Helsingi

2009

Hommikul kell 6 ärgata oli üsna vaevaline ning meeleolu ei parandanud ka teadmine, et ees seisab 11 tundi Helsingi linnas ringikõndimist. Ilm tundus olevat kohutavalt külm, seevastu sadamahoones oli meeldivalt soe ja palju rahvast, sealhulgas ka mõned tuttavad. Needsamad tuttavad rääkisid meile laeva pealeminemise erisustest. Nimelt Tallinnast Helsingi poole minnes uimerdatakse rahulikult alusele, kuid Helsingist tagasi tulles joostakse laevale tormi. Arutasime, miks see nii on, kuid alles hiljem saime teada.

Laevas kõndisime veidi ringi, mina arutasin mõttes, kus asuvad päästepaadid ning lõpuks vajusime sohvale lesima, kus oli küll jube külm, kuid siiski hea poolelijäänud une jätkamiseks. Seetõttu tundus aeg lendavat ning pool 11 olimegi Helsingi sadamas. Ilm paistis olevat läbi laeva akna ilus päikesepaisteline, aga seetõttu ka ilmselt väga külm. Olles juba laeval külmetanud, kujutasime ette 11 tundi külma käes kõndimist ning see ei täitnud meid erilise õnnetundega, kuid ootasime siiski kannatamatult laeva edasi-tagasi liikumise lõppemist, et astuda esimest korda Soome pinnale.

helsingi (6)Helsingis OLI külm. Kohe maale jõudes ma mõtlesin, et tegin vea, minnes talvel Soome. Sellisel ajal peaks rändama Kreekasse või Egiptusesse. Kirudes külma, surudes laenatud Helsingi linna kaardi kindlalt pihku, kihutasime kiirusega 20 km/h mööda kaid linna poole. Enne reisi olin saanud mõned õpetussõnad, kus asuvad mõned eriti silmapaistvad objektid ning kõige olulisem – i-punkt, seega tundsin, et pean juhtimise enda kätte võtma. Möödusime mitmetest restoranidest, millele isegi mõtlemine pidi olema keelatud, kuna hinnad olevat kohased ainult Soome pensionäridele. Ühel kitsukesel sillal pidasime korra kinni, heitsime kiire lühikese pilgu ühele kõrgele mälestusmärgile, mis kõrval seisis ning arutasime, kas meie arusaamad, kuhu suunas i-punkt jääb, ühtivad. Ei ühtinud. Mina näitasin ühes suunas, Veiko teises. Milles me ühel meelel olime, oli see, et vene kirik, millest mind enne reisi samuti informeeriti ja mis pidi sadamassegi ilusasti näha olema, paistis meile küll kätte (vähemalt nii me arvasime kuni Helsingist äratulemiseni). Seega i-punkt ei saanud olla kaugel. Vaatasime kaarti, veerisime Helsingi kohutavalt pikki ja koledaid tänavanimesid ning liikusime edasi, kuna külm ei lasknud kaua paigal seista. Lõpuks paistis eemal oodatud i täht, mille juures seisis kamp vene turiste, kaardid käes. Jooksime ukseni, sikutasime ja hakkasime vanduma. Suletud. Täna! Miks?! Lühidalt – vaatamisväärsustest pidime suud puhtaks pühkima. Ees seisis 11 tundi oma suva järgi ringikõndimist.

Panime tänavanurgal kiire plaani kokku – lähme vaatame seda vene kirikut üksikasjalikumalt (põhiliselt seetõttu, et ilmselt oli seal sees soe), mis nii ahvatlevalt lähedal oli. Kiirustasime kohale, tegime väljas paar pilti ning läksime kirikusse, et edasine plaan paika panna, kuna väljas ei tahtnud kaart külmast kangete sõrmede vahel püsida.

Kuna meie kaardil olid mingid vormitud kujundid isegi peale joonistatud, millest võis arvata, et need on mingid tähtsamat sorti vaatamisväärsused, panime nende järgi trajektoori paika. Tagantjärgi võib öelda, et nii ettevalmistamata, sihitut ja vaatamisväärsustevaeset 11 tundi pole kunagi olnud ja loodetavasti ei tule ka. Tegelikult kaardi järgi vaadates oli meie kõndimine ülimalt sihipärane, kuid sellel puudus kindel sisu. Vaatasime need hooned üle, mis ette jäid ja nentisime, et tegelikult on Helsingi igav linn. Imestasime, et kus on siis vanalinn ning paljukiidetud kaubanduskeskused. Meile jäid ette poed, mis nägid välja nagu säästumarketid. Kirikud olid hirmus tavalised ning kuulsat kaljukirikut me ei näinudki, kuna me ei teadnud, kus see asub (kes see siis küsima hakkas). Hoone, mida me pidasime kirikuks ning isegi mitte pildistamise vääriliseks, oli hoopis Soome Rahvusmuuseum. Ooperiteater oli nagu vannitoa kahhelkividest ehitatud. Aga mis meile meeldis oli lõbustuspark, mis asus kaljude otsas, kus Veiko harjutas libedatel jäistel kividel mägironimist. Ning Parlamendihoone oli võimas, paljude sammastega ning eriti rohkete trepiastmetega.

Liikudes tagasi keskuse poole, avastasime mitmeid suveniiripoode, kus ma kuhjasin endale nänni kokku ning Veiko vaatas pealt. Mina olin kindel, et paremaid poode ma Helsingis ei näe ning kasutasin juhust. Kuigi läbivaks teemaks olid Muumitrollid, leidsin siiski paar Helsingi pildiga nipsasjakest. Kuna ma ei kavatsenud endale osta ei riideid ega mööblit, mis pidi Soomes odav olema, polnud mõtet raha kaubanduskeskuste jaoks kokku hoida.

Kui olime kaardi järgi oma arvates kindlaks teinud, kus asub raudteejaam, mille lähedal pidi asuma buffee söögikoht (ainus koht, kus tasus üüratu summa eest süüa), liikusime edasi, kuid kohale jõudes nentisime, et see uhke hoone, mille ette jõudsime, küll raudteejaam olla ei saa. Lisaks avastasime, et nüüd jäid meie teele ette need kaubanduskeskused, millest puudust tundsime. Linn hakkas välja nägema juba nagu linn. Meie olime siiani kõndinud kuskil kõrvalistel agulitänavatel, mis pole ilmselt üldse turistide silmade jaoks mõeldud.

Kuid enne kaubandusse sukeldumist tahtsime süüa. Läksime söögikoha poole, mille nimi tuli mulle tuttav ette kui seda eemalt nägin (sõbranna kiitis, et see olevat hea ja odav koht), kuid ukse ette jõudes nägi paik välja, nagu oleks see juba 10 a tagasi kinni pandud. Veiko käskis küsida, mis sajandil sõbranna seal õieti söömas käis, kuid selleks polnud enam aega. Kõht korisemas, liikusime platsil ringi, kus söögikohti oli küll palju, kuid kõik hirmkallid. Lõpuks osutasin sildile, millele oli kirjutatud üks sõna, millest aru sain – buffet. Asusime sissekäiku otsima, kuna me ei tahtnud uskuda, et täissoditud kangialuses võiks paikneda kõlava nimega Tang Dynasty söögikoht, vastavatud ka veel. Lõpuks Veiko leidis täiesti normaalsest kohast ukse ning me astusime tõelisesse Hiina impeeriumi. Veiko läks uurima, mida sisaldab endast buffee söök ja palju süüa võib. Temal nimelt oli kavatsus end selle raha eest lõhki süüa. Kuuldes, et söögi sisse kuulub peale riisi ja nuudlite ka liha, vesi ja tee, hakkasime edasisi sõnu raiskamata riidest lahti koorima ning maksime tulevase kõhutäie eest. Seejärel suundusime pottide-pannide juurde ning kühveldasime ülisuurtele taldrikutele mitmekesist toitu. Võtsime peaaegu kõigest midagi ning asusime hävitustööd tegema. Esimese taldrikutäie järel oli minul tunne, et rohkem nagu ei tahakski. Veiko aga läks uue laadungi järele… ning siis veel ühe, kuna ma vahepeal rahustasin tema südametunnistust sellega, et kõrvallauas olev vanamees käis 5 korda sööki toomas. Mina käisin veel ainult magustoidu järel. Pärast sellist söömaaega oli tõeliselt mõnus ja pisut uimane olla. Vaatasime Veikoga veidi häguste silmadega teineteisele otsa ning arutasime, et peaks vist minekut tegema, kuigi krõbekülm ei meelitanud eriti välja minema. Kaarti polnud enam mõtet vaadata, kuna meile oli selletagi selge, kuspool sadam asub.

Kui me end lõpuks dünastia meelevallast lahti rebisime, läksime esimesse kaubanduskeskusesse, mis ette jäi. Seal ma tundsin, et ma ei jaksa enam kõndida ning üleväsimus tekitas täieliku joobnu tunde (mitte, et ma sellest midagi suurt teaksin). Komberdasin ringi, irvitasin iga asja peale ning miskipärast tundusid mänguasjad jube ahvatlev kaup olevat. Veiko pidi eskalaatoril peaaegu kaela murdma, kuna ma röögatasin just sellel hetkel kui ta oli trepile astumas “Näe, vaata!”, osutades mänguasjade poe poole. Seal olid lihtsalt vaimustavad pisikesed liikuvad loomakesed. Eriti lahe oli üks väike haukuv ja sitsiv koer, kuigi jänesel, kes ringi hüples, polnud ka viga. Peaaegu oleksin selle koera ära ostnud, kui Veiko poleks mind hõlmapidi poest välja tirinud. Kuid siis tabas mind lõpuks Muumitrolli haigus. Tükk aega olin suutnud sellega võidelda, kuid nüüd tundsin, et pean endale pehme Muumitrolli saama ja käisin kõikides ülejäänud poodides selliste silmadega ringi, mis nägid ainult valget Muumit. Ma arvan, et ainult seetõttu oskasime kaubanduskeskuses ära eksida, et mu orienteerumisvõime kahanes Muumitrolli pärast olematuks. Nimelt kui olime keskusele tiiru peale teinud, mille vahepeal Veiko ostis mingi eriti edeva lipsu (tõsi küll, kahjuks mitte endale), läksime välja ning suundusime teise suure värvilise maja poole, kus tundus samuti olevat palju poode. Läksime sisse, tiirutasime veidi ringi, kuni lõpuks sattusime kuhugi maa-alusesse võlvkäiku, mis viis vägagi tuttavasse kohta – eelmise ostukeskuse keskpunkti. Nägime tuttavat vanameest endiselt internetitehinguid sooritamas ning suurt telekat. Mõeldes, et kaubanduskeskuste ühendused tuleks ära kaotada, läksime tänavale, et minna kuhugi kaugemale, kuid sinna me ei jõudnudki, kuna minus tekkis nüüd vastupandamatu soov minna eskalaatoriga sõitma (sellisega ikka, mis teeb pika lennu). Metroosõidust ei julgenud esialgu veel unistada. Valisime välja koha, kus oli M silt, läksime sisse… ja avastasime end taas esimese kaubanduskeskuse südamikust teleka ees. helsingi (37)Lüües asjale käega kui eriti lootusetule juhtumile, läksime eskalaatorite poole, mis näisid viivat põrgusse. Arutasime, kas pileti peab ostma juba eskalaatorile minnes või kunagi hiljem ning vaatasime natuke, mida teised teevad. Kõik läksid pingevabalt otse trepile ning sõitsid sügavikku. Ainult üks tütarlaps, vaadates meid vähe pika pilguga, läks ühe posti juurde, asetas selle ette rohelise kaardikese, vajutas nr 4 ja läks edasi. Mis iganes see ka ei olnud, proovisime siiski piletita alla jõuda. Juhul kui oleksime teel kohanud kontrolöre, kes trahvivad piletita eskalaatorisõidu eest, oleksime trepil hädapidurit tõmmanud ning minema kapanud. Kuid kedagi sellist me ei näinud ning me sõitsime uhkelt, kuigi mina pisut kõheda südamega, alla. Seal tegi Veiko taas paar pilti (metroo kaugelt, metroo lähedalt jne), kuid mina hakkasin juba metroosõitu igatsema. Selleks oli vaja piletit. Ning eelkõige oli vaja teada hinda, palju sõit maksab, sest võib-olla me ei suuda sellist luksust omale lubada. Käisime perroonil ringi, uurisime metroo kaarti, unistasime, kuhu me igale poole sõidame kui ükskord pileti leiame, kuid piletiautomaati ei näinud. Ega siis midagi, seekord taevatrepile ning üles. Üleval tuttavas kaubanduskeskuses vaatasime nõutult trepi juures asuvaid poste ja mõtlesime, kust otsast sealt pilet peaks välja tulem, kui Veiko avastas eemalt päris tõelise piletiautomaadi. Ja siis läks pikalt ja laialt vaidlemiseks, millist piletit osta, kuidas osta, kui kauaks osta, millise raha eest osta… kuni Veiko suundus lõpuks ajalehekioskisse müüjalt infot küsima. Seal tuli muidugi välja, et kõik on imelihtne. Kõigest 2 euro eest saab tund aega sõita. Tundes end lootusetult lollidena, läksime enesekindla sammuga automaadi juurde ning ostsime suure õhinaga kaks piletit. Sõitsime eskalaatoriga taas alla, juba sellise tundega, et see võiks kiiremini liikuda, kuni all olime uue küsimuse ees – kuhu sõita. Küsimus, millele oleks võinud vastuse leida ENNE pileti ostmist. Vaatasime kaarti, panime marsruudi paika ning siis hakkasime juurdlema, palju neid metroosid seal õieti sõidabki. On neil kuskil mingid numbrid peal nagu bussidel? Ja üldse peaks neid palju rohkem olema, kui kaardi peal teid vaadata. 5 minutit mõistatuse lahendamist ning oligi asi selge – teed, mida me vaatasime ja mille järgi me lootsime sõita, olid trammiteed. Loomulikult oli olemas ainult kaks metrood, mis edasi-tagasi sõitsid (vähemalt antud kohas). Jäi ära meie unistus sõita kaardi teises otsas olevat vormitut hunnikut vaatama ning valisime siis lohutuseks hästi pika metroosõidu – Idakeskusesse. Vähemalt oli lootus, et seal me ei astu mingil hetkel 5ndat korda meile nii tuttavasse kaubanduskeskusesse.

Metroo sõitis ette ning meie trügisime sisse, üritades massi sulanduda. Minul tulid silme ette kõikvõimalikud filmid, kus metrootunnel õhku lasti, nii et paar esimest minutit olid üsna kõhedad. Kuid lõpuks tundus see olevat sama tavaline kui rongisõit Eestis, nii et kohale jõudes oli päris kahju, et see juba lõppes.

Idakeskuses ohkasime ühest suust – jälle shoppama. Kuid olles sõiduga pisut energiat kogunud, kõndisime kohusetundlikult natuke ringi, kuni ma avastasin poe, mis oli HIRMUS huvitav. Nimelt oli seal Muumitroll, mille ma lõpuks ära ostsin. Lisaks oli ta seal tükk maad odavam kui kesklinna kaubanduskeskuses. Äärelinna asi. Sellega olime oma kohuse täitnud ning võisime tagasi kesklinna sõita, kuna tunnipileti aeg hakkas otsa lõppema. Orienteerumisvõime tuli pärast Muumitrolli ostu nagu nõiaväel tagasi, nii et metroo leidmine ei valmistanud mingeid probleeme. Keeldusin ka vaidlusest, kuhu suunas tuleb sõita, vaid lükkasin Veiko pikema jututa metroo peale, mis äsja perroonile saabus. Seal olin nõus selgitusi andma, nagu Sherlock Holmes Watsonile, nii et lõpuks tunnistati üsna vastu tahtmist, et arutluskäik olevat loogiline. Kõik tänu Muumile.

Vanas heas kaubanduskeskuses mõtlesime, et aitab shoppamisest. Nagunii jõuame lõpuks ikka ringiga tagasi sinna ühte ja ainukesse keskusesse, seega otsustasime minna sealt nii kaugele kui võimalik, ehk siis sadamale lähemale. Olime täiesti kindlad, kus sadam asub, kuigi alguses tulid väheke ootamatud pöörded sisse. Teel sinna möödusime raudteejaamast, mida me olime pikka aega otsinud, liuväljast, mille esisel minagi natuke uisutasin omaenda saabastel, kasiinost, kuhu me sisse ei läinud, kuna seal oleks pidanud välisriided seljast võtma (need olid aga meie külge juba kinni külmunud) ning lõpuks ka tuttavast kirikust, mida me saabumisel kõige esimesena olime märganud ja mille seinal käis mingi valgusshõu. Natuke aega seda vaadanud ning muusikat kuulanud, liikusime siiski edasi, mõeldes juba heldimusega soojast pubist, kus teed juua (ning võib-olla ka kuskil aju sügavas sopis laevast, mis meid koju viib).

Kui varem ringi kõndides jäi igasugu pubisid ja kõrtse pidevalt ette, siis loomulikult kui vaja oli, ei olnud ühtegi. Käisime pika tee esplanaadil maha, et jõuda lõpuks kohta, mille nimi oli Sir Eino. Olime kindlad, et sellise nimega pubi ei saa normaalne koht olla, kuid tahtsime nii väga sooja saada, et otsustasime riskida. See ei olnudki normaalne koht. Seal pakuti ainult juua, juua ja veel kord juua. Ei mingeid snäkke ega muud söödavat. Teed me siiski saime ning teesorte oli neil koguni kaks, millest jäi järgi üks, kuna Veiko võttis selle viimasegi neilt ära. Vajusime laua taha ning tundsime soojusest rõõmu. Ühtlasi mõtlesime kurvalt, et see jääbki viimaseks kohaks Helsingis. Kell oli juba piisavalt palju, et sadamasse minna. Lugedes viimased eurosendid üle, lahkusime pubist Eino, et minna külma öhe.

Sammusime sadama suunas kui märkasime kirikut. Ja see oli siis nüüd see vene kiri, mis pidi olema “kõige silmatorkavam hoone, mille järgi orienteeruda, kui sadamast tulla”. Mida meie pidasime vene kirikuks (andku soomlased meile andeks, venelastest pole lugu) oli hoopis Helsingi Toomkirik. Silmad häbi täis, tegime sellest viimasest kirikust siis paar kohustuslikku pilti ning jalutasime sadamasse.

Sadamas oli meil laevale minekuni veel tund aega ning selle aja istusime maha esialgu kohvikus ning hiljem juba laululaval, kus üks mundris naisterahvas rääkis kõigepealt pika-pika soomekeelse jutu ning hiljem poole lühema ingliskeelse jutu. Viimasest saime aru, et laeval toimub karaoke, avatakse pood jm huvitavat, millele me eriti kaasa elada ei suutnud, kuna olime surmväsinud. Kuid see-eest hakkas nüüd laevale tormamise eelmäng pihta. Miks Helsingist tulles pöörase kiirusega laeva joostakse? Ikka seepärast, et eelnevalt on teada, kus on laevas kõige mugavamad kohad ning nendele joostakse tormi. Ehk siis meil oli plaan valmis – mina meelitan rahvajõugu eemale ning Veiko kihutab üle laipade eesmärgi poole. Olime enne jõudnud arusaamale, et kõige mugavam koht asub 7ndal korrusel. Hiljem tuli välja, et vale puha, see asus hoopis 6ndal. Ehk siis Veiko kihutas teadmata suunas ning mina jalutasin rahuliku sammuga, ise naeru tagasi hoides teiste tormamist pealt vaadates, 6ndale korrusele, täpselt õigesse kohta, kuhu Veiko minuga üheaegselt ähkides pärale jõudis. Vaev oli asjata – kohtadest jäime ilma. Alles hiljem kui olime käinud laevapoes shoppamas (viimaste sentide eest magusat ostmas), saime sama head kohad nagu Helsingisse minnes, akna ääres lebotamiseks. Kohalik Soome kultusbänd mängis, meie lesisime, muigasime päeva meenutades ning mõtlesime, et tegelikult oli kõigele vaatamata (eriti külmale) siiski tore reis.

Advertisements