Tukkusin parajasti venna kõrval voodis, kui ärkasin valjude häälte peale. Vend ajas end üles ja läks asjaga tutvuma, mina sirutasin end veel voodis mõnuga välja – mmm, nädalavahetus… Korraga kuulsin kisa ning nägin venda tuppa tuiskamas. Öeldakse, et uudishimu tappis kassi, kuid sellest hoolimata läksin vaatama, milles asi. Mind nähes hüüatati rõõmsalt ja enne kui ma millestki arugi sain, veeti mind välja. Ei lastud end korralikult kordagi seada.
Väljas oli vastikult külm ning ma tegin nõudlikku häält selle kohta, et mind nii julmalt kaasa tiriti, kuid keegi ei pannud mu argumente tähele. Arutati hoopis, kuidas edasi minna ja võeti lõpuks takso, kuhu kõik kergendusega sisse vajusid.
Taksos üritasin veel kord selgitada, et ma ei taha kuhugi sõita, kuid selle peale ainult naerdi. Südametud inimesed, ma ütlen. Sõitsime kuhugi teise linna otsa ja astusime kortermaja uksest sisse, kus lõhnas veidralt kasside järele. Saime vaevalt korterisse, kui üks tegi juttu poodiminekust, et vajalikke asju muretseda, mispeale nad ära läksid ja ma sinna üksi istuma jäin. No mis mõttes? Tassivad mu välja ja siis jätavad üksi võõrasse korterisse.
Uurisin veidi ümbrust, kuni kuulsin kampa kolinaga uksest sisse vajuvat, kaenlas hunnik kola. Huvitav, mida sellega tehakse? Jätsin nad selle üle arutlema ning seadsin end diivanil vaatlejapositsioonil sisse.
Jälgisin, kuidas nad üritasid poest toodud asju üles seada ning muigasin üleolevalt – heh, algajad. Kui hakati pidutsema, istusin mina vaikselt ja endassetõmbunult voodiserval ning mõtisklesin omi mõtteid: miks mind küll siia toodi? Ma oleks võinud ju sama hästi ka kodus pidutseda. Kõht hakkas tühjaks minema…
Varsti saabus öö ning oli selge, et ma koju enam ei jõua minna. Seevastu anti mulle korralikult süüa ning tehti isegi mingisugune ase valmis. Nojah, võib-olla polegi nii hull vahelduseks mujal magada. Seadsin end voodis sisse ning jäin tukkuma.
Nii see elu algas võõras kodus ühtede veidrate inimeste juures.
PS. Kindlasti tuleb ära mainida, et 3-kuuselt püüdsin oma esimese hiire. Ma olen selle fakti üle nii uhke.
