Peterburi

2006

Sinnaminek oli üsna vaevaline, kuna sõitsime bussiga, mille peal oli peale minu ja Imre veel 30 inimest (kellest umbes 10 olid õpetajad).

Üle piiri saime suhteliselt ruttu. Ning siis oli juba vaatamisväärsusi küllaga (pisikesed sinised onnid, prügimäed, kõrged maltsad jne).

peterburg (42)Esimene peatuspaik oli Peterhof, kuhu kadus pool päeva (millest siiski jäi väheks). Jooksime ühe purskkaevu juurest teise juurde, tegime pildi ja ruttasime edasi. Ülejäänud aed jäi üsnagi tähelepanuta.

Meie nördimuseks oli terve ülejäänud bussirahvas kesklinna hotellis (St.Peterburg), toad vaatega Neevale. Meie olime Karelia hotellis, mis asus tont teab kus. Ühelegi Peterburi linna kaardile hotell ära ei mahtunud. Seega õhtul hotelliminek osutus küllaltki keeruliseks.

Hotell ise nägi muidu päris esinduslik välja. Eks seda ole ümber ehitatud ja parandatud ning lõppude lõpuks nimetatakse seda ju ka “business hotel”. Kuid kui me hakkasime liftiga oma korrusele sõitma (13 korrus), jäime kinni. Uksed enam lahti ei läinud, kuigi korrus oli õige. Esialgu võtsime asja suhteliselt rahulikult. Helistasime alla portjeele ja teatasime, et oleme liftis kinni. Sealt vastati rahulikult, et selge ja kohe saadetakse meie juurde parandaja. Istusime ja ootasime 5 min, kuni lõpuks tõepoolest keegi tuli ja hakkas uste kallal kohmitsema. Kuid selgus, et tema jõud sellest üle ei käi. Vajalikud riistad olid ka maha jäänud. Nii ta siis hüüdis meile paar julgustavat sõna ja läks alla tööriistu tooma. Istusime veel 5 min kui kustutati tuli ära. Edasi olime juba 10 min täielikus pimeduses ja pehmelt öeldes närvilises õhkkonnas. Minu pealekäimisel helistas Imre uuesti portjeele ja küsis, kauaks see meistrimees ära jääb. Meid lohutati, et asjaga tegeldakse ja kohe tullakse. Vestluse ülevalhoidmiseks rääkis Imre, et huvitav, kas liftis ikka ventilaator on tööle pandud, et me ära ei lämbuks, niimoodi tavaliselt tehakse. Lõpuks kuulsime jälle madinat liftiuste taga ja mingil hetkel pääsesid uksed valla. Komberdasime nõrkadel jalgadel välja, kus töömees meid rõõmsa näoga vastu võttis ja tervitas “Nu, zastrali?”. Ja pani ette, et me võime teise lifti minna ja õigele korrusele sõita. Me teatasime kergendunult, et me olemegi õigel korrusel ja vantsisime tuppa, kus me veerand tundi lesisime ja puhkasime. Lubasime, et me enam liftiga selles hotellis ei sõida, kuid juba uuesti välja minnes pidime lubadust murdma, kuna treppe me üles ei leidnud ja 13 korrust on ikka palju küll.

Ülejäänud päev sõitsime bussiga ringi ja tegime iga suurema kuju ja kiriku ees peatuse, kus rahvas ronis välja, pildistas ja ronis uuesti bussi.

Õhtupoole oli vaba aeg ning poole 2-ni öösel me jalutasime Peterburi linnas ringi. Väga ilusad ja soojad ilmad olid tõeliseks vedamiseks. Kuid öösel tekkis hotelli saamise probleem. Pärast lühikest nõupidamist otsustasime hääletada. Pidi see ju väga lihtne ja tõhus olema – pead suvalise auto kinni, ütled juhile koha, kuhu tahad minna, hinna, mille oled nõus maksma, ronid autosse ja minek. Nii me siis tegimegi. Väga veider tunne oli küll kesklinnas hääletada, kuid lõpuks pidas üks väga vana logu kinni. Kahe uksega auto, mida juhtis üks noor tüdruk ning tagaistmel lösutas mingi poiss. Õnneks olid nad nõus meid ära viima ning nii ma siis ronisin taha ja Imre ette, kus selgus, et turvavööd kinnitada ei saanud. Ja siis läks tõepoolest lahti. Meile räägiti küll Peterburi liiklusest ja liiklemisest, kuid omal nahal seda tunda oli päris jube. See neiu pani sellise kiirusega üle ristmike, ülekäiguradade ja jalakäijate, nagu ajaks teda miilits taga. Mitu korda nägin, kuidas Imre käsi liikus automaatselt selja taha, et rihma haarata, mida polnud. korduvalt tekkis ristmikul kokkupõrke oht, kust me ainult ime läbi pääsesime. Igatahes kui jõudsime lõpuks hotelli ette, maksime rõõmuga eelnevalt kokkulepitud summa ja oleksime ka rohkem maksnud tänuks selle eest, et jõudsime elusalt kohale. Pärast autost väljaronimist haaras meid igatahes mingit laadi hüsteeriahoog, kuna me lihtsalt naersime ja naersime, endal jalad nõrgad.

peterburg (85)Järgmisel päeval oli hommikul jällegi vaba aeg ning hiljem suundusime bussiga Katariina lossi. Sinna läks taas terve päev. Tasub meeles pidada, et seal on tohutud järjekorrad ning seepärast oli muidugi ekskursiooniga parem minna. Saime juba tunni aja pärast sisse.

Kui sealt vabanesime, oli jällegi vaba aeg. Käisime ringi neis kohtades, kuhu veel polnud sattunud. Lasime joonistada endast ka portree (600 rubla läks maksma) ühe tänavakunstniku pealekäimisel. Me ise oleksime valinud ühe teise kunstniku, kuid kartes vanameest solvata, läksime tema juurde. Joonistades kunstnik kommenteeris, et ta muutis neiu iluduseks ja noormehe mehelikuks ning joonistusel ei olnud meie enda nägudest tõepoolest enam midagi järgi jäänud.

Läksime ka vaatama, milline näeb välja Peterburi kasiino. Leidsime sealt tuttava mängu ja vaevalt alustada saanud, võitsime tuhat rutsi juurde. Kasiinos peab oskama õigel ajal lõpetada, seega võtsime raha välja ja tulime tulema. Kui me seniajani olime lõunaks muretsenud endale saia ja banaani, siis nüüd läksime uhkesse restorani lõunatama. Hotelli saime tagasi seekord omaenda turvalise bussiga.

peterburg (129)Järgmisel päeval oli jälle vaba aeg, mida kasutasime nii otstarbekalt, et bussi peale pidime lõpuks jooksma. Kui me ähkides kohale jõudsime, autasustati parajasti meie bussijuhte, tänu millele meid veel oodatigi.

Üle piiri tagasi tulla osutus veel lihtsamaks kui sinnaminekul. Me olime ette valmistunud tõsiseks läbiotsimiseks, kuid löödi hoopis käega ja lasti puhtalt läbi. Me oleksime võinud pooled Peterhofi varandused ära viia.

Tegelikult oli tore reis, kuid järgmine kord lähme rongiga, kindlasti kesklinna hotelli ja vähemalt nädalaks. Muidu pole mõtet.

Advertisements