Hääletada Saaremaale – see mõte tundus tollel hetkel nii loomulik, nagu oleks ma Ingridiga plaaninud kohvikusse jäätist sööma minna. Oleks me hingeski aimanud, milliseks see teekond kujuneb, poleks meil ilmselt olnud kahju sada krooni bussipiletile kulutada. Kuid sellel hetkel tekkinud mõte palavast bussist, veejoomise piirangutest ning täieliku seikluslikkuse puudumisest pani loole punkti.
Panime reisi algusaja ja -koha paika ning hommikul saabusimegi kumbki ise suunast reipalt oma kohale Viljandi maantee äärde, otse linna sildi kõrvale. Kui nägime teepervel veel 4-5 punti hääletajaid, lõi meie optimism kergelt kõikuma, kuid oli ju alles hommik – tervelt 12 tundi aega, et Kuressaarde jõuda.
Kui juba mitmesajas auto kaugusesse vuras ning meist väljagi ei teinud, hakkas Ingrid kõrval ägama. Seisime küll päikesevarjus, kuid sellest hoolimata oli meeletult palav, tõenäoliselt kuskil 30 kraadi varjus. Olime mõlemad erakordselt napis riietuses, ent autojuhtidele ei paistnud seegi mõjuvat.
Siis aga lähenes eemalt mingi väike logu masin ning me lehvitasime ahastavalt kätega. Auto võttiski nagu hoogu maha ja me vehkisime veelgi ägedamalt – saaks siit sildi juurest ometi minema. Miskipärast olime me kindlad, et kuskil kaugemal võetakse meid kergemini peale kui otse Tartu külje all.
Auto peatus ning juht küsis kõhklevalt, kuhu me soovime minna. Ingrid, kes oli ilmselt sügavalt tüdinenud, vastas nähvates – Saaremaale. Nähes vanamehe pungis silmi, võtsin ma natuke hoogu maha ja ütlesin, et pikas perspektiivis soovime, jah, Saaremaale, kuid esialgu piisab, kui saaksime linnast veidigi kaugemale. Selle peale juhi nägu selgines ning ta teatas, et väga kaugele ta ei sõida, kuid kuskil 20 km võib meid küll edasi viia. Istusime kergendusohkega autosse, kus oli meeldivalt jahe. Vajusime seljatoele ja üritasime mitte mõelda sellest, et varsti peab jälle välja ronima.
See aeg saabus rutem, kui arvasime. Ühel ristmikul auto peatus ning juht tähendas, et kahjuks peab ta nüüd hoopis teises suunas sõitma. Ronisime välja ning ma tänasin meest hoolimata sellest, et ta nii vähe oli meid nõus sõidutama. Aga no mis parata – c’est la vie.
Kõndisime pool tundi teeserval ringiratast, kuni üks auto suvatses jälle pidama jääda, et meid ära kuulata. Tjah, ei, Saaremaale ta ei sõida, muigas ta Ingridi vastuse peale, kuid kuskil 10 km võib meid edasi viia. Mõtlesime taas, et asi seegi ja pärast 10 minutit sõitu ajasime oiates end vastumeelselt uksest välja. Suutsime siiski tänusõnad välja pigistada, kuid siis pidin ma mõned minutid kuulama Ingridi sajatusi autojuhtide suunal.
Läks pool tundi mööda, me seisime endises kohas ühe maja kõrval kurepesa all 50 kraadises palavuses, sest varju polnud kuhugi minna. Võtsime selle aja jooksul palju põnevaid teemasid ette ning naersime nii, et ümbruskond kajas. Läks veel veerand tundi – nüüd arutlesime täie tõsidusega selle üle, kas kureema tervitab ka kureisa kuidagi, kui viimane pessa lendab.
Autosid läks üsna harva mööda ja nii me looberdasime edasi-tagasi, et mitte päris maha istuda. Ja siis, olgu taevas kiidetud, pidas üks uhke masin kinni ning sees istuv paarike hüüatas rõõmsalt, kui kuulsid meie sihtpunkti, et nad võivad meid päris kaugele viia – lausa Pärnu. Selle üle olime meiegi väga õnnelikud ja nii me pakkisime asjad autosse, lootes neid mitte enne tundi välja võtta.
Paar suhtles meiega aktiivselt ja nii saime me teada, milliseid hääletajaid nad oma auto peale võtavad: kas ainult naisi või ainult sõdureid. Ülejäänud on välistatud, kuna pole usaldusväärsed. Samuti saime teada, et nad lähevad pulma (seda siis tähendaski pintsakute ja kleitide rippumine tagaakende ees) ja peavad enne Pärnusse jõudmist väikese vahepeatuse tegema, et end korrastada. Selle vastu polnud meil midagi, peaasi, et Pärnu saaks.
Mõned kilomeetrid enne linna jõudmist pidasime kuskil teepervel kinni ja me ronisime kõik välja. Naine hakkas auto taga riideid vahetama, käskides meil ümbruskonnal silma peal hoida. Ta oli seda vaevalt jõudnud öelda, kui ma märkasin üht vanameest põlluäärt pidi meie poole hiilimas. Andsin läheneva ohu märguande ning naine kiirustas auto tagant ettepoole, endal sukad käe otsas tilpnemas. Tema mees astus mõned sammud vanamehe suunas, et toda peatada, kuid vanamees ei lasknud end eksitada. Tal oli käes suur roostes purk, millega ta meie poole viipas ning lähemale astudes teatas sõbralikult, et küll sellel aastal on palju katrulimardikaid.
Olin naerust lämbumas. Meie autojuhi naine lippas ümber auto, sukad käes, ise vaikselt vandudes, kuna vanamees oma tõukudega tahtis samal trajektooril käia. Naise mehel oli samuti väga lõbus, kuid suutis lõpuks põllumehe tee kinni panna ja ütles, et kahju küll, kuid me peame nüüd edasi sõitma, seega ei saa me mardikate rohkust kuidagi kontrollida. Naine oli vahepeal sukad jalga saanud ja leidis siis ilmselt, et natuke viisakust pole paha ning astus kenasti laialt naeratades auto tagant välja, teretades reipalt jahmunud vanameest, kes oli tema ilmumise üle siiralt üllatunud.
Istusime kõik lõkerdades tagasi autosse, lehvitasime vanamehele, kes tagasi kodu poole lonkis ning tuiskasime peatselt ühte Pärnu kaubanduskeskuse parklasse. Soovisime paarikesele ilusat pidu, vinnasime oma kotid selga ja hakkasime piiri poole astuma, mis asus täpselt teisel pool linna.
Alguses olime täitsa reipad, kuna asusime siiski tsivilisatsioonis, kus oli külluses juua ja ka wc-sid ümbruses jätkus, kuid kui olime veerand linna põrgukuumuses läbi tammunud, hakkasime mõtlema, et seda maad sõita oleks olnud märksa meeldivam. Ma olin Pärnut autoga läbinud väga paljusid kordi, kuid juba siis olin arvamusel, et see on üks kohutavalt laialivalguv linn – meeletult lai ja seda eriti Tartu-Saaremaa suunal. Ent kõndida läbi Pärnu kotid seljas, meeletult palavas ja täielikus tuulevaikuses – see muutis selle linna veel mitmeid kordi laiemaks.
Kuna ma teadsin ainult seda marsruuti, mida olin autoga läbinud, läksime kohusetundlikult sama teed pidi, et mitte eksida. Praegu arvan, et see polnud just kõige energiasäästlikum tee, kuid muud ma ei teadnud ja Ingrid lonkis vastuvaidlemata kõrval.
Olime üle poole linna läbinud, kui tundsin, et ma lihtsalt ei jaksa enam. Tahtsin meeletult juua, puhata ja eelkõige jahedas olla. Jalad hakkasid tuld välja lööma. Ainult Ingrid paistis kuidagi vastikult kõbus välja.
Kui ees hakkas paistma surnuaed, röögatasin ma rõõmust. Mitte seepärast, et tahtsin haudade vahele minna, pikali heita ja teha nägu, et olen küll surnud, kuid jäänud eksikombel maha matmata, vaid aiavärava lähedal kõnniteel oli üksildane kaev. Looberdasime Ingridiga võidu selle suunas ning kuigi vesi oli jääkülm, siis seda ergutavana see mõjus, kui oma käsi, päid ja jalgu sinna alla toppisime. Kuna ma juba pikemat aega polnud ümbruskonnas toimuvat liikumist enam suurt tajunud, siis ma ei tea, kas mõni inimene seda nägemas oli, kuid meil oli sellest ka täiesti ükskõik.
Kuigi me ei saanud kahjuks üleni kraani alla minna, siis niisutasime siiski oma riideid, mis meil seljas olid, et keha natukenegi jahtuks. See mõjus ilmselt kõige paremini, sest surnuaia väravate juurest lahkusime me kepsaka sammuga, arutades omavahel, et ülejäänud (paar?) kilomeetrit astumist pole enam midagi.
Enne piiri käisime bensiinijaamas oma joogivarusid täiendamas ning vaevalt olime saanud hääletamispositsiooni sisse võtta, kui üksik auto pidas kinni, kes suundus meie endigi üllatuseks otse sadamasse. Tuhisesime sadama poole ning lõkerdasime tagaistmel eelolevat päeva meenutades naerda. Kuigi Ingrid rõhutas, et ta oleks eelistanud ilmselt siiski bussisõitu.
Sadamasse jõudes hakkas juba õhtu kätte jõudma. Rõõmustasime, et pole enam nii palav ning praamil tuulutasime end mõnuga tekil. Vaatasin, kuidas Muhu läheneb ning tundsin kerget joovastust – nädal aega puhkust. Saab jalgrattaga Mändjalga sõita, Kuressaare linnas ringi jalutada, õhtuti aias toolil lesides tähti vaadata ning maja koristada. Jah, see viimane meeldis mulle eriti.
Sadamas saime me üsna kohe jälle autole, mis viis meid Orissaare ristini. Väljas hämardus, kui autost lahkusime ja Ingrid ohkas. Kas jälle kümne kilomeetri kaupa vahemaid mõõtma?
Kuid mind see enam ei heidutanud. Mina olin lõpuks ometi kodus, olgugi keset metsa ja Kuressaarest 50 km kaugusel. See pole siiski sama, mis Tartust 30 km kaugusel kurepesa all olla. Meenutasin seda Ingridile ning meil hakkas jälle lõbus. Päeval kannatasime kindlasti päikesepiste all.
Ja siis ei läinud enam kaua. Juba järgmise praamilt tuleva autoga saime otse Kuressaarde ning kell polnud veel 12ki. Kohal! Nädal aega puhkust enne Tartusse tagasi hääletamist. Jah, muidugi, sest loomulikult polnud meil mõtteski bussiga sinna sõita.
Mina võtsin ka kunagi sama plaani ette koos õe ja sõbrannaga. Meie aga startisime Tartust õhtupoolikul, telk kaasas ja vaikse unistusega kuskil Pärnu kandis mere ääres öö veeta. See inimeste ehmatamine vastusega küsimusele “Kuhu minek?” “Saaremaale!” tuli väga tuttav ette. Läks aga nii, et öö veetsime Puhja kandis sooveerel. Hommikul ärkasime tohutult vara, aga kellelgi polnud kella ega mobiili, nii et hakkasime reipalt mööda maanteed astuma, järades kuivanud leivakannikat, mis meil teemoonaks kaasa oli võetud. Autosid veel maatneel ei liikunud. Nii umbes 10 kilomeetri pärast jõudsime mingisse asulasse ja saime kellaajast aimu – tolleks hetkeks umbes 7 paiku. Hääletamine ei edenenud aga endiselt ja lõpuks otsustasime lahku minna – äkki kolme inimest keeruline autosse mahutada. Mina sain üksinda Viljandisse, kuid olin selleks hetkeks üritusse usu kaotanud, andsin alla ja kolisin bussi ümber. Tuul ja Elin aga jätkasid nüüd juba kahekesi vapralt seiklust ja jõudsidki õhtuks Kuressaarde pärale – elades küll tollal üsna Saarevõõraste inimestena üle pettumuse praamilt maha tulles ja arvates, et nüüd ju sama hästi kui kohal ja edasi saab hädapärast kasvõi jala mindud! ning seejärel märgates silti – Kuressaare 70 km. Selleks hetkeks olid nad mööda lasknud ka praamilt tuleva autodevoo ning järgmised autod liikusid Muhumaad pidi alles tund aega hiljem.
Üksinda annab kindlasti kergemini alla kui mitmekesi.
Ma ei usu, et ma oleks ka üksi viitsinud jalgsi Pärnu läbi käia. Ikka uskumatu jõupingutus 30 kraadise kuumusega.