Suveseiklus 2011 2.

28.06.2011

II päev

Kui laagriplatsilt lahkusime, võis näha enam-vähem sama pilti, mis eelmisel hommikul – varikatuse all olev laud oli täis arvutitega seiklejaid.

DSCN3792Algus läks meil päris kenasti. Me ei sattunud isegi Metskassidega kokku, mis pidada olema hea märk. Aga kui jõudsime Vana-Võidu mõisahoone ette trepiastmeid lugema, muutus asi meie ajudele keeruliseks. Võib-olla oli asi selles, et olime unised, võib-olla mõtlesime tavapäraselt asju üle. Minu loogika ütles, et tuleb üle lugeda kõik astmed, mitte ainult ühel pool olevad. Aigar oli juba targem ja tema arvas, et just need pooled tulebki ainult üle lugeda. Kuid siiski saatsime esialgse variandina ära minu oma, mis oli muidugi vale. Siiski oli sest valest vastusest ka kasu. Mitte küll meile, küll aga Pandeerasele, kes saabusid ja lugema hakkasid.

Legendis mainitud heasse pirukapoodi me ei hakanud minema, kuigi siis oleks ehk pirukaid veel jätkunud. Küll aga kuulsime hiljem, et poe omanik oli hullumise äärel, kui mingid rohesärgid üksteise järel mõõduka aja tagant poodi trügisid ja lihapirukaid nõudsid. Kelleltki söandas ta koguni küsida, kas meie seltskond kavatseb poodi külastada ka järgmine päev. Tõenäoliselt oli tal silme ees juba kurnav öö ahjude taga suurtes kogustes pirukaid küpsetades.

Möödusid paar punkti viperusteta ning saime koguni oma mõistust kiita, kui jõudsime Laidoneri mälestusmärgi juurde, kus tuli üle lugeda alleed ääristavad pärnad. Nägime kohale jõudes Pandeerast kaugusesse kadumas ning võtsime ka ise ohkega teekonna ette (see allee on tõesti pikk). Ütlesin Aigarile muigega, et tuleb vaadata, ega me mõnda kaske sisse ei loe ning hakkasime pihta. Aigar tegi ses suhtes paremat tööd kui mina, kuna ta vaatas iga puu puhul, kas on pärna viljad küljes või mitte. Mina olin suhteliselt kindel, et puude vahele mõnda teist liiki sisse ei topita, aga seiklemises ei tasu ikka milleski kindel olla.

Kui lõppu jõudsime, nägime kavalate nägudega Pandeerast mälestusmärgi ees istumas ning meile öeldi, et me vaadaku ikka hoolikalt, mida me lugesime. Vaatasime ringi ning mõtlesime, mida me siis valesti lugesime kui tähelepanu köitsid kaks tamme pärnaallee lõpus, mille olime muidugi kiirelt sisse lugenud. Kuna me vale vastust polnud veel ära saatnud, siis võlgnesime tänu Pandeerasele. Nemad jällegi teatasid, et nemad võlgnesid tänu meile mõisa trepiastmete lugemisel, muidu oleksid ka vale vastuse saatnud.

Auto juurde jõudes tähendas Aigar, et siiski on hea käia sama rada Pandeerasega, kes on top esikümne seas. Halvem lugu oleks liikuda ringi nendega, kes oleksid sama maha jäänud nagu meie. “Aga see POLE võistlus!”

Vahepealne aeg läks päris kenasti ja kergelt kui välja arvata mitmekilomeetrine matk Paistu ürgorgu. Aigarile tuli alles koopa juures meelde, kui teiste seiklejate autodest mööda kõndisime, et sinna lähedale saab ju täitsa parkida.

Raskeks läks asi Mustlas. Sõitsime uhkelt mööda Tõnust ja Gerdist, kes kuskil kohvikus lõunatasid ning jäime seisma alles Mannide autot nähes ühe mälestusmärgi juures. Lõime legendiraamatu lahti ning avastasime, et tõepoolest, selle kohta on ju täitsa küsimus olemas. Astusime autost välja just hetkel kui Mannid karjusid: “Vastus on õige!” ning kihutasid minema. Läksime siis meiegi mälestusmärki uurima, mis pidi Väikest Jaani kujutama ning sinna jäime me päris tükiks ajaks.

Küsimus oli, mis sel Jaanil viimati katki läks, ning me käisime kümneid ringe ümber kuju, mis paistis olevat nii terve nagu äsja töökojast tulnud. Lugesin 3 korda stendilt infot, alguses õigetpidi, siis tagurpidi ja seal polnud vihjatudki sellest, mis võis Väiksel Jaanil katki minna, kas siis viimati või ammu aega tagasi.

Selle aja peale jõudis juba Tõnu kohale, kes imestas, et me ikka veel seal oleme. Siis saabus ka Mullivan ja lõpuks tiirutasime me kõik nõutult ümber kuju. Olime ühe katsena pannud, et äkki trepp oli see, mis viimasena katki läks, kuna need astmed, mis seal olid, paistsid kuidagi uued. Mullivani üks liige teatas, et kindlasti peab see olema postament, mis katki on, kuid õnneks nad seda vastust ära ei saatnud, kuna teine liige avastas järsku mõningase vaatlemise järel, et Väikese Jaani mõõgast pole suurt midagi järel. On vaid mõõga käepide, mida meie pidasime vööl rippuvaks ristiks. Muidugi tagantjärgi võttes on arusaamatu, miks peaks Jaanil rist vööl rippuma, kuna vaevalt, et ta usupuhastust tegi.

Olles selle kujuga ühele poole saanud läksime kõik koos edasi, et vastata ära järgmine küsimus. See oli õnneks lihtne ning ka järgmine punkt oli lihtne, kuna vaevalt jõudes kirikuni, kus pidime mingi keti lülisid lugema, pidas meid kinni auväärt kirikuteener, kes vägagi konkreetselt ning käskivalt ütles: “Vastus on 9. Võtke oma telefon ja saatke vastus ära.” Kuna ta seisis meil risti tee peal ees ning ei paistnud, et ta meid üldse väga ketini tahaks lasta, saatis Aigar vastuse ära, pärast mida läksime veel kirikusse ja panime oma nimed raamatusse kirja ülejäänud “suvehullude” sekka, nagu mees meid nimetas. Tõnule, kes tuli meie järel, sai osaks sama vastuvõtt ning teda ei lasknud vanahärra ka enam minema, uurides temalt Suveseikluse üksikasju ning legendiraamatut.

Päeva lõppu jätsime päeva pärli – metsavendade koopa, mida soovitati võtta ära päevavalges.

Kui me teeotsa algusesse jõudsime, oli juba hämar. Poolel teel hakkas kuskil soos karjuma mingi lind või loom, keda vist sel hetkel just üritati maha murda. Igatahes oli see röökimine ebameeldivalt kile ja vali ning pani meid veel kiiremini kõndima.

Kohale jõudes sukeldusime kohe maa alla ja saime meeldiva üllatuse osaliseks. Koobas on tõesti väga tõetruult järgi tehtud: ahi, narid, tualett, maapinnale tõusvad tagavaraväljapääsud… Lisaks leidsime seest üsna uue külastusraamatu, kuhu oma nimed kirja panime ning nägime üht sissekannet, kus üks suveseikleja teatas, et ta tuleb sinna veel kunagi tagasi ja veedab seal ühe öö.

Kuna selleks ajaks oli juba täitsa pimedaks läinud, ei tahtnud me küll mõeldagi sellest, kui peaks sinna ööseks jääma. Meie arvates pidi see seikleja küll puhta hull olema, kes tahab seal ekstreemset elamust saada.

Kuna Suveseikluse vastuse leidsime me kähku, siis üritasime otsida seal lähedal olevat geopeituse aaret, mille aga lõpuks katki jätsime. Pimedas niru vilkuva taskulambi valgel ei ole just eriti meeldiv oksarägastikus 45 kraadise kallaku peal ringi kõndida. Niisiis mõtlesime, et tuleme kunagi teine kord tagasi ja alustasime kõhedat tagasiteed. Taskulambid jätsid pimedas huvitavaid varje, nii tundus mulle mitmel korral, nagu oleks mingi must loom minu jalgade juurest mööda sööstnud. Üks kord oli see ikka nii tõetruu, et hüppasin lausa õhku ja vaatasin tagasigi, lootuses elukat näha. Hea oli, et Aigar kaasas oli. Üksi poleks ma seda teed mingil juhul ette võtnud.

Advertisements