Itaalia

2009

1. päev.

Tegelikult peaks alustama eelmisest päevast, mil mul jäi kurk haigeks ning palavik tõusis peaaegu 38ni. Tekkis tõsine dilemma – minna või mitte minna   . Aigar pani kogu mu palaviku lennuhirmu arvele ning hiljem paistis, et selle koha pealt oli tal ehk isegi õigus. Igatahes selle esimese päeva hommikul sai otsuseks võetud, et esialgu lähme Riiga ja vaatame, mis saab edasi. Kui ma end ikka väga nirult tunnen, siis sõidame koju tagasi.

Riiga jõudes kirusime külma ilma ning mina ühtlasi oma otsustusvõimetust. Enesetunne polnud suurt paranenud. Seega esialgu läksime hoopis pizzat sööma (sujuv üleminek Itaalia toidule). Mina alustasin ühtlasi oma teejoomistuuri.

Pärast sööki tundsin ma end juba päris hästi, kuid mõte lendamisele tekitas endiselt paanikat. Läksime istusime tükk aega Riia bussijaamas, mina tõsiselt pead murdmas, et mis ikkagi edasi. Hirmutas mõte haigena Itaalias olla, samas ei tahtnud reisi ära jätta ainult mingi külmetuse pärast. Kohvikus kuulsin aga järsku raadiost tuttavat muusikat, mis tekitas kena energilise ja rahustava tunde ning võtsin vastu äkilise otsuse – lähme Itaaliasse. Aigar uuris, kas ma olen nüüd ikka päris kindel, kuna sinnani kõikusid mu otsused nagu termomeetrinäit. Riia lennujaamas tundsin taas paanikat lähenemas, kuid kuna me jõudsime üsna viimasel minutil, siis polnud eriti aega istuda ja mõelda. Registreerisime (mille eest pidime veel mõningase summa välja käima) ning jooksime lennukile. Seal jäin starti ootama. Olin igaks juhuks enne juba palderjani sisse võtnud ning paistab, et see mõjus päris hästi. Igatahes õhku tõusmisel ma hoidsin küll Aigarist kramplikult kinni, kuid väga hull siiski ei olnud. Eriti hea oli veel see, et väljas oli kottpime ning ma ei näinud suurt midagi.

Terve lennu aja ma küsisin iga väikese jõnksatuse kohta, mis see võiks olla ja ega me alla kukkuma ei hakka. Kuid üldiselt sujus kõik rahulikult. Ning Bergamosse jõudes oli ka mu palavik kadunud.

Bergamos sadas vihma, kuid see-eest oli 9 kraadi sooja (Riias oli -1), mis tundus uskumatult soe. Jooksime lennujaama ning arutasime, kuidas Milanosse saada, kus oli meie ööbimiskoht. Üsna kiirelt avastasime, et otse ukse eest viibki kohe buss Milanosse ning edasi järgnes juba pool tundi bussisõitu pimedas Itaalias.

Milanos ei saanud pimedas sõites õieti mingeid elamusi. Elamused hakkasid pihta siis kui me bussi pealt maha ronisime ning arutasime, kuhu peaks edasi minema. Aigar juurdles, et huvitav, kuhu kõik need inimesed bussi pealt lähevad ning otsustas kiirelt, et lähme nende järele. Tegime ilusa ringi ümber Milano raudteejaama, mille taha buss oli pidama jäänud ning jaamas sees hakkas taas arutelu, kuidas hotelli saab. Uurisime kaarti, uurisime busse ja saime lõpuks isegi bussi numbris selgusele. Milles me aga selgusele ei jõudnud oli see, kust see buss väljub. Hakkasime mingis suunas liikuma, mis alguses tundus loogiline, kuni ma ühel tänavanurgal küsisin, kas me lähme ikka õiges suunas. Aigar vaatas kaarti, vaatas tänavaid, mulle otsa ning keeras otsa ringi. Seega tuldud teed tagasi ning otsimas ümmargust muruväljakut, kuna selle ääres oleks pidanud olema bussipeatus. Jõudsime taas raudteejaama juurde ning eks sealsamas lähedal see plats ka oli. Loomulikult käisime kõik bussipeatused läbi, enne kui leidsime selle õige, mille ees meie buss ka seisis. Jooksime bussi peale, kuigi selleks polnud mingit vajadust – juhti polnudki. Oodates juhti, arutasime omavahel, kust saaks bussipiletid ning samuti – millal peaks maha minema. Lootsime, et bussijuht oskab inglise keelt, kuid nähes tumedaverelist itaallast istmele vajumas, kadus see lootus kiiresti. Aigar võttis välja oma Itaalia-Inglise vestmiku ning asus välja selgitama, kas pileteid saab juhi käest. Ei saanud. Lõime sellele käega ning Aigar küsis edasi, kas see viib meid sihtkohta. Sellele saime jaatava vastuse, kuid kus maha minna, seda küsis Aigar juba poolel teel sisse tulnud reisijate käest. Sõitsime tont teab kuhu, kuni ühel hetkel meile anti märku, et võiksime maha minna. Ronisime maha ja nägimegi kohe hotelli nime, kuhu oli vaja jõuda.

itaalia (4)Hotelli minnes tekkis tahes-tahtmata tunne nagu oleks jõudnud türklaste varjupaika. Vastu tulid tumedanahalised habetunud tüübid, kuigi ilusasti korralikult ülikondades ning leti ääres võttis meid vastu üsna mõrtsukaliku välimusega administraator. See ei saanud üldse aru, millest me räägime – mis ruum, mis tähendab broneeritud, kus me broneerisime. Näitasin lõpuks telefonilt messi, mis oli broneeringu kinnitus ja see selgitas tüübile lõpuks asja. Järgnes hulk sebimist, ootamist, kuni tuba meie jaoks vabastatakse ning lõpuks anti meile võti ja me vajusime oma tuppa.

Tuba oli pisike, telekast tuli mingi jama ja me olime ühel nõul, et selle eest küsida 60 euri, on täielik liialdus. Ilmselt ainult seepärast nii kõrge hind, et asus suht keskuses. Kuid ööbimiseks käis see koht küll ning oli ehk kohati isegi parem kui hilisemad ööbimiskohad, millega tutvust tegime.

2. päev.

Hommikul saime nö hommikusööki, mis koosnes sissepakitud röstsaiast (see oli väga populaarne igas hotellis) ning kohvist. Kohvi kohta küsiti meie käest, kas me soovime Italiano või Americano. Aigar vastas, et Italiano, mille peale toodi meile sõrmkübaratäis kohvi. Americano oleks olnud mõistagi suurem, kuid üldiselt see mind enam eriti ei huvitanud. Ma soovisin veel teed, mille peale vaadati mind sellise näoga, et kuidas ma julgen nii palju hommikuks küsida. Kuid teed mulle toodi ning saime ka hommikusöögist jagu. Seepeale tegime sealt hotellist kiiresti sääred.

Läksime taas välja vihma kätte ning hakkasime kõndima lennujaama poole, kust pidime rentima auto. Kelle idee see jalgsi minek oli? Igatahes olime käinud vist vaid veerand tundi kui läksime ühte kohvikusse sisse ning võtsime veel ergutuseks juua. Mina siis teed ja Aigar ühe suurepärase cappucino, mida ta õhkas veel terve Itaalia aeg taga, et see olevat olnud parim. Kohvik oli üsna hubane. Alguses vaatasime, et mingi pisike urgas, kus pole laudugi, kuid joogid kätte saades avastasime hubase tagaruumi, kus 4 vanameest mängisid kaarte ning mingi paar jõi hommikukohvi. Sirvisime Itaalia ajalehte, kust saime peamise info kätte – milline on ilm (ja see oli vilets), jõime joogid lõpuni ja lonkisime edasi lennujaama poole.

Kuskil sellises kohas, kus majad juba otsa lõppesid ning tee viis kuhugi lõpmatusse, otsustasime vaadata, kas lennujaama siiski ka mõni sõiduvahend liigub. Kõigepealt uurisime tramme, siis aga jõudsime selgusele, et ainult buss viibki sinna ja peatus asub veel suht kaugel (so on siis u 300 m kaugusel). Vihmaga pole just meeldiv Itaaliaga tutvuda, seega kiirustasime peatusesse ja ligunesime bussi oodates. Bussi minnes avastasin üllatuse ja rõõmuga, et selles sõidukis müüakse pileteid kompostrites. Kuid seni, kuni me münte kokku lugesime ja arvutasime, jõudis buss juba kohale. Nii et teine jänesesõit Itaalias.

Lennujaamas viibisime kokku 6 tundi. Seda põhjusel, et rendiauto firma ei tahtnud meile autot anda, kui meil ei ole 7000 kr tagatiseks anda. Raha meil nii palju ei olnud, seega esimene mõte oli, et peame autost suu puhtaks pühkima ja siis ka uue plaani tegema, mida me Itaalias teeme 5 päeva. Teine mõte oli, et võiks ju kelleltki rikkalt inimeselt (seega minu vanematelt) raha laenata. Kõik oli kena, kuid koodikaarti mul arusaadavalt kaasas polnud, krediitkaardi konto numbrit ma ei teadnud (pole kunagi peast teadnud) ning lisaks tuli välja, et ma ei mäletanud enam oma panga kasutajatunnust. Proovisin erinevaid variante, proovisin isegi nii, et joonistasin klaviatuuri paberile… kuid lõppes see kõik sellega, et läksin paanikasse ja number läks täiesti meelest. Seega 4 tundi me puhtalt istusime niisama, mina tuletamas meelde numbreid ning suhtlemas pangaga, kes ilmselgelt pidas mind mingiks suliks, kes tahab kellegi kontole sisse murda. Ma nimelt iga 10 min tagant helistasin ja küsisin, kas see on minu kasutajakonto number. Aigar teatas 4 tunni pärast, et ta on külastanud kõiki wc-sid selles lennujaamas ning võib peast öelda, millises mis puudused on. Lõpuks kui olime ilmselt juba mõlemad lootuse kaotanud, mul miski sähvatas. Kasutajatunnus tuli selgelt meelde ning sama selgelt tuli meelde ka see, et olin tagunud kõik see aeg vale parooli sisse. Uus katse, mis lõpuks läks õnneks. Minu paroolikaart oli Aigari tuttava käes, kes oli telefoni otsas, et mu vanemad, kes olid teise telefoni otsas, saaksid kontole sisse minna ning krediitkaardi konto numbrit vaadata ja siis raha sellele üle kanda. Seda lõputuna näivat asjaajamist kroonis lõpuks edu – saime tagatisraha ning läksime võidukalt autot laenutama.

Laenutuses olid vahepeal meie andmed juba prügikasti visatud arvates ilmselt, et me enam tagasi ei tule. Nüüd kougiti need prügikastist taas välja, siluti sirgeks, Aigarile anti ühtlasi tagasi lennupileti broneeringu kinnitus, mis oli meil ainuke ning vormistati auto meile. Kui see lõpuks käes oli, läksime laenutasime navigaatori, kuna tundsime juba ette, et ilma selleta me Itaalias hakkama ei saa. Suundusime parklasse auto järele ning pärast väikesi segadusi käigukangiga (kus on tagurpidikäik jms), liikusime lõpuks lennujaamast minema.

Navigaator oli kena küll, kuid meile veel harjumatu oma keelude-käskudega, seega pärast väikest valearvestust leidsime end taas lennujaamast, millega me 10 min tagasi olime hüvasti jätnud lootuses seda 4 päeva jooksul mitte näha. See oli üsna vihastav, kuigi mind ajas situatsioon naerma. Ilmselt oli minul tegu ka närvipinge alanemisega, kuid Aigaril hakkas see just tõusma, sest sõitmine Itaalia teedel pole see, mis sõit Eesti teedel. Alguses olime mõlemad krampis, kuid linnast välja saades hakkasime juba rahunema.

Olime enne reisi nõuks võtnud kiirteedele mitte minna, et raha kokku hoida. Pärast kaht tundi sõitu ning olles siis läbinud vaid 70 km, tundus see väga vale otsusena. Igatahes, kuna vahepeal olid meil kõhud tühjaks läinud, peatusime ühes Itaalia külas, et pizzat süüa.

Läksime mingisse baari sisse, mis tundus kohutavalt väike olevat. Kui aga kuuldi, et soovime süüa, juhatati meid taas kuhugi taharuumi, mis oli tõeline restoran – paljude suurte laudadega ning kamin kõige keskel. Võtsime istet ning tellisime (üllatus-üllatus) pizza. Seal sai aga ka selgeks, et tee kui jook ei ole itaallastele eriti tuttav. Jäätee – jah, kuid kuum tee – ei. Kui see tee aga lõpuks saabus, oli see kenasti kannuga serveeritud. Ei mingit lihtlabast tassiga kohale toomist, kus pool veest veel üle ääre on läinud. Kannude suurus erinevates kohtades muidugi varieerus ning selles kohvikus pakuti vist kõige suurema kannuga teed üldse terve reisi jooksul.

Kui me sealt lõpuks rahulolevatena välja tulime, et teed jätkata, jõudsime kiirele kokkuleppele, et parem kulutada raha kui veeta terve öö Itaalia käänulistel külateedel 50 km/h. Pidime jõudma Varazzesse, kuid olime vaevalt poolel teel.

itaalia (74)Navigaator juhatas meid ilusasti (lõpuks) kiirteele ning siis läks lahti alles tõeline sõitmine. Kuni sinnani polnud meil aimugi, et kiirteed on nii siledad, sirged, autodest tühjad ja… vajalikud. Läbisime tunni ajaga tee, mis oleks meil võtnud muidu aega pool ööd. Ning see kõik maksis kokku vaid paar euri. Leidsime, et kiirteedelt me enam maha ei tule, olgu kui tahes kallid.

Teel Varazzesse nägime tunneleid. Palju tunneleid. Minul oli see esimest korda sõita nii pikkades tunnelites ning paarkümmend esimest võtsid ikka väga kõhedaks alguses. Kuna kiirteedel on lubatud kiiruseks 130 km/h, siis tundus tunnelisse kihutamine ja sealt jälle väljumine hoopis jubedamana kui lennukiga sõitmine. Iga natukese aja tagant pidi haigutama, et kõrvad lukust lahti läheksid. Oli täiesti pime, kuid oli mingi aimdus, et sõidame läbi mägede. Oli isegi näha ähmaselt mingeid tumedaid süngeid varjusid enne tunnelisse kihutamist. Pärast sellist peadpööritavat sõitu oli hotelli jõudmine tõsine kergendus.

Sellest hotellist on vaid head mälestused ning sinna oleksime mõlemad tahtnud isegi veel tagasi minna (ainukesena kõikide teistega võrreldes). Ainus probleem oli alguses sinna sisse saada. Käisime ukse tagant ukse taha, otsisime inimesi, kuni lõpuks tuli keegi tüüp trepile suitsetama, kes näitas meile kellanuppu ukse kõrval. Hakkasime tobedalt naerma ning vajutasime nuppu, kuid tükk aega ei juhtunud midagi. Liikusime jälle ringi, kuni lõpuks tuli peremees kuskilt ruumide sügavustest meid tervitama. Alles sisenemisel saime aru, et olime kuskil tagaukse juures kella andnud, eesuks oli hoopis teisel pool maja. Aga peremees oli väga lahke – andis meile kimp võtmeid ning näitas, et see on välisuks, see on tõkkepuu ülestõstmiseks, see on toavõti… Lihtsalt võta võtmed ja tee, mis tahad. Milline usaldus. Aigar võttis võtmed, parkis auto ilusasti taha hoovi ning läksime üles tuppa.

See oli ikka hoopis midagi muud kui eelmise öö türklaste hotell. Kuigi aknakatted tõusid üles sellise kolinaga nagu oleks maja kergitanud, oli siiski väikesest tekkinud pilust näha öine merevaade ning kauguses mingi linn. Kuid üldiselt olime liiga väsinud, et veel midagi nautida, seega läksime lihtsalt magama, lootes, et hommikul on need vaated veel alles.

3. päev.

itaalia (27)Kuigi mul oli kurk kibe ja nina nohune, oli see siiski suurepärane öö ning ma magasin kui kott. Hommikul sundisime end kuidagi hommikusöögi ajaks tõusma ning alla jõudes avastasime väga rikkaliku söögilaua. Ei olnud ainult röstsaiad, vaid ka saiakesed, hommikuhelbed, jogurt ja vähe suurem kohv. Sõime mõnuga ning hiljem pildistasime oma toa aknast avanevat vaadet, mis öösel suures osas nägemata jäi. Esimest korda nägin Vahemerd ning kauguses mägesid.

Eelmisel õhtul olime jõudnud selgusele, kui suure optimismiga oli tehtud meie Itaalia reisiplaan. Pooltest kohtadest pidime loobuma, sest me lihtsalt poleks jõudnud sinna. Me olime totaalselt valesti arvutanud teedel liikumise kiirust, kuna oleme harjunud Eesti teedega – 200 km võtab aega 2 tundi ja kõik on lihtne. Aga Itaalias… 200 km võib võtta kuni 4 tundi aega ning kui eirata kiirteid, siis koguni terve päeva. Seega olime teinud uue reisiplaani. Hommikul sõidame Genovasse ning sealt hiljem Monacosse.

Genovasse sõites nägime alles nüüd, millistest mägedest ja tunnelitest me öösel läbi sõitsime. Aga öösel oli see kuidagi hirmutavam. Või olin ma juba ära harjunud. Igatahes Genovasse sõites ei olnud enam nii suurt närvikõdi. Muidugi ma räägin endast. Aigar, kes pidi juhtima, ei tundnud end ilmselt üldse nii hästi. Mina aga vaatasin ringi, pildistasin ning isegi filmisin tunnelis sõitu. Samas ilm läks järjest kehvemaks, nii et kui Genovasse jõudsime, siis sadas taas vihma.

Käisime vaatasime üle kohaliku vaatamisväärsuse – Genova majaka ning käisime seejärel kaubanduskeskuses, kus kohvikus ma jälle teed jõin – tibatillukese kannuga toodud (kindlasti reisi väikseim). Keskusest ostsime vaid süüa, millest osa sööb Aigar veel siiani. Seejärel lasime Genovast jalga, et minna Monte Carlosse raha laiaks lööma.

Mida Monaco poole, seda ilusamaks ilm läks ning ühe mäe taga oligi ilus päikesepaisteline soe Itaalia. Ühes autogrillis tegime väikese peatuse, et juua kohvi ning pildistada palme ja sinist Vahemerd. Edasi Monaco poole minnes muutus tee üha käänulisemaks, järsemaks ning mulle tuli tahes-tahtmata meelde film “Fantoom”, kus Fandor ja Helene sõitsid piduriteta autos mäest alla, ühel pool kaljusein, teisel pool kuristik ja meri. Täpselt sama tegime ka meie, ainult selle vahega, et meie autol olid veel pidurid olemas. Kõige kitsamates kohtades sõitsid veel ka jalgratturid ning minus süvenes veendumus, et need topivad end alati, olenemata riigist, kõige hullematesse kohtadesse.

itaalia (107)Teekond Monacosse oli väga huvitav, kahjuks aga jäid pildid tegemata kohtadest, kust oleks saanud veel hea üldmulje teest, mida mööda sõitsime. Siis aga jõudsime Monte Carlosse ning see järsak ununes, kuna vastu võttis päikeseline, soe ja väga kirev linn, täis palme. Palme olen siiani näinud kasvamas vaid botaanikaaias, seega olin vaimustuses parkidest ja aedadest, millest mööda sõitsime.

Kõige olulisem oli leida autole koht, et saaksime ise linnaga vabalt tutvuda. Suurt me seal tiirutama ei hakanud, vaid valisime suht esimese ettejuhtuva parkla, mille hind ei tundunudki nii väga kirves olevat. Ega meil valikut ka suurt polnud. Parkisime auto kuhugi sügavale maa alla ning otsustasime seda vaadata hiljem, kuidas tasumine toimub. Läksime päikese kätte ning otsustasime kohe üles otsida Monte Carlo kasiino.

Tee läks läbi palmiderohke pargi ning ühel hetkel vaatasimegi kasiinole otsa. Rahvast oli murdu – tundus, nagu oleks seal toimunud mingi üritus. Lähenesime aeglaselt, kuni mind pidas ühtäkki kinni üks mutike, kes soovis endast pilti mingisuguse hotelli taustal, kus tema ja ta mees olid kunagi 60 a tagasi peatunud vmt. Tegin paar pilti ning ta jäi veel tükiks ajaks rääkima endast, oma mehest, lõpuks venelastest ja kuidas talle see rahvas meeldib ning siis ka seda, et läheb suvel Eestisse. Kui ma temast lõpuks pääsesin, hiilisime Aigariga ettevaatlikult kasiino poole, juureldes selle üle, kas meid ikka sisse lastakse nii nooblisse kohta. Kui nägime, et uksel tulevad vastu ka sellised teksades tüübid nagu meiegi, läksime julgemalt edasi ning astusimegi kasiino pardale. Kasiino nägi seestpoolt välja nagu Tsarskoje Selo Peterburis. Kulda ja karda ja kõik läikis ja peegeldas. Kuna me polnud tükk aega külastanud ühtegi wc-d, suundusime kõigepealt seda otsima ning see oli kahtlemata kõige nooblim tualett, mida reisi jooksul külastasin. Eriti vaimustusin vetsupotist, mis pärast vee tõmbamist hakkas pöörlema ja keerlema, kuna puhastati prill-lauda ja potti ja kõike, mis inimesega on kuidagi kokku puutunud.

Kuna pildistada ei tohtinud, siis polnudki muud teha kui minna kasiinosse. Sellesse kõige uhkemasse osasse meid muidugi ei lastud, sinna pääses vaid õhtutualetis. Läksime seega lihtsalt automaatide juurde, kust ma avastasin nii tuttava kassimängu. Tühja me muidugi midagi võitsime… Raiskasime paarkümmend euri, mis oli piiriks, kust edasi me enam ei kulutanud ja läksime taas välja päikese kätte. Restoranidest pidime loobuma, kuna õhtusöögiraha me ei võitnud. Seega lihtsalt jalutasime, nautisime ümbrust ja lõpuks leidsime pikal mereäärsel alleel hulga pizza söögikohti, millest siis ühe välja valisime.

Kõhud täis, panime kaardil paika marsruudi, mille äärde jäid mõningad olulisemad vaatamisväärsused (fantastiline oli okeanaarium ja selle pargid) ja läksime neid vaatama. Teekond oli üsna pikk, seega kui jõudsime tagasi parklasse, otsisime kiiresti üles makseautomaadi ning vajusime autosse puhkama. Kuna öömaja meil broneeritud polnud, siis nüüd hakkas alles jaht selle leidmisele.

Alustasime ühest tee äärde jäävast külast, kus leidsime küll ühe B&B, kuid see asus ühe väga kahtlase näoga itaallase eluruumides, kus mina olin kindel, et uks tuleb seestpoolt ööseks barrikeerida kui peaksime sinna tõesti jääma. Vaatasime viisakusest koha kiirelt üle, teatasime, et mõtleme selle peale ning jooksime minema. Tagasi sinna ei läinud. Käisime üsna mitmed külakesed läbi, kus 1 tärni hotellid olid tegevuse lõpetanud, 2 tärni hotelle lihtsalt polnud nähagi ning 3 tärni hotellid olid liiga kallid. Käisime ka ühes kohvikus vahepeal end kohviga turgutamas ning ühtlasi informatsiooni hankimas, kus lahked itaallased olid väga abivalmilt meid aitamas. Küll aga omasime erinevaid arvamusi odava hotelli osas. Nimelt itaallased näivad arvavat, et 80 euri per person ongi väga odav koht. Igatahes tõesti odava ja hubase öömaja leidsime u neljandast külast, kuhu me siis ka kergendusega peatuma jäime.

4. päev.

Taas hommikul kiire hommikusöök ning suund Torinole. Teekond oli jube. Maastik hakkas meenutama Inglismaad (kus ma pole küll käinud, aga filmidest tuttav). Ilm oli vihmane ja külm ning põldude kõrval sõitmine ei tekitanud isegi mingeid pildistamissoove. Torinos paistis alguses kena soe päike, kuid kuni me parkisime auto kuhugi keskusest üsna kaugele (tegelikult tahtsime infopunkti, mis oleks pidanud seal asuma, kuid teps mitte ei asunud) ning võtsime suuna keskusele, läks ilm taas vihmaseks nagu Itaaliale kohane, nii et üritasime vaatamisväärsustest kiire pildi saada ja edasi liikuda. Mina käisin ära Egiptuse muuseumis, mis pidi olema Euroopa parim. Tjah, ma ei tea nüüd… seal oli ainult terve kari koolilapsi, nii et tundus, nagu see täiskasvanutele mõeldud polekski. Tegin sees kiire ringi, uurisin muumiaid ning tõsiselt vahva koht oli suur kujude saal, kuid siis oligi kõik ja ma otsisin Aigari üles, kes tiirutas selle aja kuskil linnas. Mõtlesime, et aitab pizzade söömisest ning läksime kuhugi buffe restorani, kus selgus, et buffe on otsas mis otsas, kuid kuna olime ikka väga haledate nägudega, mindi kööki ja kraabiti pottidest midagi kokku. Tegelikult oli see väga hea söök vahelduseks ning isegi kõhu sai üsna täis. Kuna ilm läks järjest külmemaks, siis tahtsime ülejäänud vaatamisväärsusi näha läbi City Tour bussiakna ning oodates bussi istusime pool tunnikest kohvikus, kus ma kohusetundlikult teed jõin. Kui aga aeg kätte jõudis selgus kurb tõsiasi, et bussid enam ei käi, nii et pidime käima kas jalgsi või sellest kõigest üldse loobuma. Otsustasime kiirelt, et käime jalgsi ühe vaatamisväärsuse juures ja siis aitab küll. Otsuse tegemine oli kergem kui selle vaatamisväärsuseni kohale jõudmine. Nimelt kuigi mina olin veendumusel, et nimetatud torn asub tagasitee suunas, võttis Aigar miskipärast hoopis teise suuna ja nii me lõpuks tiirutasime ringi nagu peata kanad, saamata enam õieti aru, kus me üldse oleme, rääkimata sellest, kuhu torn jääb. Kui me avastasime end lõpuks tuttavalt platsilt, nägime eemal ka vajaminevat kuplit üle katuste paistmas ning siis läks juba kõik kiirelt. Kiire jooks Mole Antonellianani ja kuna ilm oli juba väga külm, siis sama kiire jooks autoni, et võtta suund Milano poole, kust lootsime leida ka ööbimiskoha.

Milanost me ei hakanud õieti odavat hotelli otsimagi, vaid võtsime kohe ette äärelinnad. Üsna odava hotelli leidsime Monzas ning olime tegelikult nõus igasuguse hinnaga, mis ei ole just väga palju üle 60 euri, peaasi, et saaks magada. Minul hakkas tervis taas kehvemaks minema, sest ilmselgelt olin vihmases ja külmas Torinos juurde külmetanud. Kuni Aigar läks kotte tuppa viima, istusin mina mornilt all söögitoas ja jõin teed. Alla tulles oli Aigari nägu vaatamist väärt ning ta teatas suure vaevaga tundeid vaos hoides, et tuba olevat fantastiline. Ma olin suht liiga läbi, et veel üllatuda, kuid ometi tegin teele kiire lõpu ning läksin vaatama. Noh, tuba oli muidu päris tavaline, ainus luksus oli wc pott voodi kõrval. Ja mitte kuskil mingi kardina või seina taga. Täiesti avalikult voodi kõrval.

Öö oli minu jaoks väga sant. Magada ei saanud, kuna kurk valutas hullult, lisaks hakkas hääl ära kaduma ning tekkisid raskused hingamisega. Seega hommikul olin ma suht läbi omadega, ometi pakkisime asjad kokku ja läksime Milano vaatamisväärsustega tutvuma pärast auto tagasi andmist.

Auto tagasiandmine läks kiiremini kui selle kättesaamine. Kuigi meil oli Milanost üsna kopp ees, käisime siiski vaatamas katedraali kui Milano põhilist uhkust. Pärast seda läksime kuhugi kohvikusse, kuna ma tundsin, et pean saama süüa ja teed, et enesetunne kuidagi normis püsiks. Aigar vajas enesetunde hoidmiseks pudelit Itaalia õllega. Sealt lahkudes saime sõita ka Itaalia trammiga, mis nägi välja nagu oleks see just äsja trammimuuseumist lahti lastud rahvale vaatamiseks.

Jõudsime jälle raudteejaama, kus pidime istusime Bergamo bussile, et sõita linna, kust hommikul vara pidi väljuma lennuk. Raudteejaamas ma otsisin meeleheitlikult wc-d ning kui selle lõpuks leidsin, siis ei osanud ma sinna kuidagi siseneda. Ega siis Itaalias ei käi wc-sse minek nii lihtsalt, et lähed uksest sisse, annad mündi mingile mutile ja siis räpasele potile. Ei, seal tuleb minna mingi klaasseina juurde, kus pead pistma mündi ühte pilusse, nii et klaasuks läheb lahti, lähed teisele poole, kus on suur avar hästi lõhnav ruum hulga ustega, mille kõigi taga on korralikult puhastatud wc-pott.

Ma panin mündi küll pilusse, aga midagi ei juhtunud. Teised käisid sisse-välja, mina seisin ja arutasin, mida ma valesti tegin. Lõpuks hakkas teisel pool seina mingi väike mees seletama, kuidas sisse saab. Ilmselt wc-giid. Kuna ma millestki suurt aru ei saanud, tuli ta minu juurde ning hakkas uuesti seletama. Et võtku ma münt ja pangu ma see sinna sisse. Ma seletasin, et ma paningi mündi, aga ustele see ei mõjunud. Siis ta hüüatas – ohoo – tegi pilu alt mingi karbikese lahti, näitas, et sinna see münt kukkunud ongi, kõik on õige ja pani mündi uuesti pilusse. Uksed läksid lahti ning ma läksin kiiresti läbi, enne kui raha mõju lõpeb. Tagasi lootsin, et saab kergemini ja tõesti, õnneks siis ma enam kohaliku wc-giidi abi ei vajanud.

Bergamo bussile minek läks valutult ning Bergamosse jõudes läksime kõigepealt lennule registreerima, mis tahtis jälle raha saada, kuna uhked masinad tahavad identifitseerimiseks ID-pileteid, pilte jms jama, kuid printimine ei tööta. Keeldusime summat maksmast, lootes Bergamost leida mõni koht, kus saaks trükkida vähe odavamalt ning läksime infosse uurima, kus Bergamo otsas leiaks öömaja. Õnneks oli infos võimalus kasutada internetti (ainult selleks otstarbeks muidugi). Otsisime üsna kiirelt mingi suht odava koha, kust oleks võimalik ka jalgsi lennujaama minna, kui ühistransport ei peaks varajastel hommikutundidel veel töötama. Kui me aga alustasime sinna sõitmist, hakkas meie entusiasm selle koha peal vähenema, et peaks kell 4 hommikul selle tee jalgsi läbima. Kohale jõudes uurisime busside sõiduplaane ning kuskilt ei lugenud välja, et nii vara hommikul bussid sõidavad. Üsna masendunult läksime hotelli poole, mis õnneks asus lähedal.

Läksime mingisse eriti vanasse külma hoonesse, mille lift nägi välja nagu oleks selle korrasolekut viimati kontrollitud eelmisel sajandil. Läksime trepist üles ning meid võttis vastu kena energiline naisterahvas, kes aga ei saanud kuidagi aru, mis broneeringust me räägime. Ma ei tea, kas ta jäi lõpuks uskuma, et pool tundi varem me lennujaamas interneti vahendusel broneerisime endale toa, kuid kuna neil vabu ruume oli, siis saime broneeritud toa asemel endale hoopis 3 voodiga uhke (kuigi külma) toa. Läheduses asus veel suur köök, kus sai endale ise teed teha ja ka süüa võtta, kui tahtmine peaks olema. Anti meile taas võtmed kätte, et käige, kus tahate, aga lahkudes pangu me võtmed postkasti. Mis meile eriti rõõmu tegi oli see, et hommikul bussid siiski pidid käima ning just seesama spetsiaalne lennujaama liin.

Kui olime pakid tuppa paigutanud, võtsime võtmed ning läksime välja trükkimisvõimalust otsima. B&B perenaine teatas, et nurga taga on selline koht täitsa olemas, kuid see on põhiliselt mustade (black) meeliskoht. Leidsime, et me kannatame kõik välja, peaasi, et saaks trükkida ning läksime kohalikega tutvuma. Peaks ütlema, et terve Bergamo on mustade meeliskoht. Igatahes oli üsna kõhe seal ringi liikuda ning me hoidsime teineteisele üsna lähedale. Pärast mõningast otsimist leidsime tõepoolest ühe urka, mis pidi olema siis kohalik internetipunkt. Läksime sisse, kus paremal pool oli hunnik neegreid karjumas pisikestes telefoniputkades oma vestlust maha ning teine nurk oli täidetud arvutilaudadega nagu raamatukogus. Seisime kõhklevalt ukse juures kuni leti taha ilmus eemaletõukava välimusega mees, kellelt Aigar küsis, kas trükkida on võimalik. Kõik oli võimalik. Meile anti number, näidati laud ette ning kiirelt tegutsedes saigi lennule registreeritud ja vajalik materjal prinditud. Tasusime kiirelt ja tegime vehkat, kuna tänaval paistis hakkavad minema kakluseks (kesksel kohal oli mingi liibuvas riietuses mammi).

Otsustasime, et ei lähe veel kohe hotelli, vaid käime natuke ringi ja otsime miskit süüa. Kuigi ette jäi lausa MacDonalds, otsisime siiski mõnda poodi, kust saaks osta juua ja lihtsalt näksimist. Käisime üsna pika tee maha poode leidmata, kuni sattusime mingisse pagariärisse, kust ma sain fantastiliselt head beseed ning Aigar lisaks ühe õlle. Läksime hotelli tagasi, kus ülejäänud õhtu me lihtsalt logelesime. Mina üritasin eelkõige magada, et lennureisile vastu pidada.

5. päev.

Hommik saabus vastikult ruttu ning laialt haigutades suundusime bussijaama poole, kust pidi väljuma meie buss lennujaama. Ootasime tükk aega vihma käes ning vaatasime, kuidas närvilised stjuuardessid taksosid leida üritasid. Lennujaamas oli meil aega veel laialt, nii et mina läksin ja ostsin viimaste pisikeste eurode eest endale šokolaadi kokku. Vahepeal, kuni mina wc-d otsisin, toimus Aigari läheduses mingi intsident daamiga, kes arvas, et on lennukist maha jäänud ja üritas läbi klaaside lennukile joosta. Õnneks suudeti teda rahustada… ja õnnetuseks istus see daam hiljem lennukis meie kõrval. Kuid seda viimast panin ma vähe tähele, kuna lennukis haaras mind tõsine paanika. Seekord oli ilm ilus, selge ning päikseline ja ma nägin esimest korda, kus me tegelikult asume. Ei aidanud Aigarist kramplikult kinni hoidmine, pidin taas palderjani sisse võtma, et rahuneda suudaksin. See mõjus nii hästi, et julgesin lõpuks isegi aknast välja vaadata ja paar pilti teha. Kuid siiski oli tohutu kergendus kui Riias maandusime ning sealt edasi bussile läksime. Siiski on kindlam sõita maa peal kui õhus, tehke mis tahate.

Advertisements