Metsavennad

06.05.2008

Meie kõige esimene seiklus, mille ette võtsime ning nagu hiljem välja tuli, siis peaaegu ka kõige raskem.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kui ma teatud mõttes olin sunnitud looma omaenda meeskonna seikleja.ee’s. Ehk siis minu tiimi kuulusid vapper kaaslane Helen, kes ühegi raskuse ees taganema ei löö ning fotograaf Veiko, kes vahel kipub olema kui kass-kes-kõndis-omapead. Kuivõrd olin seiklused Helenile nii üles kiitnud, et jäi mulje, nagu ilma enam elada ei saaks, valisime ühe esimese ettejuhtuva seikluse välja, mida hakkasime vapralt lahendama.

Tee sinnani leidsime üsna lihtsalt üles. Jättes auto võimalikult kaugele kohast, kuhu me pidime lõpuks jõudma (nagu hiljem välja tuli), sammusime üle laia heinamaa ning värskelt küntud viljapõllu. Lähedal asuvas elumajas ei paistnud olevat mingit elumärki, seega sealt abi otsimisele lootma ei saanud jääda.

Selle peale tulime alles metsas, et märkused seikluse juures “Varustus: Teadmised piirkonna vaatamisväärsustest, kultuurimälestistest, loodusobjektidest, aaretest jne. Kaart, GPS, mõõdulint, metsariided, säärikud. Kodutööd ei tasu metsas tegema hakata.” ei ole ilmaasjata, kuid esimesel reisil me sellest väiksest asjast end häirida ei lasknud. Regio kaart vapralt kaenlas seadsime sammud metsa, kus meie teadmiste kohaselt oleks pidanud olema metsavendade haud. Eks ta seal kuskil asuski, kuid antud hetkel tundus see võimatu ettevõtmine olevat. Regio kaardil oli kohta tähistav märk küll täiesti olemas, kuid me ei olnud kindlad, kui täpselt asub see tähis ka maastikul. Lisaks polnud meil aimugi, kas see, mida me otsime, on kivi, rist või lihtsalt puutoigas. Igatahes hakkasime mingis suunas minema, kusjuures loojuva päikese kiired meie selja taha jäid.

Pannes päikese järgi ilmakaared mõttes paika, et oskaks ikka metsast välja tulla ning arutades selle üle, kuhu võiks päike jääda pärast loojumist, sammusime süngesse metsa, mis edasi minnes üha märjemaks muutus. Pidasime varsti kinni ning hakkasime kaardiga vehkides arutama, mis edasi ja kas suund on ikka õige. Kuna me suunas kindlad ei olnud ning samuti ei olnud me kindlad selles, kui sügaval metsas see asjandus peaks olema, tiirutasime me üsna nõutult rohkem kui tund aega ringi. Kui me aga juba neljas kord väga tuttavale loomade söödaplatsile jõudsime, leidsime, et peaks ehk ikka sügavamale metsa tungima. Pärast poolt kilomeetrit astumist sai selgeks, et botastega edasi minna on mõttetu. Mina olin mitu korda juba sisse vajunud ning Helen jäi lõpuks ühel mättal kase tüve ümbert kinni hoides pidama, teatades kategooriliselt, et tema edasi enam ei tule. Ma kahtlustasin, et asi oli tema jalanõudes, kuigi ega minu talvesaapad rabas käimiseks just eriti sobivamad polnud. Helen aga väitis kindlalt, et tema paigalejäämine on tingitud sellest, et ma oskaks tagasi tulles õige suuna võtta tema hüüete järgi, kuna mina end sellest märjast soost eriti heidutada ei lasknud ning üritasin vapralt läbi puuderägastiku mättalt mättale hüpates edasi liikuda.

Ega ma soost end ei oleks hirmutada lasknudki, kuid päike oli ohtlikult puude taha kadunud, Heleni hääl jäi üha kaugemale, nii et olin sunnitud alla vanduma ning tagasi minema. Tunnistasime masendunult oma suutmatust hakkama saada ning marssisime tagasi auto juurde, mis näis olevat kohutavalt kaugel pärast mitmetunnist rabamatka. Järgmisel päeval valutasid ka kõik sellised lihased, millede olemasolust me siiani teadlikud polnudki.

Nüüd hakkasime kõva eeltööga pihta. Saanud vihje, et GPS oleks abiks, selle puudumisel aga käib ka maa-ameti kaart, asusime Heleniga internetis kaartides ja ajaleheväljavõtetes tuhnima. Nädala tööna trükkisime välja kolm kaarti oletatava asukohaga, mida tähistas suur punane rist keset raba ning ühtlasi asusin veenma meie uut liiget Veikot asjaga kaasa lööma. Mõnes mõttes omakasupüüdlikel põhjustel. Pidevalt oma autoga sõita kümneid kilomeetreid maha oleks läinud väga kulukaks. Veiko oli nõus, kuna ta ei teadnud, mis teda ees ootab ning ühel ilusal, miskipärast jällegi õhtul, asusime kolmekesi teele.

rabas (4)Seltsis segasem arutada, mis suunas kõndida ning seda teekonda iseloomustavad ka mõned tehtud pildid. Ehk siis nagu näha – Regiost ei loobunud me ka kõige ohtlikumates olukordades ning kaasasolevat GPSi, mille patareid juba sisselülitamisel tühjaks said, hoidsin oma elu hinnaga. Mingite segaste asjaolude tõttu jäi Veiko meist pidevalt maha, nii et pidime teda mööda metsa taga hõikuma, kuuldes ähmaselt kaugusest optimistlikku vastuhõiget. Kui meil ühel hetkel Heleniga tekkis kahtlus, et oleme Veikost jäädavalt ilma, kuulsime kauguses vaikset kõnekõminat. Imestades endamisi, kellega see Veiko seal räägib ning kahtlustades tal juba varjatud skisofreeniat, arutasime omavahel, kas see võib meile ohtlikuks saada. Veiko lähemale saabumisel aga selgus, et tegelikult oli talle helistatud. Kui ta meieni tuigerdas, vägev roigas peos, millega ta hoolikalt pinnase tugevust proovis, üritasime koos edasi minna, kuid Veiko kippus meist endiselt maha jääma. Nagu ta ise hiljem seletas, oli see päris kasulik, kuna siis ta ei pidanud kõiki meie manöövreid kaasa tegema, vaid jälgis meie ringitiirutamist eemalt. Hiljem saime ka teada, et selle puutoika kaasavõtmine ei olnudki nii väga tahtlik. Nimelt oli Veiko ühel hetkel sohu kukkumist vältida püüdes kõrvalolevast puust kinni haaranud, mis talle pihku jäi.

Meil Heleniga hakkas aga optimism pärast mitmetunnist soos sonkimist jälle kaduma, nii et olles üle saanud ühest eriti laiast ojast, mille Veiko veel kõige suurema vaevaga pärast pooletunnist koolmekoha otsimist ületas, teatasime meie Heleniga väsinult, et lähme parem tagasi (ehk siis ka tagasi üle oja). Seepeale kuulsime me kuni autoni hirmsaid sajatusi meie ja meie matka teemal, mis ei vaibunud ka järgmistel päevadel. Kõike seda arvesse võttes läksime kolmandale katsele Heleniga kahekesi. Järgneva nädala jooksul me küll näitasime Veikole kümneid erinevaid väljavõtteid maa-ameti kaartidest, kuhu olime punase vildikaga peale tõmmanud pikkus- ja laiuskraadidele sarnanevad jooned ning üritasime Veikot veenda, et seekord teame me kindlalt, kus see koht asub ja milline hea plaan meil järjekordselt on. Kuid Veiko näost ei paistnud kordagi sellist ilmet, mis oleks sarnanenud sooviga minna kahe blondiiniga järjekordsele rabamatkale.

Vahelduseks läksime metsa seekord nädalavahetusel keset päeva ilma GPSi ja Regiota, kuid varustatuna maa-ameti kaartidega. Samuti lootsime seekord paigutada auto ka lähemale kui 2 km metsa sissemineku kohast.

Teel metsa äärde kohtasime üht meeldivat noormeest, kelle pidasime kinni, et küsida igaks juhuks, kas ta teab midagi metsavendade hauast. Poiss oli väga vastutulelik ning teatas, et ta teab küll ning tuleks meiega isegi kaasa, kui see peaks vastuvõetav olema. Kuna me Heleniga kategooriliselt teatasime, et meile meeldiks omapäi hakkama saada, oli noormees sunnitud plaanist loobuma, kuid tutvustas meile oma ideed. Nimelt minna selle talu juurde, mida me mitmeid kordi olime igatseva pilguga vaadanud, ning küsida tema isalt, kus see haud täpselt paikneb. Selle mõttega olime nõus, nii et seadsimegi sammud majakese juurde, kust kostus valju muusikat. Elu käis seal tõepoolest ning me saime kokku järgmise noorukese poisiga, kes juhatas meid oma isa juurde edasiste juhiste saamiseks. Tundes end tobedalt küsisime, kas on mingit lootust jõuda veel täna (kell võis olla kuskil 3 päeval) metsavendade hauani. Ning milline rõõm – meile tehti ilusasti selgeks, kaugel see haud on (kõigest veerand tunni tee kaugusel) ning kus ta paikneb (saarekese otsas). Ühtlasi pakuti meile järjekordselt teejuhti, millest me viisakalt keeldusime, kuna instruktsioone kuuldes olime isegi väheke pettunud. Me olime valmistunud ette terve päeva matkaks (minul oli koguni söök kaasas), et jõuda koju, nagu alati, kell 11 õhtul. Seega oli meie pettumus veel suurem kui me 20 minutiga selle haua tõepoolest üles leidsime. Istusime ligi veerand tundi kohapeal ning arutasime, mida teha edasi, kuna edasine teekond vajas juba kindlasti seikluse kontroll-lehe olemasolu, mille olime seekord seniilsuse all kannatades maha jätnud. Kui olime edasise plaani, mis hõlmas kojuminekut ja materjalidega edasist tutvumist, paika pannud, võtsime suuna tagasi maja poole, milleni jõudsime 10 minutiga. Läksime igaks juhuks mehele teatama, et me ei uppunudki ära ning seadsime sammud auto poole, kirudes selle teekonna lühidust.

Kuigi tundus, et järgmisele küsimusele vastuse leidmiseks läheb peale kontroll-lehe vaja ka juba päris kindlasti GPSi, hoidsime me stiili “võtta nii vähe vajalikke asju kaasa kui võimalik” ning reisisime järgmise tööpäeva õhtul puhtalt väikese infokillu ning kaardimaterjali alusel juhuslikult täiesti õige teeotsa algusesse. Sealt hakkasime edasi liikuma juba maa-ameti kaardile toetudes, tehes vahepeal väikesi mõttetuid kõrvalepõikeid, kuid sattudes siiski õige tee peale tagasi. Ei olnud tarvis kahetseda. Me jõudsime fantastiliselt ilusa soojärve äärde, mille ilu me nautisime ka pärast geopeituse aarde leidmist päris tükk aega. Kuivõrd tekkis kahtlane tunne, et kipume jälle õhtu peale jääma, otsustasime siiski kiirustada ning järgmise küsimuse juurde minna.

Kuna me olime selle konkreetse kiviga juba juhuslikult korra kohtunud, ei olnud sinna jõudmine üldse probleem. Olime tookord koguni üritanud väga kavalad olla ning kõik andmed kivilt maha kirjutanud, kui peaks küsimiseks minema. Nagu ikka ei tulnud sellest kavalusest midagi välja, kuna selgus, et see rüngas tuli hoopis üle mõõta. Ehk siis probleemiks osutus mõõtmisvahendi puudumine. Optimistlikult otsustasime alguses proovida Regio kaardil oleva mõõtkavaga, mis silma järgi nägi välja nagu 5 cm. Siis üritasime mõõta Saaremaa kaardiga. Loomulikult jõudsime iga kord erineva tulemuseni, seega pidime vaatama midagi muud. Päike oli juba peaaegu loojunud, kuid see ei kohutanud meid küsima abi lähedalasuvatest majadest. Esimese majaga polnud õnne – kuigi sussid olid ukse ees ning vaip ligunes vannis, tundus pererahvas olevat kaugemale läinud. Järgmise majaga tundus olevat rohkem lootust – igatahes seisis õuel kolm autot. Lootes, et perekonnapea ei tegele autode kogumise, vaid nende kasutamisega ja võiks seega kodus olla, ronisime üle aia õuele, kuna väravat ei suutnud me kuidagi avada. Jõudes ukseni ning andes kella, jõudsime Heleniga pidada maha ka veel lühikese vaidluse, kes peremehega räägib. Vaidlus lõppes poolelt sõnalt, kui isik ise uksele ilmus. Hakkasime kogelema, kuid üürikese aja pärast kogusime endid ning küsisime, kas oleks võimalik saada temalt tikutoosi või mingit nööri, mille pikkus sentimeetrites oleks meile teada. Vanamees, olles sellise näoga, et ilmas juhtub kõike, pakkus meile koguni ehituses kasutatavat mõõdulinti, mille me rõõmuga vastu võtsime. Kiirustasime minema, enne kui mees ümber mõtleb, ronisime üle aia tagasi autoni ning panime täie auruga kivini. Seal teostasime vajalikud mõõtmised, saatsime vastuse ära, mis oligi juhtumisi õige ning kiirustasime tagasi, et mees meid varasteks ei peaks. Tagasiteel avastasime, et mõõdulindi omanik on suure huviga üle aia jälginud meie tegutsemist kivi juures ning küsis meie kohale jõudes, kas me kavatseme kivi ära vedada. Olime üllatunud, et sellel inimesel, kelle näost võis välja lugeda ainult seda, et me oleks võinud ka terve ta elamise probleemideta üle mõõta, on isegi mingisugune huumorisoon. Vastasime, et ära viia ei kavatse, lihtsalt oli vaja korraldada mõningasi mõõtmisi, kuna käsil on ühe seikluse lahendamine. Vastus tundus olevat täiesti selge ja piisav, sest rohkem küsimusi ei tulnud. Suuremat ilukõnet pidamata soovisime kena õhtut ning ronisime neljas kord üle aia auto juurde tagasi.

Täis optimismi võtsime ette viimase küsimuse, kuid jõudes punkti vägagi hämaras ning olles teinud ühele metsasalule terve tiiru peale, olime sunnitud piinlikkustundega koju voodisse pagema. Ei saanud abi ka koeraga jalutanud meesperelt, kuna isa näitas kivi asukohaks ühe suuna ning poeg teise suuna. Veel kord tuli alla vanduda ning viimane küsimus järgmisesse päeva lükata.

Sel viimasel korral olime jällegi korralikult ettevalmistatud, hoides käes kolme erineva mõõtkavaga maa-ameti kaarti kivi koordinaatidega. Teekonnale võtsime kaasa meiega matkamiseks julgust kogunud Veiko, et saaks metsas korralikult laiali hargneda. Veiko ise alustas viivitamatult hargnemist ning kadus puude taha. Meie Heleniga hoidsime rohkem kokku, minnes teineteisest kõige rohkem 10 m kaugusele. Kammisime lähedalasuva metsa korralikult läbi, kuni tekkis mõte, et oleme äkki oma õhinas liiga kaugele läinud. Liikusime tagasi ning otsustasime, et kuna kivi ei pidanud teest väga kaugel olema, siis liigumegi metsas paralleelselt teega. Suur oli meie üllatus, kui me kivi sellist metoodikat kasutades tõepoolest kähku üles leidsime. Hüüdsime Veikot, kelle hääl tundus kostuvat kaugemalasuva küla tagant ning saatsime ära viimase vastuse.

Meie esimene suur seiklus oli lõpule viidud. Kaotajaid polnud, kõik jäid ellu ja vigastusteta (peaaegu – Veiko kaotas nööbi) ning tundsime ainult suurt kahetsust, et kõik on tõepoolest läbi. Lohutav oli teadmine, et järgmised seiklused vajavad ka lahendamist.

Advertisements