Paljassaare puzzle

09.09.2009

Alustasin sellega ühel üsna sombusel, kuid soojal päeval. Lugesin aardekirjelduse läbi ning leidsin, et keerulist pole midagi. Muudkui sammu aga punkti, võta koordinaadid ja järgmisesse edasi.

gpsygis2009 (9)Navigaator käes, hakkasin astuma. Avastasin teel kõndides, et vahemaad on tegelikult üsna pikad. Esimene punkt asus vist umbes 1,2 km kaugusel parklast. Seega kuskil pool tundi kõndimist ning jõudsin kohale. Seal hakkas ka tunda andma hommikusöögi puudujääk, st kõht hakkas vaikselt tühjenema. Õnneks kohta, kus karp on peidetud, ei tulnud kaua otsida. Sain selle kätte, tegin paar hooldusliigutust märkmikule, kirjeldasin hetketundeid (“Kõht hakkab tühjaks minema”), sisestasin uued koordinaadid navikasse ning marssisin edasi.

Jälle üle kilomeetri kõndimist. Vahepeal korjasin üles Geto mõistatusaarde, mis on sama palju mõistatus nagu minu Kivisilla aare. Aga seda lihtsam oli. Tegin ka seal korraliku hoolduskuuri: vahetasin logiraamatu välja, kuivatasin asju ning keerasin minigrippi. Muidu üldine seisukord oli üsna rahuldav.

Puzzle teises punktis tammusin ikka hulk aega ringi. Lugesin murettekitavaid logisid, et seda pole leitud või kui on leitud, siis mingis imelikus kohas. Kui olin juba peaaegu loobumas, nägin kilekoti serva mullaaugust välja piilumas. Ettevaatlikult tõmbasin selle sealt välja, sest see võis olla ka kellegi pooleldi söödud õhtueine ja seda ma ei tahtnud eriti näha. Kuid minu suurks rõõmuks oli see aardekarp. Asjad olid sees üsna nutused. Taas uus hooldus ning nentisin murega, et aarete esmaabikott hakkab tühjenema. Jälle panin oma hetketunded kirja (“Kõht on juba päris tühi”), võtsin koordinaadid ning panin kolmandasse punkti ajama, peites enne karbi mõistlikkumasse kohta.

Kiiduväärt on see, et kõik vahepunktid asusid kenasti käidavas kohas ning nende otsimisele ei kulunud kaua aega (v.a. teine punkt). Kolmas leid oli samuti väga kiire, kuid see karp oli omadega ikka täitsa läbi. Pidin roostetanud karbipõhjaga omale peaaegu sõrme lõikama. Ei lähe kaua, kui see põhi lihtsalt kukub alt. Märkmik oli täiesti vettinud, hallitas koos harilikuga, seega tuli kõik välja vahetada. Panin neljanda punkti koordinaadid kirja, samuti märkisin logiraamatusse, et nälg annab juba väga kõvasti tunda, peitsin karbi ära ning liikusin viimase punkti suunas.

Ka see tuli kiirelt kätte, aga taas tuli logiraamatut hooldada. Ei midagi uut. Panin ühtlasi kirja, et nälg tahab juba silmanägemist võtta, kuid lõpp pole enam kaugel. Kuid siis jäin takistuse taha. Nimelt oli peale koordinaatide antud veel paar numbrit, millega ma ei osanud midagi peale hakata. Seal pidi asuma lõppaare, aga kus. Sisestasin pärast pikka mõtlemist mingid koordinaadid navikasse ning kuna koht ei olnud väga kaugel, sammusin sinnapoole.

Tuikusin parajasti põõsastest välja kui üks daam koeraga vastu jalutas. Need vaatasid mind mõlemad vähe pika pilguga ja ega ma vist eriti tsiviliseeritud välja ei näinud, v.a. üks kallis fotokas kaelas rippumas. Muidu aga ämblikuvõrke, ämblikke jm metsaande täis ning ilmselt pidi “NÄLG” olema kirjutatud juba mu näole. Kiirustasin neist mööda, et parajal hetkel jälle võssa keerata. Seal komberdasin tükk aega mööda puujuurikaid, uurisin ühe puu juurtest ladvani läbi, aga aaret ei kuskil. Kuna osad leidjad olid kirjutanud, et aarde leidmine võttis neil aega alla minuti, siis tuli teha järeldus – vale koht. Mu kõht oli liiga tühi selleks, et uusi teooriaid katsetada, seega hakkasin autoni kõndima. See oli üsna vaevaline liikumine, kuna jalad ei tahtnud enam sõna kuulata. Lisaks üritasin minna mööda otsemat teed, mis osutus aga mingiks jäneserajaks, seega polnud seal ka mingit mõistlikku kõndimist. Komberdasin selle pika maa maha ning kui autosse jõudsin, avastasin rõõmuga istmete vahelt ühe šokolaadikommi, mille kähku nahka pistsin koos suure hulga coca-colaga. Otsustasin järgmine päev tagasi tulla ning kihutasin koju sööma.

Järgmine päev küsisin aarde kohta vihjet ning mulle öeldi, et seal tuli igast vahepunktist vist leida mingid numbrid, millest kokku saab siis aarde asupaiga. Vaatasin seepeale aardekirjeldust uuesti ning… nojah, see oli mul märkamata jäänud. Pagan, tuli uuesti kõik punktid läbi käia, sest arusaadavalt ei pannud ma eelmisel päeval midagi kirja, isegi ei pildistanud.

Asusin uuesti Paljassaare poole teele, seekord koos moonakotiga, et ei kipuks jälle silme eest mustaks minema. Jõudes parklasse võtsin vastu otsuse, et esimesse punkti ma ei lähe või kui, siis ainult äärmise häda korral. Asus teine kuidagi liiga kaugel. gpsygis2009 (3)Sammusin esimese vahepunkti poole, pildistades ümbrust ning nautides suveilma. Kohale jõudes avasin õhinaga uuesti karbi ning jah, seal need numbrid siis olidki. Mõtlesin, et olen nüüd targem ja jäädvustasin pildi fotokasse. Peitsin kõik ära ning sammusin järgmise punkti poole. Seal kordasin sama ning jäigi veel kolmas punkt. Vahepeal jõudsin kohta, kus tingimata tuli sinist merd pildistada ning kuni ma sellega õhinal ametis olin, sai fotoka aku tühjaks. Nii tühjaks, et isegi pildistatud fotosid enam ette ei võtnud. Pagan! Kuna ma endiselt polnud midagi üles kirjutanud, siis tuli uuesti kõik läbi käia. Kuivõrd ma aga juba kolmanda punkti juures olin, siis võtsin sealt numbrid, panin kirja ning mälu järgi panin kirja ka eelmised. Püüdsin mingid koordinaadid sealt välja nuputada ning sain 3 erinevat kohta. Kuna nad asusid enam-vähem ühe tee peal, siis otsustasin kõik läbi vaadata, kuid enne siiski käisin veel eelmised kaks punkti läbi. Ühe numbrid olingi suutnud valesti meelde jätta, kuigi ei saaks öelda, et koordinaadid väga oluliselt muutunud oleks. Samas maastikul võivad sellised muutused märgatavamad olla. Eriti tühja kõhuga.

Otsustasin siis esimest oletatavat aarde asukohta vaatama minna ning mulle meenus Algaja kommentaar aarde juures. Sellest oli tegelikult palju abi. Tee peal pistsin juba paar pirukat hinge alla, et ära ei nõrkeks ning lõpuks jõudsin kohta, kust pidi võssa keerama. See vaatepilt ei meeldinud mulle eriti, aga kontrollima pidi. Ragistasin otse läbi võsa kohale ning avastasin taas suure puu eest, mille juures muidugi oligi kohe aare. Tõesti ei läinud minutitki. Kui aga konteineri avasin… Oeh, milline sodi ja hallitus vastu võttis. Sees oli terve nutsak läbimärga paksu märkmikku, millest pool hallitas ja mis kunagi oli ilmselt logiraamat, niiskeid paberitükke, millel logid peal, geopeituse juhend, mis oli katkine ja näritud. Kõik tuli kaasa võtta ja uus logiraamat panna. Kirjutasin raamatusse, et seekord on mul söök kaasas ning polegi olukord enam nii hull. Panin kõik asjad karpi tagasi ning üritasin läbi võsa teele tagasi jõuda. See ei tahtnud kuidagi õnnestuda, kuna ma ei mäletanud enam, kust ma tulin. Sammusin mingis suunas läbi ämblike, kuni vastu tuli kõrge sein rohtu. Seal tunnistasin end võitmatuks ja läksin tagasi. Valisin teise tee ning jõudsin lõpuks pisikese rajani, mis teele tagasi viis. Pistsin pintslisse ülejäänud pirukad ning läksin tagasi auto poole, sedapuhku mööda suurt teed.

Tegelikult igati kordaläinud retk. Kodus sain ka jäädvustatud koordinaate näha.

Advertisements