Polügooni

29.06.2011

Helen teatas kunagi, et tema Polügoonile üksi ei lähe, vaid mina pean kindlasti kaasas olema, kuna seal olevat hirmsad sildid lõhkemata laskemoona kohta. Ma pole küll endal täheldanud demineerimisoskusi, kuid võtsime asja siiski plaani. Eile läks plaan ka lõpuks käiku.

Kõigepealt suundusime AVS-i aaret üle vaatama, kuna paar viimast logi olid täis muret karbi saatuse pärast. Kuid kohale jõudes nägime laegast täies hiilguses peidikus istumas, nii et me ei võtnud seda isegi välja, vaid läksime kohe edasi. Mõtlesin geopeituse lehele kirjutada, et otsigu paremini ja ärgu pidagu iga sodi aarde jäänusteks, kuid täna kirjutasin siiski viisakamalt: aare on kohal ja pole sentimeetritki liikunud.

Hakkasime Polügooni aarde suunas sõitma ja geps juhatas mingi väga imeliku kitsa kruusatee peale, mis hiljem läks veel üle põlluteeks. Alles hiljem vaatasin, et oleksin võinud mõned sajad meetrid suurel teel edasi sõita ja oleks jõudnud täiesti korraliku asfaltini, mis õiges suunas läks. Kuid need oleme ju meie ning me ei lähe ju kunagi mõistlikku teed pidi. Vastasel juhul peaks meiega olema midagi juhtunud kui me otsustame ühtäkki korralikku teed pidi minna. Nii me siis logistasime edasi, kuni jõudsime ristmikule. Peatusin hooga, et navigaatorit uurida, sest kõik teed näisid ühesugused ja ega see edasiviiv tee ei paistnud parem. Kuna me aga nii kaugele olime tulnud, siis vaja ju ikka lõpuni minna. Andsin gaasi ja kihutasin 30se tunnikiirusega edasi, kuni peatusin alloleval pildil näha oleva sildi ees. Selle ees oli meil siiski aukartus ja nii me keerasime otsa ringi, et ristmikul ära keerata ja teist teed proovida. See lõppes paremini – jõudsime suurele teele ja läksime täiesti korralike inimestena edasi Polügooni suunas, nagu polekski vahepeal kuskil põllul käinud.

Olime kuskil poolel teel kui Helen teatas, et tee on kuidagi tuttav. Ma ei tea, minu jaoks oli üks mets kõik, aga tema teatas, et see olevat Tasuja aarde tee. Kui jõudsime jõeni, siis pidin ka mina tunnistama, kui ei tahtnud mälukaotust omaks võtta, et jah, on tõesti sama tee. Seega panin navigaatorisse teised koordinaadid sisse ja keerasime metsa.

Teel polnud alguses vigagi. Nägime koguni mingeid suvitajaid läbi kõrge rohu jõe poole sumamas. Kuid metsale lähenedes hakkas asi käest ära minema – vastu tulid sügavad augud, suured poriloigud ja tõsiselt roopasse sõidetud tee. Iga järgmise augu ees ma seisatasin korraks ja teatasin kindlal häälel, et enam ma edasi ei sõida… et siis mõnekümne sekundi pärast jälle edasi rappuda. Kui mul juba tõsine mure hakkas auto põhja pärast tekkima, mis pidi küll olema suht purunematu, kuid ega autotootjad ilmselt ei mõtle nende hullude peale, kes linnaautoga mööda metsi ja soid kihutavad, nii et põhi käib vastu juurikaid, siis pidasin ringi vaatamata kinni ja teatasin, et nüüd on küll lõpp. Pealegi oli aardeni kõigest 20 m. Helen vaatas külgmisest aknast välja ja ütles – ahah, et ta saab aru, et autost välja saamine on igaühe enda mure. Alles siis avastasin, et olin auto parempoolse küljega  parkinud kenasti tihedalt vastu karuputkest seina. Aga kuna Helen juba ust avada püüdis, siis leidsin, et ilmselt pole vaja parkimisviisi muuta ja ronisin välja. Õues teatasid Heleni kerged kiljatused, et ta oli avastanud putkede vahelt ka nõgesed ja ülejäänud osa õhtust ta vaikselt kõrval meenutas minu parkimisoskust.

Paistab, et sealsed londilised pole tükk aega süüa saanud, kuna sääskede hordid ründasid meid vahetult pärast autost välja ronimist, kusjuures uste avamisega lendas autosse ligi paarkümmend kihulast. Jooksime otsejoones aardeni, ümbruskonda suuremalt tähele panemata, leidsime kõhklematult peidiku, logisime ja kappasime täiel aurul tagasi autoni, kust me siis uste avamisega uued tiivulised sisse lasime. Mõningase kõhkluse järel keerasin auto kitsal teel osavalt ringi ja sööstsin suure tee poole. Justnimelt sööstsin, kuna aeg läks tükk maad kiiremini kui aardeni minnes. Helen ütles, et tema järeldab seda ka sellest, et ta sagedamini peaga lakke lendas kui enne.

Sääsed saime enamjaolt välja, nii me siis suundusime rahulikult kardetud Polügooni suunas. Jõudsime mingi teeni, mille kohta Helen teatas, et see viivatki hirmuäratavate siltideni. Vaatasin teed ja mõtisklesin, et eks neid auke mööda on saadud juba sõita küll sel päeval, nii et keerasin ringi ja jõudsin teise teeni, mida Helen ka teadis. See pidi ikka viima siltideni. Lõin käega ja ütlesin, et mis teha, ega me muudmoodi sinna ei saa kui mingi tee tuleb ikka valida.

Ette jäävad avatud väravad julgustasid edasi sõitma ning oletasime loogiliselt, et kui käiksid mingid õppused, siis oleksid need ilmselt kinni. Tee oli kena sile ning nii me jõudsimegi aardest 800 m kaugusele parklasse, kus juba oli üks auto ja paar inimest. Kuna nad ei näinud välja nagu geopeiturid, siis jätsime küsimata, mitu inimest ostingule läks ja kas kõik on tagasi. Suundusime hoopis ilusa rabamaastiku poole kenal liivateel, arutades omavahel, et miks me seda teed autoga ei läbinud. Aga noh, sellise ilmaga võib ju jala ka ometi käia.

Kuskil 200 m kaugusel aardest käskis mu geps mind teelt ära keerata. Paarikümne meetri pärast käskis taas keerata. Ja nii me lähenesime aardeni suhteliselt laia ringiga, mis eemalt vaadatuna oleks äratanud kindlaid kahtlusi lõhkemata laskemoona osas. Kuid silti mina ei näinudki. Ju on kõik ära lõhkenud. Helen väitis, et seal olevat raudpoltkindlalt need jubedad sildid olnud, mistõttu jäi temal kunagi aare skoorimata.

DSC00030Aarde juures avastasime raudtee jäänused ja Helen leidis kiirelt ka aarde. Ju ta tahtis seda eelmist Tasuja leidu tasa teha, kuna tolle leidsin mina. Võtsime aardest mullitaja, kuna aarde külastatavuse tiheduse järgi otsustades jõuab see enne lekkima hakata kuni keegi vahetust teeb. Ning pärast logi kirjapanekut tegin väikese seebimullisaluudi, millest üritasime pilti teha. Loomulikult telefoniga, kuna Helen oli enne teeleasumist mu fotoka autos ära peitnud ning mina, kes ma olin täies usus, et see on mul kotis, avastasin puudujäägi alles pilte tegema asudes.Pärast fotosessiooni läksime tuimalt ja täiesti otse teele tagasi, avastades igasugu huvitavat träni maas vedelemas. Eks me vaatasime ju ootusärevusega jalge ette, et mitte miini otsa sattuda. Auto juurde jõudes oli rahvas kadunud, panin kodutee suuna paika ja läksime sama korralikku teed pidi suurele teele ning koju. Lõpuks ometi on need kaks ammust aega pinnuks silmas olnud aaret leitud.

Advertisements