseid: “Näed, siis on ju selgesti näha sõnad ÄRA RONI”. Võis kuulda Gerti kellelegi seletamas, kuidas mõned tiimid olid leidnud vastuse sealt, kus seda polnudki. Võis kuulda värvikaid kirjeldusi saarele ujumisest jms.

Päev oli lõppenud. Suveseiklus oli lõppenud. Inimesed pakkisid oma asju ja möödasõitvatest autodest lehvitati pööraselt. Kõigil oli lõbus.

Nagu just hiljuti üks peategelastest ütles: tore oli olla, kui kole oli möödas.

Advertisements