1+2 seiklust

08.06.2008

Lahendasime korraga ära kolm seiklust, kuid kuna esimese seikluse algus toimus E.V.A. (enne Veiko aega, ehk siis fotograaf puudus), jäid pildid seiklusest “Mundris meestele” tegemata.

Algus oli nagu ikka optimistlik. Mitte, et me oleksime Heleniga vahepealsetest lahendamistest midagi õppinud – endiselt ei teadnud me, milline seiklejavarustus peab kaasas olema, kaua aega võib minna ja kuhu täpselt minema peab. Me lihtsalt võtsime ühel päeval kätte ning sõitsime lahendama.

Lähedusse jõudes asusime tuvastama nullpunkti – mälestusmärki. Olime lähiajaloo endale kenasti selgeks teinud, kuid tänapäevaga oli asi kõvasti raskem. Nimelt seda küla, kus nimetatud mälestusmärk pidi asuma, ei tundunud maa peal olemas olevat. Kõik inimesed, keda teel kohtasime (neid oli üsna vähe, enamus vaatas ilmselt seriaale sellisel kellaajal), kinnitasid, et nad ei tea sellenimelisest külast midagi, veel vähem mälestusmärgist. Kui me olime ühe kitsukese külavahetee juba kuuendat korda läbinud – sest oma kangekaelsuses me uskusime, et tegelikult see ongi seesama küla, kohalikud ise lihtsalt ei tea seda – suundusime siiski veidi maad tagasi ühe eramaa piiri taha. Jättes auto võimalikult tee keskele, et keegi kindlasti mööda ei saaks (hiljem nägime, kuidas rohi oli laiaks sõidetud auto ümbert), hiilisime maja suunas, kus oli näha mingit liikumist. Meile tuli vastu kena meesterahvas, kellele me ei jõudnud probleemist õieti rääkidagi, kuna ta teadis täpselt, mida me otsime ning kus see on. Seda sel lihtsal põhjusel, et eelmisi seiklejaid oli ta juba edasi juhatanud. Lisaks andis ta meile infokillu, millele me tollel hetkel väga tähelepanu ei pööranud, et järgmise küsimuse lahendamiseks tuleb minna Kehrasse. Panime lahke peremehe kannatuse proovile ning lasime tal puust ja punaselt selgitada, kus täpselt asub nimetatud mälestusmärk ning jõudsime lõpuks äratundmisele, et see asubki sellesama pisikese tee peal, mida mööda me olime pooltosinat korda tiirutanud. Tänasime meest ülevoolavalt ning läksime tagasi. Tõepoolest – leidsime vastuse, kuigi alles teisel katsel läks õigesti, kuivõrd vastuseid oli tee peal kaks tükki. Mälestusmärki me ei näinudki, kuid see meid sellel hetkel enam ei huvitanud, kuna meid hakkas piinama järgmine küsimus – miks lahke teejuhataja arvas, et peab minema Kehrasse. Muud varianti polnud – läksime tagasi. Mina üritasin varjuda Heleni selja taha, et selle mehe sõimuvalang kohe minu peale ei langeks, kuid see polnudki nii vajalik. Mees kuulas meie veidra küsimuse ära ning vastas rõõmsalt, et tegelikult ta ei tea, miks sinna peab minema. Ta oli eelmisi seiklejaid lihtsalt kuulnud arutamas, et soomusrongid = Vabadussõda = Kehra ning see võib ju tõesti tõsi olla. Pilt selge. Haarasime Regio ning asusime teele.

Kehrasse jõudnud ei hakanud me üldse otsimisele aega raiskama, vaid suundusime ühe putka poole, mis nägi välja nagu taarapunkt, kuivõrd joodikud seal ümber tiirutasid (tegelikult oli see vist paberivabriku tootmishoone), ning küsisime ühe naisterahva käest, kas ta teab Kehras mõnda mälestusmärki, mida võiks seostada Vabadussõjaga. Tõepoolest, tädi teadis tõesti üht märki, mis asus raudteejaama juures. Aga juhul kui me hätta peaksime jääma, siis võiksime üles otsida Miidla Antsu, keda kõik tunnevad ning kes ise teab ajaloost kõike. Samuti pidi  igaüks oskama meid juhatada tema elukoha juurde. Helen märkis nime kiirelt üles, ise lootes, et seda ei pea kunagi kasutama ning me hakkasime otsima raudteejaama. Teel arutasime, mis vanamees see Miidla Ants on, kes nii kuulus on, kuid siis polnud meil enam aega selle üle juurelda, kuna jõudsime kohale ning nägime tõepoolest jaamahoone külge kinnitatud mälestustahvlit. Jah, tahvel oli, kuid mitte päris selline, nagu küsimuses kirjeldatud. Igaks juhuks saatsime prooviks vastuse, mis osutus muidugi valeks. Edasi hakkas meie liikumine muutuma selliseks, mida ma nimetaks peataolekuks. Tegime paarkümmend tiiru ümber jaamahoone, et leida veel mõnda tahvlit, mõtlesime juba ise vastuseid välja, kuid õnneks teatud mõistlikkus keelas meil kõiki väljamõeldud numbreid ära saatmast. Lõpuks ajapuuduse tõttu olime sunnitud mornilt jaamahoone juurest lahkuma, lubades endamisi „We’ll be back“.

Järgmisel päeval tegin interneti abil kindlaks, et Ants Miidla on üldtuntud (v.a. kahele blondile) ajaloolane, kes seega tõepoolest peaks mälestusmärkide kohta üht-teist teadma, iseasi, kas me julgeme teda tülitama minna. Kuid nii paljuks mu uurimine jäigi, kuni ühel päeval võtsime Heleniga Kehra tee jälle auto alla. Taasalustasime Kehra jaamahoonest, mille ümber tegime kindluse mõttes veel ühe tiiru, ega sinna pole juhuslikult mõnda vana tahvlit toodud õige vastusega. Kuna meile nii palju vastu polnud tuldud, läksime taaskord abi küsima, kuigi oleksime võinud juba olla nii palju õppinud, et teada – kui vastus kohe näkku ei karga, siis järelikult seisame vale asja ees.

Loomakliiniku uksed olid kutsuvalt pärani, lisaks tuldi ukse peale küsima, kas meil on mure. Kirjeldasime oma probleemi ning kuulsime üllatusega, et üks mälestusmärk asub veel Kehra lähedal, mis peaks olema pühendatud samale sündmusele. Me läksime väga elevile, kuid igaks juhuks küsisime, kus kandis võiks elada Miidla Ants. Olime kaalunud, et ehk võiks tõesti tema poole pöörduda kui ta suhteliselt juhatatava tee peal elab. Keeldudes viisakalt kassipojast, keda meile lahkelt pakuti, asusime otsima Kehra ajaloolast.

Maja leidsime kergelt üles. Ma lihtsalt läksin kogemata täiesti õige eluaseme juurest küsima, millisest neist viiest täpselt ühesugusest majast võiks leida Miidla Antsu. Kuuldes, et sellessamas, aga ta on hetkel väljas jalutamas, seadsime end murul ootele. Kaua me istuda ei saanudki, kuna eemalt lähenes reipal sammul vanem härrasmees, kes olevat täpselt ajaloolase nägu, nagu Helen ütles. 30 a. pärast näen ma samasugune hall ja habetunud välja, juhul kui ma kavatsen üldse samal erialal jätkata, arvestades võhiklikkust, mida ma kogu ses seikluses üles näitasin.

Selge oli, et mina pidin sissejuhatava kõne tegema. Ega ma pikalt ei keerutanudki – võtsin kontroll-lehe ette ning vuristasin küsimuse paberilt maha lugeda. Ma ei jõudnud midagi rohkem lisadagi, kuna vanamees noogutas ja teatas, et ta teab seda mälestusmärki väga hästi. Loomulikult pole see mingi jaamahoonele kinnitatud vastne tahvel, vaid tõepoolest aastakümneid vana kivi, millelt tükidki puudu. Ja üldse võib ta meile pilte näidata, kuna sealt saame ka vastuse teada. Meid juhatati ilusasse aeda, suruti korvtooli istuma ning hakati ajalooürikuid nina ette tassima. Me saime sellise ajalootunni, millest poleks osanud unistadagi ning ma lootsin kogu südamest, et Helen ei piiksata sõnagi inimesest, kes oma teada on 4 a. ülikoolis ajalugu õppinud, kuid nüüd istus vaikselt ja häbelikult laua ääres ilmega, et ta ei tea nendest sündmustest kõige vähematki. Meie ette laoti fotod igasugustest mälestussammastest, k.a. eelmisest, mis meil lähemalt nägemata jäi, ning lõpuks ka sellest õigest, kus vastus selgelt nähtav. Kui ma aga kolmandal katsel olin saatnud endiselt vale vastuse, hakkas asi kahtlane tunduma. Ei jäänud muud üle kui ikkagi koha peale minna. Kahjutundega lahkusime ajaloolase juurest, kuna temalt oleks ehk saanud ka juba järgmisele küsimusele vastuse. Mälestuskivi juurde jõudes käisime jällegi viis tiiru ümber Stonehenge’i, kuid mingeid muid vastusevariante välja ei lugenud. Lõpuks tuli mul pähe omaenda mõistuses kahtlema hakata. Nimelt olin järjekindlalt saatnud vastuseid vale seikluse numbrile. Sellisega pole midagi teha – kirudes ennast ning seikluste koostajaid, kes loodavad, et seiklejad on täie mõistuse juures, saatsin ära õige vastuse.

Kuna teine küsimus algas väga selles laadis, et inimesed peaksid tegelikult Vabadussõjast üht-teist teadma, siis vabandasime end rõõmuga välja sunnitud minekuga Heleni tuttava juurde, olles enne kaardilt teekonna paika pannud. Minek sinna polnud väga hull. Olime valinud isegi õige tee, kuna teine tee, nagu hiljem välja tuli, polnud lõpu poole sõidetav. Sellest hoolimata leidsime end mingil hetkel valelt poolt raudteed, kusjuures üleminekut seal polnud. Helen kuulas telefoni teel juhiseid, mis ei hõlmanud õnneks autost lennuki valmistamist, nagu Fantoomi filmis, ning keerasime nina uue tee poole, mis viiski soovitud sihtmärgini.

Koht, mille nimi oli Kõrtsitalu, oli väga kaunis kohas. Lisaks pakuti meile kohapeal süüa, mis oli väga teretulnud nähtus, kuna õhtu oli juba käes ning sellel teekonnal meil sööki kaasas ei olnud. Kuivõrd ma tundsin muret edasise teekonna suhtes, kas Regio kaart ja maastik kokku langevad, mindi asja targematelt uurima. Kui vajaliku infoga tagasi tuldi, mainiti juhuslikult ka lähedalasuvat raudteesilda ja selle kunagist õhkulaskmist. Mind haaras kohutav kahtlus. Kogu seda lugu olin nagu kuskilt juba lugenud, lisaks läks see kokku minu enda oletusega, et üks seiklus võib alata just siit. Hercule Poirot’le väärilise deduktsioonioskusega panin 2 ja 2 kokku ning küsisin lisaks, ega läheduses ei ole mingit sellist silda, millel on ühtlasi juures silt, et see pole sõidetav. Kuna nad ise ennist ütlesid, et teine teeots pole teatud põhjustel lõpu poole sõidetav, siis võis ju ette jääda taoline takistus. Oojaa, muidugi nad teadsid seda ning see polevat üldse kaugel. Lisaks taheti teha meile ekskursioon, mille käigus saaks ühtlasi näidata metsavendade koobast. Selle info lasin juba kõrvust mööda, kuna olin endaga jube rahul. Ajaloolast minust ei saa, kuid uus detektiiv ehk küll. Nüüd olin juba kindel, et vähemalt üks seiklus algab siitsamast.

Olles piisavalt palju infot kogunud, kõhu täis söönud, vaatamisväärsustega tutvunud, kuid keeldudes ajapuudusel ekskursioonist (mis oli viga), hakkasime Heleniga tagasi liikuma üht minu ideed kontrollima. Kõrtsitalust saadud info kohaselt oleksime pidanud minu valitud otseteed mööda jõudma sihtpunkti, kuid mingil seletamatul kombel õnnestus meil metsas nii ära eksida, et lõpuks ei olnud meil enam isegi aimu, kas me sõidame üht teed juba mitmendat korda või mitte. Shortcut’id on kurjast. Talust saadud andmete kohaselt pidime kindlasti sõitma üle silla, mille kandejõud selgub alles pärast selle ületamist. Kuivõrd Helen keeldus teistkordselt sellele sillale sõitmast, ei olnudki meil muud teha kui ainult otse minna lootusega, et tee ka kuhugi viib. Kui mõni tee väga kahtlaseks kippus minema, keerasime tagasi ning üritasime maastikumärkide järgi õige suuna leida. Korra me küll eksisime, millest saime aru siis, kui lillenuppe hakkas kahtlaselt palju vastu akent peksma. Nimelt jõudsime loogilise järelduseni, et kui me oleksime seda teed pidi varem sõitnud, siis oleksid need lilled korra juba maha niidetud. Pärast tunniajalist ekslemist jõudsime lõpuks viidani, mis juhatas meid maanteeni, nii et edasine teekond möödus veatult, kui mitte arvestada tohutut auku, millest Helen läbi sõitis, nii et ma peaga auto lakke hüppasin. Kui me olime minu ideid mälestusmärkide kohta kontrollinud, pidime kurvalt tunnistama, et õigeid vastuseid nendelt kahelt kivilt ei saa. Seevastu avastasin, et päev on siiski korda läinud. Mälestuskivi, kuhu sattusime, asus veel ühe seikluse alguspunktis.

Kuivõrd Helen oli oma autol põhja ära sõitnud, nii et see laperdas vastu maad, otsustasime koju minna ja teki üle pea tõmmata. Ning kuna ta kategooriliselt keeldus veel kuhugi metsa oma autoga sõitmast, pidin veenma Veikot seikluste lahendamise kasulikkuses. Seega olles igaks juhuks esmalt Vabadussõja faktidega tutvunud ning ühtlasi avastanud, et seal, kus pidi algse info kohaselt asuma vaid üks mälestusmärk, oli tegelikult kaks, võtsime Veikoga järgmisel päeval suuna uuesti minu teooriat tõestama. Ning tõepoolest – jõudsime kohale, leidsime samba ja õige vastuse (mina lisaks nõgestelt kõrvetada, kuna üritasin teha shortcut’i) ning võisime edasi liikuda. Kuna järgmine küsimus oli selle kivi kohta, millele me Heleniga olime eelmine päev juhuslikult peale sattunud, polnud viimase õige vastuse saatmine üldse probleem.

Päev oli alles noor, seega pidi alustama järgmise seikluse lahendamist, mille algus oli sealsamas lähedal.

*****************************

Võtsime suuna Käepidememäele, nagu võis lugeda ka seikluse kontroll-lehelt ning kohale jõudes polnudki midagi rasket kui teostada vajalikud mõõtmised ja vastus ära saata. Ebatavalist ettenägelikkust ilmutades (ja vajaliku varustuse infot täie tõsidusega võttes) olime seekord isegi mõõdulindi kaasa võtnud. Edasine läks aga keerulisemaks. Kuna pidime leidma ühe ehitise, minnes jõge pidi edasi või siis tagasi, tekkis meil esialgu kahtlus, kas seikluse korraldaja ise ikka teab, mis pidi jõgi voolab (kõigepealt kahtle ikka teistes, mitte iseendas). Meie valisime esialgu välja ühe sellise objekti, mis kirjelduse järgi oleks võinud ju täitsa õige olla (kontroll-lehel olevad vihjed olid jäänud kokkuhoiupoliitika tulemusena välja trükkimata). Kui me aga kohale jõudsime ja allesjäänud varemeid mõtlikult silmitsesime, leidsime, et seikluse autor ilmselt siiski teadis looduse seaduspärasustest üht-teist. 2seiklust (4)Mina riskisin küll kitsukest ja ebakindlat silda ületades eluga, et minna igaks juhuks kontrollima, kas teiselt poolt jõge paistnud varemed on seda endiselt ka kohapeal, kuid saanud mitu korda kõrvetada, roomasin üle silla üsna kähku tagasi. Ehk siis lõppkokkuvõtteks tuli vaadata maakonna kaarti, mida nähes Veiko tuli hämmastavalt loogilise ideeni, mis ehitist tegelikult võidakse silmas pidada. Ja see asus tõepoolest täitsa õiges kandis voolusuuna järgi otsustades. Kuna midagi muud mõistlikku polnud kontrollida, võtsime suuna sinna, kus teooria kohaselt oleks pidanud asuma nimetatud objekt. Alguses polnud viga – sõitsime mööda ilusat metsateed, kus üks nautis kruusakive vastu autot peksmas, teine loodust ja linnulaulu. Kaardilugeja pani kaardi ja maastiku paika, nii et mingi hetk tundusime kohal olevat. Kaardi järg vaadatuna ei pidanud jõgi väga kaugel olevat. Kui me aga juba teist heinamaad ületasime, mille lõpp tundus olevat üsna kaugel, hakkas tekkima kahtlus, et me ei valinud just kõige lähemat teed veeni. Ehk siis vale teeots. Nagu sellistel puhkudel tavaks – ümberpöörd, autosse ja edasi. Ei läinud palju maad kui me olimegi kohal, kaarti poleks olnud vajagi. Vastu võttis suur silt, et edasiminek on omal riisikol, seega me ei hakanud sillast ülesõiduga riskima. Juba teisel päeval ületada silda, mille kandejõus on teatud kahtlused, oli isegi minusugusele karastunud seiklejale liig. Piisas täiesti sellest, et me ise omal jalal ettevaatlikult üle silla tippisime ning suhteliselt lihtsalt isegi vastuse leidsime. 2seiklust (10)Tagasi tulles nägime, et sild tundus ainult meile ebakindlana, kohalikud teadsid täpselt, millise autoga ja kui kiiresti tohib sealt üle minna.

Järgmist küsimust nähes oli mul selge tunne, et seda infot olen ma jällegi kuskil kuulnud, info, millele ma tollel hetkel muidugi suurt tähelepanu ei omistanud, kuid mis õnneks kuhugi ajusoppi oli pidama jäänud. Nii et asukoha tuvastamisega polnud probleemi, märksa suurem probleem oli kohalejõudmine, kuna just sellel teel sõitis Helen oma auto põhja ära, mida ma igaks juhuks Veikole sellel hetkel mainima ei hakanud. Vastasel juhul oleks mind jala objektile saadetud.

Teel tuttavasse Kõrtsitallu juhtisin Veiko tähelepanu ka ühele teeäärsele onnile, mis sildi järgi oleks pidanud olema mingi jahimeeste punkt ja mida me Heleniga eelmine päev olime just imetlenud ning leidnud selle olevat kui äärmiselt ebahuvitava. Ilmselt oli see Veiko meelest sama igav, kuna tema tähelepanu püsis rohkem põllukivide peal, mida me parajasti ületasime. Positiivne oli vähemalt see, et ära me ei eksinud. Tallu jõudsime ilusasti, kuid hingelistki polnud näha. Kuivõrd kontroll-lehel oli kirjas, et isegi KGB ei leidnud õiget kohta üles, siis ennast me ei hakanud üldse proovile panema; meie, kes me pidime ajaloolaselt isegi mälestusmärgi leidmisel abi küsima (hüva, selle juures Veikot ei olnud, seega siht minu pihta). Kui me parajasti arutasime, kas hakkame üle kõrge terava aia ronima, mis nägi välja nagu oleks see ehitatud indiaanlaste pealetungi kaitseks, läks värav järsku lahti ning üks naisterahvas vaatas välja, tardudes meid nähes paigale. Ma ei tea, mis on selles nii üllatavat kui kaks tolmust ning nälginud näoga rändurit aia taga seisavad, paberileht ühes ning telefon teises käes. Alustasime siiski ettevaatlikult, et eelmine päev oli üks meist seal juba käinud ning head informatsiooni saanud kohalike vaatamisväärsuste kohta, kuid nüüd sooviks seda ekskursiooni, millest me omaenda arulageduse tõttu keeldusime, mis aga osutus hädavajalikuks. Seepeale läks nägu rõõmsamaks, kui selgus, et “vanad sõbrad”, nii et meid juhatati aeda ja mindi perenaist otsima. Viimane tuli, tervitas optimistlikult ja me asusime kõik neljakesi teele, kuna selgus, et meid aia tagant avastanud naisterahvas ei tea samuti koopast midagi. Metsavendade koopani jõudes ei saanud muidugi jätta sisse ronimata, kuna meie lugemisoskus jätab soovida ning me ei taibanud, et küsimuse vastus ei olegi seal. Mina roomasin koopas ringi, näitasin mobiiliga valgust, ise mõeldes, mitmele laibale ma peale satun, kui tuli ette, et enne võiks küsimuse korralikult läbi lugeda. Nojah, nagu arvata oli, pidimegi minema hoopis mujale. Perenaine andis nüüd juhtimisõiguse üle, kuna asjatoimetused sundisid tagasi minema, kuid meie uus tuttav võttis rõõmuga vastutuse endale. Teda nimelt oli see värk huvitama hakanud ning varsti ragistasime kõik põõsastes, otsides küsimusele vastust. 2seiklust (20)Kolme peale saime sellega üsna kiiresti hakkama. Lõpuks küsisimegi juhatust sillani, millel pidi olema juures kiri, et see pole sõidetav, ning sinna minemine ei olnud üldse keeruline. Aga selle vastuse saamiseks läks aega ligi tund. Me kolistasime nii silla all, peal kui kõrval ning leidsime, et seekord ei saa paika pidada ka see seaduspärasus – kui vastust ei leia, siis järelikult oleme vale objekti ees. Lõpuks juba täiesti lootusetutena, mina silla peal ja Veiko kuskil pooleldi jões, ise vihaselt seda lobudikku vaadates, avastas Veiko täiesti nähtava koha peal vastuse. Lootes, et me seda silda enam kunagi ei näe, saatsime vastuse ära ja tulime tulema, et hakata lahendama kolmandat seiklust.

*****************************

Kõhu tühjuse järgi otsustades oleks võinud hakata koju minema, kuid me ei saanud ju jätta seiklust lahendamata, mis kandis nime „Tehnika ja tootmine“, kuivõrd see algas sealtsamast lähedalt. 2seiklust (43)Otsustades, et kõhule pöörame tähelepanu hiljem, suundusime raudteesillale, kus küsimuse lihtsuse üle imestades saatsime ära õige vastuse. Kuna Kõrtsitalu perenaine oli meile juba eelmisel päeval vihje andnud, millises põõsas tuleb tuuseldada, et järgmist vastust kätte saada, läks ka teine küsimus libedalt. Leides, et nüüd küll ei saa lahendamist pooleli jätta, kuna ainult kaks küsimust on veel, pidime siiski minema süüa otsima, et lõpusirget roomates ei peaks läbima. Suundusime teelt väheke kõrvale ning külastasime vana tuttavat Nelijärve Puhkekeskust, meenutades kohapeal RMi päevi. Kuna köök oli juba kinni pandud, üritasin teenindaja südant pehmendada faktiga, et mul kõht juba tühjusest valutab ja äkki neil oleks vähemalt võileiba. Seda oli, kuid oli ka midagi paremat. Nimelt terve kokteilsalat, mille ma mõnuga kinni pistsin, nii et pärast tänu- ja kiidusõnade avaldamist võisime seikluse lahendamisega jätkata.

Kolmas küsimus tekitas teatavaid probleeme. Antud olid koha koordinaadid, kuid me oleme endiselt GPSi-vabad. Arutades selle üle, kes tulevikus GPSi ostab, sõitsime kõigepealt kohaliku mõisani lootuses, et varemed ehk ka kuskil lähedal on. Kellaaeg oli juba selline, et peale tuigerdavate joodikute ei olnud enam eriti kedagi näha, kuid õnneks sattusime teeristile just sellisel hetkel, mil nägime meest koeraga võsast välja tulemas. Veiko kihutas inimese suunas, ajades peaaegu koera alla, mina hüppasin sellise kiirusega autost välja, nagu juhtub ainult detektiivifilmides ning sööstsin mehe juurde uurima teatavate varemete asukoha kohta. Kõnealune isik aga ei näinud meie käitumises midagi imelikku ning oli lahkelt valmis meie küsimustele vastama (lisaks oli ta veel soomlane – ju nad selliste asjadega harjunud on). Kuuldes aga, mida me otsime, oli ta üsnagi veendunud, et üles me seda küll ei leia, kuna esiteks – see asub teisel pool jõge ning teiseks pole varemeid kuskilt teelt näha, kuna need asuvad suhteliselt võsas. Kolmandaks ei oska ta meid sinna juhatada. Meie, olles endiselt optimistlikud, pistsime talle aga Regio nina alla ning lasime umbkaudseltki näidata, kus objekt võiks asuda. Väga ebamäärase koha ette näidanud tundsime isegi meie Veikoga oma indu pisut jahtuvat. Soomlane vaatas meie tülpinud nägusid ning asus otsima telefonist oma sõbra-tuttava-sõjakaaslase-või-kelle-iganes numbrit, äkki saame temalt paremat informatsiooni. Kuna me olime kõiksugusteks ootamatusteks valmis, isegi selleks, et see sõber juhtus olema ka meie vana tuttav Miidla Ants, siis jäime numbrit ootama, ise mõeldes, kas ajaloolane võiks olla küllalt lahke selleks, et kell pool 11 õhtul jagada meiega telefoni teel informatsiooni mingite varemete kohta. Õnneks või õnnetuseks ei suutnud meie abimees telefoninumbrit leida, seega pärast tänusõnu („aitäh sellegi eest“) jätsime ta koera otsima, kes oli vahepeal kadunud teadmata suunas. Meie läksime samuti teadmata suunas, kuna mina tahtsin kõigepealt kontrollida seda jõepoolt, kus me parajasti olime. Nähes asja lootusetust jätsime selle siiski pooleli, eriti pärast seda, kui olime jõudnud ühte majahoovi ning kolm suurt koera meie auto ümber tiirutama hakkasid. Võtsime vastu otsuse minna ka teisele poole jõge, mis läks läbi ainult seetõttu, et Veiko arvates asus see koduteel. Veast sai ta aru alles siis kui me suundusime metsa, kus me olime juba viiendat korda sellel päeval. Kangekaelsuse tõttu liikusime ikkagi edasi, lootuses pimeduses üles leida keset võsa olevad varemed. Lõpuks tekkis juba mõte, et tühja nendest varemetest, äkki kõrvalasuv hoone on silmatorkavam. Sõites mööda juba tuttavast jahimeeste onnikesest, tegi Veiko korra argliku ettepaneku see igaks juhuks üle vaadata, äkki seal peitubki vastus. Kuid esialgu tundus mõte ülimalt naeruväärsena, nii et muidugi oli lihtsam minna jõe kaldale ning asuma võsa vahel ringi tiirutama. Tabades asja mõttetust istusime viimaks maha ning nautisime öist vaadet jõele ning ööbikute laksutamist. Mõeldes, et sinna peaks veel kunagi tagasi minema, hakkasime viimaks kurvalt minema, et asjale alla vanduda. Kui me aga veel kord jahimeeste punkri juurde jõudsime, läks Veiko seda siiski uurima, kuna mingi silt seal küljes ju rippus. Pimeduse tõttu ei näinud enam midagi lugeda, kuigi Veiko oli ninaga peaaegu vastu seina, nii et lõpuks oli ta sunnitud silti pildistama. Tagasi tuli ta hirmsa röögatuse saatel ning tantsiskles läbi rohu, ise nõgeseid kirudes. Hiljem juba mind kirudes, kuna mina, kes ma olin sellel päeval juba viis korda kõrvetada saanud, ei suutnud kahjurõõmsat kihistamist tagasi hoida. Kui me aga „ilmutatud“ pilti vaatasime ning avastasime, et sellel on muudki öeldud, kui et mis sara see selline on, siis kirusime juba mõlemad. Kogu meie ringi sõitmine tundus pärast õige vastuse ärasaatmist ülimalt tobedana, kuid positiivne oli see, et alles oli jäänud viimane küsimus ning selle asukohta Veiko vähemalt teadis. Kiirustasime kohale, leidsime otsitava, saatsime ära viimase vastuse kell 1 öösel ning võtsime jalge alla kodutee leides, et üle ühe seikluse päevas me enam ei lahenda. Tagatipuks oli ka Veiko oma auto põhja ära suutnud sõita.

Advertisements