Helsingi aardetuur

21.09.2009

Helen soovis, et keegi temaga Helsingisse kaasa läheks, kes aitaks tal 10 tundi mööda saata. Pakkusin välja, et ma olen siis saatja ning tegevusena võiks otsida Soome aardeid. Talle see mõte meeldis, kuna ta pole veel ühtegi välismaa aaret otsinud/leidnud. Oleks ta ette kujutanud, kui raske päev sest tuleb, poleks ta nii innukalt selle ideega nõus olnud.

Hommikune tegevusjärjekord. Kell pool 7 äratus, 7 kodust välja trammile, pool 8 trammilt maha, et minna appi Helenile, kes tiirutas kuskil Linnahalli juures ega leidnud A terminali üles. Edasi võis juba laeval hinge tõmmata, kuhu olime samamoodi peatumata jooksnud. Leidsime mingid nurgataburetid ning asusime tegevusplaani ja järjekorda välja mõtlema.

Esimese asjana panime aarete koordinaadid gepsidesse kirja. Siis leidsime, et kõht hakkab tühjaks minema ning suundusime laeval asuvasse sööklasse, kus hinna poolest kannatas osta ainult kaerahelbeputru (mis oli samas väga maitsev). Banaanide hind oli selline, et selle eest oleks Rimis saanud terve kimbu banaane, mitte vaid 2 tk. Kuid olin kindel, et päeva jooksul olen valmis ka sellist hingehinda maksma, et midagi süüa saaks, seega ostsin tee peale ka paar banaani.

Kuna selle aja peale hakkasid juba Finlandi saarekesed paistma, läksime tekile pildistama, kus Helen väga ettevaatlikult seina ääri pidi käis. Ta nimelt kardab kõrgust. Saime paar kohustuslikku pilti tehtud ning siis oligi juba aeg välja ronida.

Haarasime maale minnes endale Helsingi linna kaardid kaasa ja hakkasime optimistlikult astuma. Esimesena jäi ette turg, kus tegime paar rahalist väljaminekut. Helen muretses endale külmkapimagneteid (oli mingi sooduskampaania pehmetele eeslimagnetitele – 4 magnetit 10 euro eest vmt). Mina ostsin endale pisikese taskunoa-võtmehoidja. Teadsin, et ühe aarde juures läheb vaja ristpeakruvikeerajat, kuid selle olin unustanud kaasa võtta. Nuga läheb aga alati vaja, eriti koos küüneviili ja kääridega.

Siis oli aeg turistielu elada. Suundusime esimese aarde – Halkolaituri,Helsinki – suunas ning pildistasime kõike, mida kannatas vaadata. Kui aardeni jõudsime nägime, et ala on lintidega ümber piiratud, kuid paistis, et keegi ei pahanda kui üle piirde otsima ronisime. Pärast hetkelist segadust (nullis ei olnud midagi, mis oleks aaret meenutanud) leidis Helen karbi. Tema esimene Soome aare ja pealegi täitsa ise leitud.

Läksime edasi Eversti Aleksi juurde, mis viimase Helsingis käigu ajal mul leidmata jäi, kuna olin vale maja juures. Seekord, suuresti tänu Heleni gepsile ja minu mälule, jõudsime õige majani ning kuni Helen seinu ja aknaaluseid uuris, leidsin mina topsi. Kiired liigutused ning asi oli vormistatud.

gp21092009 (19)Järgmine oli Kruununhaan laitureita 1. Olin üsna veendunud, et karp asub silla all, seega ronisin mitu meetrit vee piiril libedatel kividel pigi lõhna sees, et mitte midagi leida. Käisime siis ringi, kuid minu veendumus aarde asukoha kohta ei kadunud. Üritasin veenda Helenit, kes tahtis terve ranniku pea peale keerata, et soomlased ei mata aardeid kivikuhjade alla ning üürikese aja pärast nägingi karpi. Lasin nüüd Helenil silla alla ronida, et ta saaks tunda sama rõõmu, mis minagi. Helen polnud mõttest üldse vaimustatud ning üritas mulle selgeks teha, et ta jääb sinna kinni. Mina aga jäin endale kindlaks – kas läheb tema või aarde jääb leidmata. Lõpuks väga kõhklevalt hakkas Helen silla alla ronima ning paari minuti pärast kuulsin sulpsatust ning Heleni vandesõnu, et ta astus vette. Hea, et Helen mu kahjurõõmsat nägu ei näinud. Igatahes läksid veel mõned minutid kui Helen õigesse kohta jõudis, et siis öelda mulle – aardes pole kirjutusvahendit. Siis kuulsin ma sillaalust kõminat teemal: kes krt selliseid aardeid teeb, inimeste tögamine… ja nii edasi samas vaimus, kuni läksin ja libistasin sillalaudade vahelt talle pliiatsi. Varsti hakkas Helen tagasi ronima ning läksin talle vastu, kui üks Soome vanamees tuli just sinna kohta seisma, kust Helen pidi välja tulema. Mõtlesime, et see on ehk vähe imelik kui üks tibi järsku silla alt välja roomab, seega jäi Helen paigale, vanamees pea kohal minuga juttu alustamas. Õnneks ei oska ma üldse soome keelt, seega oli meie jutuajamine suht ühepoolne. Ta uuris, mida ma pildistan ning kuna ma ei saanud öelda, et pildistan üht neiut silla all turnimas, siis näitasin käega, et pildistan kive ja merd. Vanamees irvitas ning rääkis veel midagi, millest ma enam aru ei saanud. Kuna ma temast lõpuks enam välja ei teinud, läks ta eemale ning Helen sai välja ronida. Mina olin naerust lämbumas, kuid haarasime kotid, sööstsime heki vahelt välja ning pidime samale vanamehele peaaegu otsa jooksma. Too vaatas meid, muigas ja siis me juba kihutasime Heleniga üle tee, et tolle tüübi silme alt pääseda.

Järgmine lähim aare oli Ravintolalaiva Väiski,Helsinki, mille nimest me aru ei saanud. Kohas, kus aare oli, polnud küll ühtegi taolist laeva silmapiiril. Kuni Helen kaugel prügikaste ja elektrikilpe uuris, läksin mina ning võtsin aarde kivihunnikust välja. Räägi veel, et soomlased kivide alla ei mata. Igatahes saime pärast logimist teha väikese puhkepausi einestamiseks.

Võtsime ohkega ette järgmise aarde – Siltavuorensalmi – mida me aga ei leidnud, kuna mina keeldusin Soomes seadust rikkumast ning üle aia kaljudele ronimast. Paistab, et aare oli kuskil seal, aga kuna kõrvalolevas kohvikus oli palju inimesi, jätsime tsirkuse tegemise teistele. Esimene mitteleid viis aga tuju kaunikesti alla.

gp21092009 (40)Ent mitte kauaks. Matkustaja tuonpuoleisesta oli väga kiire ja lihtne leid. Panime nimed kirja ja matkasime edasi Valoa sokeille – Ljus åt de blinda juurde. Seal hiilgasin oma geopeiturisilmaga mina, kuid et aarde saaks märkamatult välja võtta, oli Helen sunnitud tegema minust terve seeria pilte. Vähemalt oleks see olnud mingi põhjus sellisesse kohta ronimiseks.

Tram 2 and 2V, Linjat oli Heleni võit. Mina, selle asemel, et minna ümber mäe ja leida aare, läksin üle mäe ja vaatasin ülalt, kuidas Helen aardepurgi kätte võttis. Pidin seega eluga riskides tagasi alla ronima, et ka asjast osa saada.

Töölönlahden valot oli taas Heleni triumf. Kuigi teadsin, kus aare asub, ei julgenud mina oma käsi sinna toppida, kuhu Helen toppis. Nii et kasulik on ikkagi aardeotsimisele keegi kaasa võtta, kes vahel musta töö ära teeb.

Selle aja peale hakkasime mõlemad tundma väsimust ja nälga. Eelkõige nälga, kuna kaasavõetud söögid olid vahepeal otsa saanud. Tegin ettepaneku selle Helsingi külje aarded üles leida ning siis söögikoht otsida, aga kui sammusime BorgBackeni poole, olime Heleniga mõlemad juba üsna tüdinenud. Suht tuimalt tegime näo, et otsime, kuid pärast pooletunnist otsimist loobusime lõpuks. Tõenäoliselt otsisime valest kohast, nagu hiljem lugesin, aga sellel hetkel oli meil jälle tuju üsna nullis ning väga vastu tahtmist läksime Lintsi aardeni. Kui me ka seal olime veetnud pool tundi, hakkas Helen juba loobumismõtteid heietama, kuid mina olin väga kindel aarde asukohas, olgugi, et me seda seal ei näinud. Viimaks heitsin lihtsalt kõnniteele kõhuli, et paremat pilti saada, hoolimata inimeste arvamusest, keda õnneks tol hetkel ei olnud, ning nojah, siis ma nägin ka kohe aaret. Helen oli just pilti teinud sellest kohast, kus karp oli ning uuris parajasti fotot kui ma hõikasin, et aare leitud. Ja siis muidugi avastasin, et ka minu kõige esimesele pool tundi tagasi tehtud pildile oli karp peale jäänud, mida ma lihtsalt ei olnud näinud. Igatahes tunnistasime rõõmsalt, et oleme ikkagi tasemel, logisime ja vantsisime edasi. 90 Degrees oli aare, mida kõigepealt otsisime mäe pealt, siis mäe alt ja raiskasime sinna üldse liiga palju aega, kuna hiljem kodus lugesin, et see aare on mägironijatele. Tollel hetkel aga olime kindlad, et oleme liiga näljased ja väsinud aarete leidmiseks. Tõmbasime sellele poolele Helsingist kriipsu alla ja läksime teisele poolele söögikohta otsima.

Kuna enne jäi ette Paavo aare, siis otsustasime selle üles korjata, kuid taas jälle pool tundi otsimist, mille käigus Helen oli kaks puud peaaegu juurtest ladvani läbi uurinud ning mitte midagi leidnud. Vahepeal läksin mina eemale puhkama ja vaatasin, kuidas Helen tiirutas nagu koer ümber puu, otsides kohta, kus jalga tõsta. Kui tundsin taas mingit jõudu endas, läksin Heleni juurde, et siis aare sujuvalt välja tõmmata kohast, mida olime korduvalt uurinud. Igatahes toimus mõlema suust võiduröögatus, nii et üks lähedal seisev naine, keda me enne polnud tähele pannud, meid veidralt vaatas, aga tühja sellest. See oli leitud!

Nüüd võis sööma minna, aga kuhu. Olime keskusest nii kaugel, et nende söögikohtade söökidest, mida mina teadsin, pidime suu puhtaks pühkima. Kuna meie suund oli järgmise aarde suunas, siis vaatasime kõiki sellele teele ette jäävaid silte, mille pealkirjas võis leiduda nimi cafe vmt, millest aru oleksime saanud. Üks selline lõpuks ette jäigi, kuhu me pikemalt mõtlemata sisse astusime ning tellisime sööki, mille kohta me ei teadnud, mis see olla võiks. Nimi sisaldas sõnu nuudel ja kana, kuid mida ta lõppkokkuvõtteks endast kujutas, sellest polnud meil aimugi. Ostsin enne pearoa saabumist omale mingi maistva saia, et suurem nälg üle läheks ning pärast selle lõpetamist toodi lauale veel endiselt keev supp. Helen maitses tulist vedelikku ning tähendas nina kirtsutades, et see olevat väga vürtsine. Mina seepeale üritasin spagettid supist kätte saada leent puudutamata, mis mul ka üsna hästi õnnestus, ehkki leti taga olev mees meid imelikult üksisilmi seiras.

gp21092009 (67)Kui olime söömise lõpetanud, tegime sealt kohast kähku sääred, lubades mitte kunagi enam midagi taolist süüa. Kuid igatahes andis see kõhutäis meile energiat ning punetavad näod, nii et läksime juba täitsa reipa sammuga Töölön kirjasto aardeni. Seal toimus tiba tiirutamist, kuid lõpuks Helen leidis uhkelt aarde. See oli juba tõesti vahva teostusega leid. Kuna raamatukogus üks lehte lugev mutike meid muigvel suuga vaatas, siis varjusime nurga taha logima ning Helen peitis taas aarde ära.

Sibelius Monumenti juures Helen teatas, et me oleme mõlemad nagu uuesti sündinud. Kui välja arvata valutavad varbad, siis tundsime end jälle täitsa mõnusalt ja energiliselt. Seda tõestab ka tema tehtud pilt minust puude all, kus ma eriti hakkaja näoga seisan, varustus kaenlas. Aarde juures läks aga vaja kruvikeerajat ning avastasin rõõmuga, et hommikul ostetud taskunoast oli palju abi. Saime karbi lahti, logitud ning suundusime järgmise aardeni.

gp21092009 (81)Almost other home juures mul näitas navigaator 60 m aardeni kui Helen selle mu nina alt välja võttis. Ega midagi, koht oli igati loogiline küll. Panime nimed kirja ning läksime Two Hotelsit avastama. See oli koht, kus esimese hooga sukeldusime põõsastesse, kuna seal seisis mingi rauast post ja aare pidi olema magnetiline. Kuna me sealt midagi ei leinud, läksin mina mujale, Helen endiselt põõsas ragistamas, et avastada hiigelsuur karp magnetiga seinal rippumas. Kuidas ta seal püsis, sellest ma aru ei saanud. Karp oli tohutult suur ja raske, nii et mul oli raske uskuda, et ta ainult magneti mõjul seal püsis. Mul ei tahtnud pärast logimist ta sinna enam seisma jääda, kuid Helen suutis selle kuidagi taas kinnitada ilma, et see oleks alla kukkunud. Tõestas jälle oma kasulikkust.

Siis järgnes pikk jalutuskäik pargis, kuna ka selle Helsingi külje all olevad aarded olid meil otsa saanud. Pildistasime ümbrust, huviväärsusi, kuni jõudsime kesklinna. Seal pidin mina mõneks ajaks šoppamisele pühenduma, et otsida Hitchcocki filme. Alguses ei leidnud sobivat poodigi, kuigi kesklinn on täis suuri kaubanduskeskusi. Lõpuks leidsin ühe sobiva poe, kuid sealsed filmid ei kõlvanud. Kuna jalad hullult valutasid juba, siis loobusin edasistest filmiotsingutest ning vaatasime Heleniga vastumeelselt veel paar lähedalasuvat  aaret üle, mille tõsisem uurimine aga ümbritsevate inimeste rohkuse tõttu üsna pinnapealseks jäi. Hakkasime tasapisi sadama poole liikuma, kui tegin ettepaneku veel Kruunu13 üle vaadata, kuna see ei jäänud suunast väga kaugele. Komberdasime kohale ning taas näitas minu geps 70 m eemale, kui Helen aarde paari meetri kauguselt välja tõmbas. Õnneks. Panime leiu kirja, haarasin kaasa tohutu TravelBugi ning komberdasime sadama poole edasi.

Mõtlesin küll, et nüüd on minek ainult sadamasse ja ei kuhugi mujale, kuid sadama lähedal asuv park kutsus öiseid vaateid pildistama. Vaatasin gepsist, et üks aare sealt nii väga kaugel ei olegi ning arutasime Heleniga, kas jaksame sinna kõndida või mitte. Kõndisime sedasi arutades ja pildistades pool teed maha kui jõudsime tohutu ristteeni, mida nähes ma keerasin kannal ringi ja teatasin, et mina enam edasi ei lähe. Minu poolest olgu aare või teisel pool teed ja inimtühjas paigas, kuid mitte üks samm enam sadamast kaugemale. Helen oli sellega väga kiirelt nõus ja nii me võtsime taas kursi sadama poole.

Mõned sajad meetrid enne sadamat hakkas meie samm järjest kiirenema, et viimaks ometi istuma saada ja mitme tunni jooksul mitte enam tõusta. Sadam – see kõlas peaaegu nagu kodu. Vedasime end vaevaliselt teisele korrusele ning vajusime mingile lavale istuma, kuna kõik pingid olid juba hõivatud. Seal ma kuulasin pool tundi üsna osavõtmatult Helenit, kes suutis mõelda probleemile, et äkki me oleme vales kohas ja miks kõik inimesed kuhugi mujale lähevad, mitte sinna ei tule, kus meie oleme. Ma ei jaksanud teda isegi enam maha rahustada, öeldes ainult, et minu mäletamist mööda oleme õiges kohas ja ülejäänud rahvas mingu kuhu tahab. Kui viimaks uksed laevale avati, veendus ka Helen, et oleme õiges kohas ning me vaarusime laevale, et esimese diivani peale vajuda. Mina leidsin, et enne Tallinnat mina sealt enam ei tõuse ning selle kinnituseks veetsin vähemalt tunnikese magades. Ärgates oli Helen kadunud, asjad minu, kes ma suht teadvusetud olekus olin, valve alla jäetud. Helen jaksas laeval veel ringi liikuda küll, ent viimaks kutsusin ta kohale, et saaks üht hädavajalikku ruumi külastada. Ülejäänud pool teest Helen rääkis mu kõrval midagi, ent mu kõrvad olid suht lukus ning pea tühi. Hakkasin elavnema siis kui Tallinna tuled paistma hakkasid ning nii tuttavad kiriku tornid eristusid muust taustast. Ning mis võib veel kodusema tunde tekitada kui astud laevalt maha ning näed armast punast autot, mis vastu on tulnud.

Advertisements