“Küll sellel aastal on palju kartulimardikaid.”

Hääletada Saaremaale – see mõte tundus tollel hetkel nii loomulik, nagu oleks ma Ingridiga plaaninud kohvikusse jäätist sööma minna. Oleks me hingeski aimanud, milliseks see teekond kujuneb, poleks meil ilmselt olnud kahju sada krooni bussipiletile kulutada. Kuid sellel hetkel tekkinud mõte palavast bussist, veejoomise piirangutest ning täieliku seikluslikkuse puudumisest pani loole punkti.

Panime reisi algusaja ja -koha paika ning hommikul saabusimegi kumbki ise suunast reipalt oma kohale Viljandi maantee äärde, otse linna sildi kõrvale. Kui nägime teepervel veel 4-5 punti hääletajaid, lõi meie optimism kergelt kõikuma, kuid oli ju alles hommik – tervelt 12 tundi aega, et Kuressaarde jõuda.

Kui juba mitmesajas auto kaugusesse vuras ning meist väljagi ei teinud, hakkas Ingrid kõrval ägama. Seisime küll päikesevarjus, kuid sellest hoolimata oli meeletult palav, tõenäoliselt kuskil 30 kraadi varjus. Olime mõlemad erakordselt napis riietuses, ent autojuhtidele ei paistnud seegi mõjuvat.

Siis aga lähenes eemalt mingi väike logu masin ning me lehvitasime ahastavalt kätega. Auto võttiski nagu hoogu maha ja me vehkisime veelgi ägedamalt – saaks siit sildi juurest ometi minema. Miskipärast olime me kindlad, et kuskil kaugemal võetakse meid kergemini peale kui otse Tartu külje all.

Auto peatus ning juht küsis kõhklevalt, kuhu me soovime minna. Ingrid, kes oli ilmselt sügavalt tüdinenud, vastas nähvates – Saaremaale. Nähes vanamehe pungis silmi, võtsin ma natuke hoogu maha ja ütlesin, et pikas perspektiivis soovime, jah, Saaremaale, kuid esialgu piisab, kui saaksime linnast veidigi kaugemale. Selle peale juhi nägu selgines ning ta teatas, et väga kaugele ta ei sõida, kuid kuskil 20 km võib meid küll edasi viia. Istusime kergendusohkega autosse, kus oli meeldivalt jahe. Vajusime seljatoele ja üritasime mitte mõelda sellest, et varsti peab jälle välja ronima.

See aeg saabus rutem, kui arvasime. Ühel ristmikul auto peatus ning juht tähendas, et kahjuks peab ta nüüd hoopis teises suunas sõitma. Ronisime välja ning ma tänasin meest hoolimata sellest, et ta nii vähe oli meid nõus sõidutama. Aga no mis parata – c’est la vie.

Kõndisime pool tundi teeserval ringiratast, kuni üks auto suvatses jälle pidama jääda, et meid ära kuulata. Tjah, ei, Saaremaale ta ei sõida, muigas ta Ingridi vastuse peale, kuid kuskil 10 km võib meid edasi viia. Mõtlesime taas, et asi seegi ja pärast 10 minutit sõitu ajasime oiates end vastumeelselt uksest välja. Suutsime siiski tänusõnad välja pigistada, kuid siis pidin ma mõned minutid kuulama Ingridi sajatusi autojuhtide suunal.

Läks pool tundi mööda, me seisime endises kohas ühe maja kõrval kurepesa all 50 kraadises palavuses, sest varju polnud kuhugi minna. Võtsime selle aja jooksul palju põnevaid teemasid ette ning naersime nii, et ümbruskond kajas. Läks veel veerand tundi – nüüd arutlesime täie tõsidusega selle üle, kas kureema tervitab ka kureisa kuidagi, kui viimane pessa lendab.

Autosid läks üsna harva mööda ja nii me looberdasime edasi-tagasi, et mitte päris maha istuda. Ja siis, olgu taevas kiidetud, pidas üks uhke masin kinni ning sees istuv paarike hüüatas rõõmsalt, kui kuulsid meie sihtpunkti, et nad võivad meid päris kaugele viia – lausa Pärnu. Selle üle olime meiegi väga õnnelikud ja nii me pakkisime asjad autosse, lootes neid mitte enne tundi välja võtta.

Paar suhtles meiega aktiivselt ja nii saime me teada, milliseid hääletajaid nad oma auto peale võtavad: kas ainult naisi või ainult sõdureid. Ülejäänud on välistatud, kuna pole usaldusväärsed. Samuti saime teada, et nad lähevad pulma (seda siis tähendaski pintsakute ja kleitide rippumine tagaakende ees) ja peavad enne Pärnusse jõudmist väikese vahepeatuse tegema, et end korrastada. Selle vastu polnud meil midagi, peaasi, et Pärnu saaks.

Mõned kilomeetrid enne linna jõudmist pidasime kuskil teepervel kinni ja me ronisime kõik välja. Naine hakkas auto taga riideid vahetama, käskides meil ümbruskonnal silma peal hoida. Ta oli seda vaevalt jõudnud öelda, kui ma märkasin üht vanameest põlluäärt pidi meie poole hiilimas. Andsin läheneva ohu märguande ning naine kiirustas auto tagant ettepoole, endal sukad käe otsas tilpnemas. Tema mees astus mõned sammud vanamehe suunas, et toda peatada, kuid vanamees ei lasknud end eksitada. Tal oli käes suur roostes purk, millega ta meie poole viipas ning lähemale astudes teatas sõbralikult, et küll sellel aastal on palju katrulimardikaid.

Olin naerust lämbumas. Meie autojuhi naine lippas ümber auto, sukad käes, ise vaikselt vandudes, kuna vanamees oma tõukudega tahtis samal trajektooril käia. Naise mehel oli samuti väga lõbus, kuid suutis lõpuks põllumehe tee kinni panna ja ütles, et kahju küll, kuid me peame nüüd edasi sõitma, seega ei saa me mardikate rohkust kuidagi kontrollida. Naine oli vahepeal sukad jalga saanud ja leidis siis ilmselt, et natuke viisakust pole paha ning astus kenasti laialt naeratades auto tagant välja, teretades reipalt jahmunud vanameest, kes oli tema ilmumise üle siiralt üllatunud.

Istusime kõik lõkerdades tagasi autosse, lehvitasime vanamehele, kes tagasi kodu poole lonkis ning tuiskasime peatselt ühte Pärnu kaubanduskeskuse parklasse. Soovisime paarikesele ilusat pidu, vinnasime oma kotid selga ja hakkasime piiri poole astuma, mis asus täpselt teisel pool linna.

Alguses olime täitsa reipad, kuna asusime siiski tsivilisatsioonis, kus oli külluses juua ja ka wc-sid ümbruses jätkus, kuid kui olime veerand linna põrgukuumuses läbi tammunud, hakkasime mõtlema, et seda maad sõita oleks olnud märksa meeldivam. Ma olin Pärnut autoga läbinud väga paljusid kordi, kuid juba siis olin arvamusel, et see on üks kohutavalt laialivalguv linn – meeletult lai ja seda eriti Tartu-Saaremaa suunal. Ent kõndida läbi Pärnu kotid seljas, meeletult palavas ja täielikus tuulevaikuses – see muutis selle linna veel mitmeid kordi laiemaks.

Kuna ma teadsin ainult seda marsruuti, mida olin autoga läbinud, läksime kohusetundlikult sama teed pidi, et mitte eksida. Praegu arvan, et see polnud just kõige energiasäästlikum tee, kuid muud ma ei teadnud ja Ingrid lonkis vastuvaidlemata kõrval.

Olime üle poole linna läbinud, kui tundsin, et ma lihtsalt ei jaksa enam. Tahtsin meeletult juua, puhata ja eelkõige jahedas olla. Jalad hakkasid tuld välja lööma. Ainult Ingrid paistis kuidagi vastikult kõbus välja.

Kui ees hakkas paistma surnuaed, röögatasin ma rõõmust. Mitte seepärast, et tahtsin haudade vahele minna, pikali heita ja teha nägu, et olen küll surnud, kuid jäänud eksikombel maha matmata, vaid aiavärava lähedal kõnniteel oli üksildane kaev. Looberdasime Ingridiga võidu selle suunas ning kuigi vesi oli jääkülm, siis seda ergutavana see mõjus, kui oma käsi, päid ja jalgu sinna alla toppisime. Kuna ma juba pikemat aega polnud ümbruskonnas toimuvat liikumist enam suurt tajunud, siis ma ei tea, kas mõni inimene seda nägemas oli, kuid meil oli sellest ka täiesti ükskõik.

Kuigi me ei saanud kahjuks üleni kraani alla minna, siis niisutasime siiski oma riideid, mis meil seljas olid, et keha natukenegi jahtuks. See mõjus ilmselt kõige paremini, sest surnuaia väravate juurest lahkusime me kepsaka sammuga, arutades omavahel, et ülejäänud (paar?) kilomeetrit astumist pole enam midagi.

Enne piiri käisime bensiinijaamas oma joogivarusid täiendamas ning vaevalt olime saanud hääletamispositsiooni sisse võtta, kui üksik auto pidas kinni, kes suundus meie endigi üllatuseks otse sadamasse. Tuhisesime sadama poole ning lõkerdasime tagaistmel eelolevat päeva meenutades naerda. Kuigi Ingrid rõhutas, et ta oleks eelistanud ilmselt siiski bussisõitu.

Sadamasse jõudes hakkas juba õhtu kätte jõudma. Rõõmustasime, et pole enam nii palav ning praamil tuulutasime end mõnuga tekil. Vaatasin, kuidas Muhu läheneb ning tundsin kerget joovastust – nädal aega puhkust. Saab jalgrattaga Mändjalga sõita, Kuressaare linnas ringi jalutada, õhtuti aias toolil lesides tähti vaadata ning maja koristada. Jah, see viimane meeldis mulle eriti.

Sadamas saime me üsna kohe jälle autole, mis viis meid Orissaare ristini. Väljas hämardus, kui autost lahkusime ja Ingrid ohkas. Kas jälle kümne kilomeetri kaupa vahemaid mõõtma?

Kuid mind see enam ei heidutanud. Mina olin lõpuks ometi kodus, olgugi keset metsa ja Kuressaarest 50 km kaugusel. See pole siiski sama, mis Tartust 30 km kaugusel kurepesa all olla. Meenutasin seda Ingridile ning meil hakkas jälle lõbus. Päeval kannatasime kindlasti päikesepiste all.

Ja siis ei läinud enam kaua. Juba järgmise praamilt tuleva autoga saime otse Kuressaarde ning kell polnud veel 12ki. Kohal! Nädal aega puhkust enne Tartusse tagasi hääletamist. Jah, muidugi, sest loomulikult polnud meil mõtteski bussiga sinna sõita.

Kas põrgu on eksotermiline või endotermiline?

Järgnev on tegelikult esitatud küsimus Washingtoni Ülikoolis keemia vaheeksamil. Ühe tudengi vastus oli nii “sügav”, et professor jagas seda ka oma kolleegidega interneti teel.

Lisaküsimus: Kas põrgu on eksotermiline (annab sooja välja) või endotermiline (neelab soojust)?

Enamus tudengeid põhjendas oma teooriaid Boyle seadusega, et kui gaasi ruumala suureneb, ta jahtub ning kokku surudes kuumeneb, või mõnda selle teooria variatsiooni.

Üks tudeng kirjutas järgmist:

Esiteks me peame teadma, kuidas põrgu mass muutub ajaliselt. Selleks on meil vaja teada hingede põrgusse sattumise sagedust ning nende sealt lahkumise sagedust. Ma arvan, et me võime suhteliselt kindlalt oletada, et kui hing on juba korra põrgusse sattunud, ta sealt enam ei lahku.

Seega: ükski hing põrgust ei lahku. Nüüd on vaja teada, kui palju hingesid põrgu satub, seega vaatame erinevaid religioone, mis eksisteerivad tänapäeva maailmas. Enamus neist väidavad, et kui sa ei ole nende usku, siis sa lähed peale surma põrgu. Kuna korraga eksisteerib rohkem kui üks sellistest religioonidest, siis sellest tulenevalt satuvad põrgu kõik hinged.

Sündide-surmade arvu ja selle kasvu tänapäeval arvestades võime me oletada, et hingede arv põrgus kasvab eksponentsiaalselt. Nüüd vaatame põrgu mahu suurenemise kiirust, kuna Boyle seadus ütleb: selleks, et temperatuur ja rõhk põrgus jääks samaks, põrgu ruumala peab suurenema propotsionaalselt hingede lisandumisega.

See jätab 2 võimalust:

1. Põrgu ruumala suureneb aeglasemalt, kui sinna hingesid lisandub. Sellisel juhul temperatuur ja rõhk suureneb, kuni on täielik põrgu lahti (inglise keeles: all Hell breaks loose).

2. Kui põrgu ruumala suureneb kiiremini, kui sinna hingesid lisandub, siis temperatuur ja rõhk langevad, kuni põrgu jäätub.

Seega, kumb nendest?

Kui me võtame arvesse väite, mille mulle esitas Teresa minu esimesel ülikooliaastal, et “enne jäätub põrgu ära, kui ma sinuga magan” ja võtta arvesse fakt, et ma magasin temaga eile, siis võimalus number 2 peaks olema tõene ja seega ma olen suhteliselt kindel, et põrgu on eksotermiline ning on juba külmunud.

Loomulik järeldus sellest teooriast on see, kuna põrgu on jäätunud, et põrgusse enam hingi ei pääse ja teda enam ei eksisteeri, seega on jäänud alles ainult paradiis, tõestades sellega püha vaimu eksistentsi, mis omakorda seletab fakti, miks Teresa eile öösel pidevalt karjatas “Püha jumal.”

See tudeng sai ainukesena hindeks “A”

 

Facebookist leitud, nagu ikka.

Nädalavahetus

Sa oled nädalavahetust oodanud juba esmaspäevast saati ning vaatad iga päev seinale kinnitatud plaani, mille panid optimistlikult kokku: 1. koristada keldrit, 2. terviserajale jooksma, 3. puhastada peenrad umbrohust, 4…., 8…., 10… Milline mõnusalt tegus nädalavahetus.

Laupäeva hommikul tõused 11 paiku ning ülejäänud tunnikese veedad teleka ees kohvi lürpides. Hommikusöögiga ühele poole saanud, lähed teed arvuti lahti, et meile vaadata. Järgnevad 2 tundi mööduvad märkamatult…

Toibud arvuti taga istumisest kui tunned, et kõht hakkab tühjaks minema. Lähed teed korraliku lõuna ning tundes, et hetkel ei jaksa end nagunii liigutada (pealegi on see tervisele kahjulik), viskad end diivanile pikali ja võtad raamatu kätte mõttega seda pisut lugeda…

Mitme tunni pärast ärkad võpatades ning lükkad eemale raamatu, mille olid unes kaissu võtnud nii, et see näeb nüüd välja, nagu oleks seda tugevalt ümber toru keeratud. Vaatad mõtlikult kella ning arutled, kuidas ülejäänud tunnid veedad. Kuna seda mõttetut plaani jõuab täita ka järgmisel päeval, ajad auto garaažist välja ning lähed kaubanduskeskusesse šoppama.

Mitme tunni pärast saabud väsinult, kilekotid käe otsas ning vajud toolile istuma. “Šoppamine kõrgetel kontsadel ei olnud vist kõige parem idee”, mõtled endamisi, kui saapaid jalast kisud ning valusaid varbaid liigutad.

Teed endale hea õhtusöögi ning lähed teleka ette seda nautima. Unustad end mingit südantlõhestavat filmi vaatama, nii et tunnid mööduvad märkamatult. Filmi lõppedes pühid pisara silmanurgast – et see peategelane ka nii õnnetult surma pidi saama.

Avastad, et kell on juba palju ning lähed keerad end magama.

Pühapäeval ärkad tavatult vara ning tunned, et oled täis teotahet. Teed endale kohvi ning lähed arvuti taha meile lugema…

Tunnikese pärast tõused vastumeelselt arvuti tagant ning vaatad oma nimekirja. Lähed otsustava sammuga alla keldrisse, tõstad kasti ukse juurest keldri taganurka ning lähed tuppa puhkama. Linnuke kirjas.

Terviserajale jooksma? Vaatad mõtliku pilguga aknast välja ning näed, kuidas tugev tuulehoog vajutab puud madalaks. Kisub vist tormiks. Meelekindlust kokku võttes lähed viid prügikasti välja ja peenrast mööda minnes nopid üksiku kõrre ning viskad eemale.

Tuppa jõudes loed oma nimekirja ning imestad, kust sa küll nädala alguses võtsid, et selle kõige tegemiseks nädalavahetusel aega jääb. Ohates vaatad punkti “külastada vanemaid” ning haarad telefoni. Pärast 10 minutilist küsimustele vastamist viskad aparaadi ärritunult käest.

Kohe heliseb see uuesti ning sa avastad rõõmuga, et see on sõbranna. Pool tundi möödub nagu lennates, kui arutate läbi nädala sündmused: kes kellega käib, kes kelle maha jättis, küll see Mareti mees on ikka kaabakas…

Pärast seda sisukat kõnet lähed süüa tegema ja kui oled mõnuga kõik kinni pistnud, sätid end mugavalt arvuti taha: loed naistelehed läbi, mängid Facebookis Farmville’i, suhtled paari sõbraga Skypes… Kui lõpuks tüdined, otsustad vanni mõnulema minna. Võtad küpsised ja raamatu kaasa ning mugavled tunnikese soojas vees.

Vanniskäigu järel oled loid ja unine. Istud teleka ette toibuma, kuid varsti magad magusalt, vannilina tekina peale tõmmatud.

Hommikul ärkad mobiilihelina peale. Helistab töökaaslane, kes küsib, kus pagana pihta sa oled, et koosolekule ei jõudnud. Pomised midagi halvast enesetundest, viskad telefoni käest ning paned kiiruga riidesse. Haarad köögist mööda minnes küpsise hambusse ning jooksed autosse. Tööle jõudes vajud oma toolile istuma ning veidi arvutit põrnitsenud haarad paberi ja pliiatsi. Asud õhinal nädalavahetuse plaane tegema…

Ja kui kellelgi tekib küsimus, siis see EI OLE minu nädalavahetuste põhjal tehtud.

Kõige algus

Tukkusin parajasti venna kõrval voodis, kui ärkasin valjude häälte peale. Vend ajas end üles ja läks asjaga tutvuma, mina sirutasin end veel voodis mõnuga välja – mmm, nädalavahetus… Korraga kuulsin kisa ning nägin venda tuppa tuiskamas. Öeldakse, et uudishimu tappis kassi, kuid sellest hoolimata läksin vaatama, milles asi. Mind nähes hüüatati rõõmsalt ja enne kui ma millestki arugi sain, veeti mind välja. Ei lastud end korralikult kordagi seada.

Väljas oli vastikult külm ning ma tegin nõudlikku häält selle kohta, et mind nii julmalt kaasa tiriti, kuid keegi ei pannud mu argumente tähele. Arutati hoopis, kuidas edasi minna ja võeti lõpuks takso, kuhu kõik kergendusega sisse vajusid.

Taksos üritasin veel kord selgitada, et ma ei taha kuhugi sõita, kuid selle peale ainult naerdi. Südametud inimesed, ma ütlen. Sõitsime kuhugi teise linna otsa ja astusime kortermaja uksest sisse, kus lõhnas veidralt kasside järele. Saime vaevalt korterisse, kui üks tegi juttu poodiminekust, et vajalikke asju muretseda, mispeale nad ära läksid ja ma sinna üksi istuma jäin. No mis mõttes? Tassivad mu välja ja siis jätavad üksi võõrasse korterisse.

Uurisin veidi ümbrust, kuni kuulsin kampa kolinaga uksest sisse vajuvat, kaenlas hunnik kola. Huvitav, mida sellega tehakse? Jätsin nad selle üle arutlema ning seadsin end diivanil vaatlejapositsioonil sisse.

Jälgisin, kuidas nad üritasid poest toodud asju üles seada ning muigasin üleolevalt – heh, algajad. Kui hakati pidutsema, istusin mina vaikselt ja endassetõmbunult voodiserval ning mõtisklesin omi mõtteid: miks mind küll siia toodi? Ma oleks võinud ju sama hästi ka kodus pidutseda. Kõht hakkas tühjaks minema…

Varsti saabus öö ning oli selge, et ma koju enam ei jõua minna. Seevastu anti mulle korralikult süüa ning tehti isegi mingisugune ase valmis. Nojah, võib-olla polegi nii hull vahelduseks mujal magada. Seadsin end voodis sisse ning jäin tukkuma.

Nii see elu algas võõras kodus ühtede veidrate inimeste juures.

PS. Kindlasti tuleb ära mainida, et 3-kuuselt püüdsin oma esimese hiire. Ma olen selle fakti üle nii uhke.

Puhkus

Oled viimased paar nädalat puhkusest mõelnud ning töökaaslaste ees uhkustanud, kuidas sul vedas, et leidsid pakkumise, mis oli nii odav. Puhkuse esimese päeva hommikul on sul kompsud juba varavalges ukse ees ja ootad taksot, mis viiks sind kokkulepitud kogunemispaika reisiseltskonna juurde. Kohale jõudes tervitatakse üksteist kohmetunult ning ronitakse bussi magama. Sõidad turismireisiga Hispaaniasse…

Sõit läbi Baltimaade pole mitte millegi poolest huvitav, kuna enamus aega veedad magades. Õhtul Poola piirile jõudes mõtled oma kanget tagumikku bussist välja ajades õudusega järgmise samasuguse päeva peale. Reisiseltskond on vaikne, kõik valguvad oma tubadesse laiali magama.

Järgmine päev üritad meeleheitlikult bussiaknast välja vaadates näha midagi erilist, kuid Poola mõjub üsna masendavalt. Õhtul Austria piirile jõudes tahaksid olla surnud kui närvivalu tagumikku sööb.

Siiski, järgmisel päeval näed päikest ning mägesid, mis viivad närvivalu eemale. Mõtled vaimustusega kohale jõudmisest ning mida kõik ette võtad, kuhu lähed, kus aega viidad. Meenutad sõprade kadedaid nägusid kui kodust lahkusid ning muigad kujutluse üle, kui puhanult ja pruuniks päevitunult tagasi jõuad. Kui aga öösel Monacosse jõuad, ei jaksa sa end õieti sirgugi ajada, rääkimata välja minemisest, ning vajud oiates voodisse magama. Kes see arvas, et bussiga Hispaaniasse minna on hea mõte?

Hommikul ronid vastumeelselt jälle bussi, mis tiirutab Monaco linnas ringi. Külastatakse kasiinot, kuhu aga kaugemale sisse ei lasta kui fuajeesse. Vaatad igatsevalt läbi lahtise ukse uhkeid härrasid ning daame mängulaudade juures ning lähed mornilt mänguautomaatide juurde, kus tuima näoga nuppe vajutatakse.

Kui kutsutakse kõiki taas bussi, talutatakse vastupunnivat sind automaadi juurest eemale. No mis mõttes peab minema? Ma hakkasin just võitma!

Terve tee Cannes’ mõtled, mida sa võidetud rahaga oleks teinud. Näiteks sõitnud autoga Eestisse tagasi. Rahvas lastakse bussist välja ning sa pead teistel sabas rörkima ning linnast pilte tegema. Fantastiline linn. Kui tore oleks siin natuke puhata.

Õhtul jõuad Pariisi. Vaatad valgustatud linna läbi bussiakna ja mõtled, kuidas oma järgmist puhkust planeerida.

Hommikul jätkub sõit. Ikka veel pole Hispaaniasse jõudnud. Tõsi küll, ilm on ilus, aga mis mõtet on seda läbi akna imetleda. Ujuma tahaks minna. Õhtul jõutakse mingisse linna, kuhu peab öömajale jääma. Ah, et see on Salvador Dali sünnilinn. Kui huvitav.

Hommikul jätkub sõit Hispaania südamesse. Kes tahab külastada Salvador Dali muuseumi? Ei, sina mitte. Aitab kinnistest ruumidest. Sa tulid ju ometi päikest võtma, šoppama, ujuma… Jõuad käia paaris väiksemas poes kui avastad, et juba peab bussi peale minema. No ok, kuurortlinn Lloret de Mari ei kõla just halvasti. Lõpuks ometi algab puhkus.

Järgmisel päeval lähed otseteed randa ning veedad seal terve päeva. Vot see on puhkus. Õhtul mõtled minna ööklubisse, kuid avastad kohkumuseks, et oled end täiesti ära põletanud. Otsid meeleheitlikult kreemi kotist, kuid nendid lõpuks pärast kõikide asjade välja tõstmist, et see on maha jäänud. Lähed küsid oma reisikaaslastelt abi, kuid kellelgi pole midagi põletuse vastu. Pakutakse päevituskreemi, millest pole aga enam abi.

Öösel oigad palavikus ning kui hommikul kutsutakse sind reipalt randa, eelistad toas istumist ja raamatu lugemist, minnes vaid korraks välja põletikuvastast salvi otsima.

Kolmandal päeval minnakse Barcelonasse ning sa lähed külg ees bussi, istudes tikksirgelt toolil, et nahk kuhugi vastu ei läheks rohkem kui hädapärast peaks. Linnaekskursiooni ei tervita sa just erilise vaimustusega, kuid jalutad siiski kaasa kui vaadatakse üle Sagrada Familia kirik, Kataloonia väljak ja muud tähtsamad vaatamisväärsused. Jah, on ägedad küll, kuid kas kõik need kannatused on tõesti seda väärt…

Varahommikul aetakse sind maast lahti, et hakata tagasi Eesti suunas sõitma. Kuidas? Juba?? Aga puhkus??? Ülejäänud reisiseltskond vadistab elavalt su ümber, sina aga mõtled masendusega sellele, et ees on taas neli päeva bussisõitu mõningaste lühipeatustega. Kui üks peatus hõlmab kaubanduskeskuse külastust, jooksevad kõik kilgates laiali. Sina lähed ostad ühe külmkapimagneti ning mõtled, et võiks juba edasi sõita.

Järgmised päevad vajud üha süngemasse meeleollu, nii et reisikaalased isegi ei ürita sinuga enam suhelda. Mõtled mornilt, kuidas kõrbenuna töökaaslaste ette ilmud ning pead üritama reisi suhtes vaimustust välja näidata. Milliseid pilte neile näidata? Seda, kus sa väikese punanaha kombel silmi kissitades Rambla tänaval seisad, näol irve, millega peletatakse tavaliselt soovimatuid tegelasi eemale? Või see, kus sa kükitasid Guelli pargi sissekäigu ees, kuid kaotasid tasakaalu, nii et pildile jäid hoopis vereimejaid ära ajava inimese tunnusmärgid?

Neljanda päeva öösel jätad bussikaaslastega hüvasti ning longid taksopeatusesse. Sõidad koju, kus lähed kohe voodisse. Mõtled mõnuga, et enne tööle minekut seisab veel nädalavahetus ees. Tõeline puhkus alles algab.