Võib tunduda veider, et pärast “Wallanderi” esimest osa on juba tahtmine sarja teemal sõna võtta, kuid emotsioonid on niivõrd tugevad.
Esiteks tahaks kohe öelda, et niivõrd sünget inglise sarja pole ma veel kunagi näinud. Tervest filmist ei jooksnud läbi mitte ainsatki huumorivälgatust ning tekkis küsimus, kas inglased skandinaavlasi tõesti selliselt näevad või on nad Põhjamaade tõsidusega veidi liialdanud. Huvitav oleks näha Rootsi enda filmiversiooni.
Kui tegemist on raamatu põhjal vändatud filmiga, siis peaks ühe kirjatüki puhtalt uudishimu pärast kätte võtma, et näha, kas ka see on nii detailsete mõrvakirjeldustega kui film. Ehkki ka “Midsomer Murders” on mõrvade kirjelduste poolest detailne, ei jää see hiljem painama, kuna muheda olemisega Barnaby ei lasknud inimestel teleka taga süngesse mõtiskellu langeda elu ja surma üle filosofeerides.
Samas kirjanikule tuleb au anda – fantaasiast tal puudu ei jää. Selles filmis esinesid tõesti kõikvõimalikud hädad ja õnnetused, mis inimesele pähe võivad tulla. Pooled neist polnud isegi kriminaaljuhtumiga seotud, vaid detektiivi isikliku eluga.
Tegevuste venimine tõi aeg-ajalt haigutuse suule ning jällegi tekkis võrdlusmoment kas siis Midsomeri või mõne teise varem nähtud krimisarjaga, kus taolist uimerdamist pole esinenud. Vaja oli ikka vahepeal näidata nö Rootsi loodust, mornidesse mõtetesse jäänud inimest vmt. Ausõna, hakkas juba Eesti filmidele sarnanema, kus dramaatilise muusika saatel näidatakse elus muserdatud inimese näoilmet, kui ta kuskil rannal päikeseloojangusse vaatab, nagu kavatseks end kohe ära uputada.
Olgu, kõike seda arvesse võttes pole ju filmil ehk isegi niivõrd häda, kuid mis mulle aga sugugi ei meeldinud oli see, et asja keskmes olid lapsed. On ennegi kuuldud lapsmõrvaritest ja lapsohvritest, kuid et nendega film algab ja lõpeb, on veel masendavam kui hullumeelsete näitamine. Tean väheseid kirjanikke, kes taolistel teemadel on tõsisema krimitüki kokku pannud. On küll eluline teema, kuid minu arvamus on, et mida vähem filme sellest näidatakse, seda parem. Saab vähemalt korragi mõtted lahti sellest kui masendavalt palju seda maailmas esineb. Vaevalt filmid selle kaotamisele kuidagi kaasa aitavad. Vaat’ et äkki hoopis vastupidi.
Puhtalt uudishimust vaatan ka järgmise osa ära, kuid kardetavasti sellega minu saavutused piirduvadki.
http://www.henningmankell.com/Books/Wallander
Henning Mankell on see mees, kelle raamatute põhjal on sari alguse saanud.
Tänan. Kirjanikku tean, ainult raamatuid pole lugenud.
Väga sarnased tunded! Suure krimkasõbrana vaatasin ka ning läksin pärast magama täiesti masendununa. Just seesama lasteteema ja huumoripuudus. Minu lemmik oli ses suhtes Lewis, mis mõjus just sellise elegantse ristsõnamõistatusena, hea vaadata ja kaasa mõelda.
No tõesti kummitab: kolm last, kolm kadunud hinge ja selle koormaga elav ema. Paluks tõesti krimisarja ilma sotsiaalpornota!
Vaatasin ka korra Lewist. Polnud viga, aga praegune lemmik on siiski Midsomer Murders. Varem oli ka Hercule Poirot, kuid ka viimane on muutunud pärast Jappi, Hastingsi ja miss Lemoni kadumist süngeks. Kuid Wallanderi kõrval paistavad kõik krimisarjad, mida näinud olen, tõeliste komöödiatena.
[...] “whodunit”- tüüpi. Sedasorti krimikirjandusega, mille üle kaebasid kord Iibis ja ka Yksikuitaja – kus on “kummitamajäävat vägivaldusust laste vastu” – ja mille [...]