Puhkus

Oled viimased paar nädalat puhkusest mõelnud ning töökaaslaste ees uhkustanud, kuidas sul vedas, et leidsid pakkumise, mis oli nii odav. Puhkuse esimese päeva hommikul on sul kompsud juba varavalges ukse ees ja ootad taksot, mis viiks sind kokkulepitud kogunemispaika reisiseltskonna juurde. Kohale jõudes tervitatakse üksteist kohmetunult ning ronitakse bussi magama. Sõidad turismireisiga Hispaaniasse…

Sõit läbi Baltimaade pole mitte millegi poolest huvitav, kuna enamus aega veedad magades. Õhtul Poola piirile jõudes mõtled oma kanget tagumikku bussist välja ajades õudusega järgmise samasuguse päeva peale. Reisiseltskond on vaikne, kõik valguvad oma tubadesse laiali magama.

Järgmine päev üritad meeleheitlikult bussiaknast välja vaadates näha midagi erilist, kuid Poola mõjub üsna masendavalt. Õhtul Austria piirile jõudes tahaksid olla surnud kui närvivalu tagumikku sööb.

Siiski, järgmisel päeval näed päikest ning mägesid, mis viivad närvivalu eemale. Mõtled vaimustusega kohale jõudmisest ning mida kõik ette võtad, kuhu lähed, kus aega viidad. Meenutad sõprade kadedaid nägusid kui kodust lahkusid ning muigad kujutluse üle, kui puhanult ja pruuniks päevitunult tagasi jõuad. Kui aga öösel Monacosse jõuad, ei jaksa sa end õieti sirgugi ajada, rääkimata välja minemisest, ning vajud oiates voodisse magama. Kes see arvas, et bussiga Hispaaniasse minna on hea mõte?

Hommikul ronid vastumeelselt jälle bussi, mis tiirutab Monaco linnas ringi. Külastatakse kasiinot, kuhu aga kaugemale sisse ei lasta kui fuajeesse. Vaatad igatsevalt läbi lahtise ukse uhkeid härrasid ning daame mängulaudade juures ning lähed mornilt mänguautomaatide juurde, kus tuima näoga nuppe vajutatakse.

Kui kutsutakse kõiki taas bussi, talutatakse vastupunnivat sind automaadi juurest eemale. No mis mõttes peab minema? Ma hakkasin just võitma!

Terve tee Cannes’ mõtled, mida sa võidetud rahaga oleks teinud. Näiteks sõitnud autoga Eestisse tagasi. Rahvas lastakse bussist välja ning sa pead teistel sabas rörkima ning linnast pilte tegema. Fantastiline linn. Kui tore oleks siin natuke puhata.

Õhtul jõuad Pariisi. Vaatad valgustatud linna läbi bussiakna ja mõtled, kuidas oma järgmist puhkust planeerida.

Hommikul jätkub sõit. Ikka veel pole Hispaaniasse jõudnud. Tõsi küll, ilm on ilus, aga mis mõtet on seda läbi akna imetleda. Ujuma tahaks minna. Õhtul jõutakse mingisse linna, kuhu peab öömajale jääma. Ah, et see on Salvador Dali sünnilinn. Kui huvitav.

Hommikul jätkub sõit Hispaania südamesse. Kes tahab külastada Salvador Dali muuseumi? Ei, sina mitte. Aitab kinnistest ruumidest. Sa tulid ju ometi päikest võtma, šoppama, ujuma… Jõuad käia paaris väiksemas poes kui avastad, et juba peab bussi peale minema. No ok, kuurortlinn Lloret de Mari ei kõla just halvasti. Lõpuks ometi algab puhkus.

Järgmisel päeval lähed otseteed randa ning veedad seal terve päeva. Vot see on puhkus. Õhtul mõtled minna ööklubisse, kuid avastad kohkumuseks, et oled end täiesti ära põletanud. Otsid meeleheitlikult kreemi kotist, kuid nendid lõpuks pärast kõikide asjade välja tõstmist, et see on maha jäänud. Lähed küsid oma reisikaaslastelt abi, kuid kellelgi pole midagi põletuse vastu. Pakutakse päevituskreemi, millest pole aga enam abi.

Öösel oigad palavikus ning kui hommikul kutsutakse sind reipalt randa, eelistad toas istumist ja raamatu lugemist, minnes vaid korraks välja põletikuvastast salvi otsima.

Kolmandal päeval minnakse Barcelonasse ning sa lähed külg ees bussi, istudes tikksirgelt toolil, et nahk kuhugi vastu ei läheks rohkem kui hädapärast peaks. Linnaekskursiooni ei tervita sa just erilise vaimustusega, kuid jalutad siiski kaasa kui vaadatakse üle Sagrada Familia kirik, Kataloonia väljak ja muud tähtsamad vaatamisväärsused. Jah, on ägedad küll, kuid kas kõik need kannatused on tõesti seda väärt…

Varahommikul aetakse sind maast lahti, et hakata tagasi Eesti suunas sõitma. Kuidas? Juba?? Aga puhkus??? Ülejäänud reisiseltskond vadistab elavalt su ümber, sina aga mõtled masendusega sellele, et ees on taas neli päeva bussisõitu mõningaste lühipeatustega. Kui üks peatus hõlmab kaubanduskeskuse külastust, jooksevad kõik kilgates laiali. Sina lähed ostad ühe külmkapimagneti ning mõtled, et võiks juba edasi sõita.

Järgmised päevad vajud üha süngemasse meeleollu, nii et reisikaalased isegi ei ürita sinuga enam suhelda. Mõtled mornilt, kuidas kõrbenuna töökaaslaste ette ilmud ning pead üritama reisi suhtes vaimustust välja näidata. Milliseid pilte neile näidata? Seda, kus sa väikese punanaha kombel silmi kissitades Rambla tänaval seisad, näol irve, millega peletatakse tavaliselt soovimatuid tegelasi eemale? Või see, kus sa kükitasid Guelli pargi sissekäigu ees, kuid kaotasid tasakaalu, nii et pildile jäid hoopis vereimejaid ära ajava inimese tunnusmärgid?

Neljanda päeva öösel jätad bussikaaslastega hüvasti ning longid taksopeatusesse. Sõidad koju, kus lähed kohe voodisse. Mõtled mõnuga, et enne tööle minekut seisab veel nädalavahetus ees. Tõeline puhkus alles algab.